Pakun teisitimõtlemisteenust

Vene Erakonnaga ühinemine on sotsidele igati mõistlik

2012-01-13T04:47:00.000-08:00

Sotsiaaldemokraadid ühinesidki Vene Erakonnaga Eestis. Senised kommentaarid on tihti olnud skeptilised, küsides, mida küll sotsid sellest liitumisest võidavad ning ega nad ometi seetõttu hoopis kaotada ei või? Ma siiski arvan, et taolised hirmud on liialdatud.

Vene Erakonnal pole ei toetajaid ega ka tuntud poliitikuid, järelikult pole nendega ühinemine mõistlik, kõlab üks vastuväide. Ühelt poolt on see väide õige, ent samas on ka venekeelne valija ratsionaalne isik, kes eelistab mitte anda häält erakonnale, mis tõenäoliselt riigikogusse ei saa. Ning ka poliitikukarjääri vastu huvi tundvad kandidaadid ei taha sinna astuda, tekitades olukorra, kui väikeparteidel pole ei toetajaid ega tuntud nimesid.

Ent sotside nimekirjas hakkab tööle teistsugune loogika. Kuna sotside saamine riigikogusse on kindel, siis pole hääle raiskumineku ohtu, lisaks saavad sotsid oma nimekirja lisada vene nimedega kandidaate, mis peaks venekeelsele valijale meeldima. See omakorda võib tuua sotsidele juurde ambitsioonikaid venekeelseid poliitikuid ja käivitub positiivse tagasiside ring, kus venekeelsete valijate toetuse kasv sotsidele toob nende nimekirja venekeelseid poliitikuid, kes omakorda suurendavad veelgi sotside toetust venekeelsete inimeste seas. Ja lisaks on Vene Erakonnaga ühinemisel märgiline tähendus, millega sotsid näitavad, et venelaste hääled lähevad neile korda. See omakorda meeldib kindlasti venekeelsetele valijatele, mistõttu nad võivad üle tüki aja hakata tõsiselt kaaluma mõne teise erakonna toetamist peale Keskerakonna.

Teine vastuväide ühinemisele on kartus, et eestikeelsed valijad hülgavad SDE, nagu nad on suuresti maha jätnud Keskerakonna. Selle kartuse eriversioon on, et äkki hakkavad nüüd ka sotsid Moskvaga mingit veidrat koostööd tegema ning Eesti riigi ja rahvuse huve reetma. Suure tõenäosusega on ka need hirmud liialdatud.

Keskerakond on halb näide, sest nad on ise väga kõvasti vaeva näinud, et eestikeelsetest valijatest ilma jääda ja süüdistada saavad nad selles vaid ennast. Sotsid on korduvalt kinnitanud, et neil pole kavas Keskerakonna jälgedes käia ning et nad ei pea kohalike venelaste soosingu saavutamiseks Moskva ees koogutamist üldsegi vajalikuks.

Mulle tundub samuti, et enamus venelasi ja kõike venepärast vihkavaid eestlasi on juba ammu leidnud endale hingelähedase erakonna kas IRLi või Reformierakonna näol ja sotside valijaskonnas neid enam palju pole. Ent kõik eestlased ei vihka kõike venepärast ning neile võib isegi meeldida sotside otsus avada end kohalikule venekeelsele kogukonnale. Seega arvan, et sotside valijad on pigem liitumise poolt. Üldse on Eestis liiga palju neid, kes kasutavad oma huvides ära rahvustevahelise viha õhutamist. On tore, et mõned üritavad oma huvides tööle panna konfliktide maandamist.

Sel korral on Keskerakond kapole pika puuga ära pannud

2012-01-10T08:05:00.000-08:00

Jääme küll ootama täpsemaid detaile, ent seni on Keskerakond pommionu skandaalis kaitsepolitsei ja prokuratuuri puhtalt üle mänginud. Ah et riigilt aastas umbes miljon eurot saav erakond on ära ostetav 600 euroga? Millegipärast ei kõla see usutavalt. Ja kes on äraostja? Ah et pidevalt erinevate kahtlaste skeemidega silma paistnud pealetükkiv pommionu Võrust. Miks ma küll ei usu, et sellisel kujul see asi kohtus pidama jääb.

On muidugi võimalik, et prokuratuuril on rohkem infot kui praegu teada ning sellest tulebki Eestit raputav kohtuasi. Ent sel juhul on Keskerakond prokuratuurile seni infosõjas mütsi selgelt pähe tõmmanud. Ent kuni selle tõestamiseks pole materjali, eeldame, et ongi nii, nagu praegu välja paistab ning tegemist on kaitsepolitsei suhteliselt labase provokatsiooniga.

Kui aga see asi kohtus laiali laguneb või sinna üldse ei jõuagi, siis näeb asi ikka üsna hapu välja. Sel juhul saabub aeg meelde tuletada näiteks Mart Viisitamme juhtumit, kellele kaitsepolitsei pani süüks nelja asja, mis kõik varisesid kohtus kokku ja Viisitamm mõisteti täielikult õigeks. Meelde tuleb Vladimir Panovi juhtum, kelle vahistas küll keskkriminaalpolitsei, ent kelle kohtuasi lõppes samuti täieliku laialivarisemisega kohtus. Tegijal juhtub, aga miks ikka esitatakse ühe erakonna liikmetele suurejooneliselt süüdistusi, mis kohtus järjest läbi kukuvad? Ja samal ajal müüvad IRLi poliitikud elamislubasid ja kauplevad mõjuvõimuga, aga see ei huvita kedagi teist peale ajakirjanduse. Riigikogus võetakse samal ajal koalitsioonierakondade häältega vastu maksumaksjale miljoneid eurosid maksma minevaid veidraid seadusi, mille puhul on aimata teatud kodanike väga selget erahuvi, ent jällegi pole kaitsepolitseid kusagil. Mis toimub?

Ma ei kahtlusta siseministri isiklikku korraldust peksta Keskerakonda, nagu selle erakonna liikmed kahtlustavad. Ent ministri käsuks pole mingit vajadustki, sest ka ilma selleta saab asjad tehtud. Kuidas? Aga umbes samal põhjusel, miks ajakirjandus Keskerakonda vaenulikult suhtub. Nimelt olen ma üsna kindel, et kaitsepolitsei töötajatest enamik on tublid Eesti patrioodid, kes valimistel hääletavad Reformierakonna ja IRLi poolt, mõned üksikud võibolla ka sotse, ent kolleegide ees Keskerakonna poolt hääletamist ei julge vist keegi seal üles tunnistada, kui selliseid üldse on. Ning kuna Keskerakonnale pannakse (osaliselt kindlasti õigustatult) süüks sekeldamist Venemaaga, korruptsiooni ja onupojapoliitikat, siis polegi mingi ime, et kaitsepolitseinikud ja ka prokurörid suhtuvad sellesse erakonda skepsisega ja pööravad sellele teistest oluliselt rohkem tähelepanu.

Ent süüdi mõistab Eestis vaid kohus ja kui kohtus ei suudeta süüdimõistvaid otsuseid saavutada, vaid tuleb hoopis rida õigeksmõistmisi, siis peaksid kaitsepolitseinikud hetke peeglisse vaatama ja järele mõtlema, kas kusagil pole midagi valesti tehtud? Praegusel hetkel hakkab olukord kahjustama juba kaitsepolitsei ja mitte Keskerakonna mainet, sest vägisi jääb mulje, et kaitsepolitsei peamiseks eesmärgiks on kohtumõistmine avalikkuses ning mitte kohtusaalis. Lubatud vigade hulk on kaitsepolitsei jaoks väga kiirelt otsa lõppemas.

Tahaks kaitsepolitseinikele ka meelde tuletada, et välispoliitiline orientatsioon Venemaale on demokraatlikus ühiskonnas täiesti lubatud variant ka siis, kui nemad selle poolt ei hääleta. Taolisi asju otsustatakse demokraatlikus ühiskonnas valimistel, mitte julgeolekuteenistuste erioperatsioonidega.

Angela Merkel's vision will destroy the European Union

2011-12-28T02:13:00.000-08:00

Germany's chancellor Angela Merkel has some interesting ideas about a more ruthless stability pact to scare debtor countries into submission and budget cutting. I'm not going to criticize economic feasibility of this approach – others do it better than I could. But Merkel's vision has a potential to do untold damage to the wider European Union. I don't even mean the recent spat with the United Kingdom, because Britain has been on its way out for a long time, but the damage to the very idea of European unity.

Despite all the despair about Euro and Europe plenty of support for the general idea of European unity has remained in most countries that use the Euro Angela Merkel's austerity union will probably fail, but the very idea of a united Europe may perish with it. It's all about the democratic deficit.

Absence of democracy in EU has been a common complaint, but so far it has been manageable, because the stakes were not that high. But now Frau Merkel wants to have serious powers over national budgets of nation states without any democratic mechanisms. That is almost surely bound to fail, with potentially catastrophic side-effects.

Democracy means that people must have a voice in decisions that influence them. It is almost inconceivable that unelected bureaucrats from Brussels or politicians elected by voters in other states would manage to tell national parliaments what to do. They may try, but they are unlikely to succeed.

Democratic legitimacy will in the long run always win over international treaties or obligations, if there is sufficient will to ignore those international obligations. And it is hard to see how European Union could emerge victorious against a rebellious debt sinner. So EU slaps a fine? Debt sinner will not pay and that's it. European Union could stop payments of agricultural subsidies, structural funds etc. Debt sinner could then stop making payments to EU’s budget and again they are even. All further steps by EU will mean trouble not only for Euro, but also for the common market and debt sinners membership in the European Union, but nobody wants to expel anybody from the European Union.

So a nation state will always win, but the fight will damage the credibility of not just the ECB, but also of the European Union and the very idea of European unity. If EU will be seen by the public opinion of the debt sinner as an undemocratic and unelectable body that demands things voters in that member state don't want, then European Union will soon lose all support in that state and they may start thinking like the British – that they are better off alone.

The main problem is that those demanding painful sacrifice must have democratic legitimacy to demand it. Therefore the politicians demanding cuts and tax hikes must be elected by the people they tax. If Merkel wants cuts to be implemented from Brussels (or Frankfurt), then those European politicians demanding cuts must be elected by the people of EU. So elections for leadership posts for European Union, or at least to Euro zone, must be democratic.

I'm not too optimistic about the outcome of this democratic Euro zone. Even perfectly legitimate governments in Europe have difficulty pushing austerity through and leaders elected to rule Europe won't have the same legitimacy as politicians elected to rule member states. But at least a democratic Euro zone would have a better chance to succeed than the proposals presented either by Merkel or France's Nicolas Sarkozy. Ignoring democracy has always been a mistake in EU and now we are paying the price for that mistake.

We are unlikely to see democratic Euro zone and it's a pity. For that, as for many other current ills, I blame Angela Merkel. Sometimes it is said that German people or business elite have tied her hands, but ironically other politicians and business leaders in Germany sometimes have pretty sound ideas about saving Euro. Also, German people seem to be more reasonable then many think, because eurosceptical FDP has been punished at the polls, as has Merkel's CDU, while much more reasonable SPD or Greens are succeeding. So Germans are wiser then Merkel seems to think. So if Euro collapses, it's her fault.

And as a last thought – does Angela Merkel really think she will get re-elected if Euro collapses under her watch?

IRLi juhiks kandideerijad saavad vaid võita

2011-12-20T15:18:00.000-08:00

Praeguseks on välja ilmunud juba kolm IRLi esimehe kohale kandideerijat - Liisa Pakosta, Eerik-Niiles Kross ja Erki Nool. Erinevatel põhjustel võivad kõik kolm nime panna kulmu kergitama, ent tegelikult on neil kõigil ja ka IRLil kandideerimisest võimalik võita.

Esiteks võiks meelde tuletada ütlust USAst, mille kohaselt kandideerimine võib lõppeda kaotusega, ent kandideerimata jättes on kaotus kindel, järelikult tasub kandideerimine ära. Senine erakonna esimees ei taha jätkata ja kõige prominentsemad alternatiivsed kandidaadid kas ei taha või ei sobi kandideerima - järelikult on värav teistele kandidaatidele pärani lahti. Taoline olukord ei pruugi ühe poliitiku karjääris enam korduda, mistõttu sellest võimalusest tasub vähegi ambitsioonikatel inimestel kindlasti kinni haarata. Kandideerimist võiks julgelt soovitada ka teistele, kellel on marssalikepike paunas.

Muidugi saab võita vaid üks, aga ka kaotajatel ei pruugi minna halvasti. Erakonna esimeheks kandideerimine toob neile mõneks ajaks ebatavaliselt palju tähelepanu ja kui nad suudavad seda hästi ära kasutada, võib sellest edaspidi kasu olla. Lõppude lõpuks elavad poliitikud nime tuntusest. Jällegi võiks ka teistele kandideerimist soovitada, muidu saavad Pakosta, Kross ja Nool kogu kuulsuse endale. Kindlasti peaks oma kandidaadi esitama kampsunite fraktsioon.

Mõistagi võidab ka IRL, mis saab end näidata tegelikult demokraatliku ja avatud erakonnana. Üks korralik sisevalimiste kampaania erakonna esimehe kohale on miski, mis võib erakonna mainet oluliselt parandada, kui see hästi välja mängida. Samuti on lootus saada nii parim võimalik erakonna esimees.

Jutte uue esimehe kogenematusest või vähesest tõsiseltvõetavusest ei tasuks liiga üle tähtsustada. Keegi ei jõua tippu ühe hooga ning enamikku tippu jõudnud poliitikuid on kunagi iseloomustatud noorte, rumalate, broilerite, kergekaallaste ja muude taoliste omadussõnadega. Ent mõistagi on erakonna jaoks oluline juht uuesti välja vahetada, kui ta jõuab oma ebakompetentsuse tasemele.

Ent kõigi kolme ja tõenäoliselt ka teiste kandidaatidega tekib üks oluline küsimus peale võitja selgumist. Nimelt pole võitjal silmatorkavat ametikohta, kus ta saaks kogu aeg pildil olla ja rääkida, see on aga suur miinus. IRL on koalitsioonierakond ja seetõttu on neil rida häid ametikohti, nagu enamik ministri kohti, ent ka riigikogu esimehe koht.

Üheks kõige tõenäolisemaks kohaks oleks siseministri koht, kui surve Ken-Marti Vaherile kasvab liiga suureks. Ent miks mitte ka kaitseministri koht, kui Mart Laar on valmis seda uuele juhile vabastama. Ent tegelikult oleks minu soovitus riigikogu esimehe koht. Hetkel hoiab seda Ene Ergma, ent tema ei jõua poliitikas enam kuhugi, mistõttu ma tõesti ei saa aru, miks IRL teda seal hoiab. Kui võibolla mõeldakse, et ta oleks tubli presidendikandidaat, siis mõelge über - Ergma ei ela vähegi võistlevat kampaaniat üle. Riigikogu esimehe koht on erakonna esimehele tema profiili tõstmiseks igati sobiv töökoht. See omakorda paneb valimistel kehvemasse olukorda Krossi, kes pole riigikogu liige ja keda on ka ministriks ausalt öeldes varavõitu panna.

Vaid populaarne meedia on hea meedia

2011-12-07T02:09:00.000-08:00

Eestis on viimasel ajal muutunud moodsaks lahmiv meediakriitika, millega ka ajakirjandus ise on mingil määral kaasa tulnud, nagu näitab ühe hiljutise seminari ettekanne teemal Kui halb ikka on Eesti ajakirjandus? Kinnitan, et Eesti ajakirjandus on igati hea, sest ta on populaarne. Eesti ajakirjandust loetakse, vaadatakse ja kuulatakse ning see näitab selle kvaliteeti ning tagab sellele ühiskonnas olulise rolli.

Halvustav ja üleolev suhtumine Eesti ajakirjandusse on suures osas elitistlik teema, väikesearvulise eliidi soov näidata end tarkade ja tublide tegijatena, kes on teistest paremad ja õilsamad. Ent see on omaette teema ja ma praegu pigem ei tegeleks sellega. Ma pigem kirjeldaks sügavamat tausta.

Võistlus inimeste aja pärast

Kõige alus on võitlus Harju keskmise eestlase aja pärast. See inimene ärkab hommikul üles, sööb, läheb tööle oma igakuist palka välja teenima, jõuab õhtul koju, sööb, tegeleb hobide, trennide, laste ja kõige muuga ning siis jääb tal õhtul enne magamaminekut võibolla mõned tunnid puhkamiseks. Ta võib seda kasutada raamatute lugemiseks, teleka vaatamiseks, arvuti kasutamiseks või milleks iganes. Selle napi aja sisse üritab ennast pressida meedia.

Erinevad meediakanalid sihivad küll erinevaid ajahetki. Päevalehed peavad väga oluliseks hommikust aega, mistõttu lehed tahetakse hiljemalt kella seitsmeks hommikul tellijatele postkastidesse tuua. Selle eesmärgiks on näpistada inimese hommikusöögi ajast 5-10 minutit, mille too kulutaks lehe lugemiseks. Hommikust aega peavad väga tähtsaks ka raadiokanalid. Internetiväljaannete parim aeg kattub kontoritöötajate tavalise tööajaga ehk suur osa portaalide lugejaid näpistavad oma töö ajast mõned minutid uudiste lugemiseks. Õhtul, kui päevatoimetused on läbi, istutakse aga tihti teleka ette ja saabub televisiooni prime time.

Suurem osa inimesi kas käivad tööl või õpivad, peale päeva lõppu on nad väsinud, ent ometi tuleb aega leida ka sõprade ja hobide jaoks. Seetõttu eelistavad nad oma üsna napi vaba aja veetmiseks meelelahutust, et järgnevaks päevaks jälle töövalmis olla. Ent seda nappi vaba aega tahavad endale ka kõikvõimalikud huvigrupid, nende seas meedia.

Meedias kasutatavate lugude formaat tulebki just vajadusest haarata lugeja tähelepanu, mis võib iga hetk liikuda järgmise ja talle huvitavama objekti poole. Suured pildid ja löövad pealkirjad, väljavõtted ning esiletõstetud juhtlõigud - need kõik on mõeldud lugeja tähelepanu haaramiseks või vähemalt talle minimaalse vaevaga maksimaalse info andmiseks. Sama määrab lugude pikkuse ja paljud muud tehnilised kriteeriumid. Kõik sellepärast, et lugejal on väga lihtne minna lehe juurest teleri ette, teleri eest internetiportaali või sealt omakorda arvutimänge mängima.

Kogu see tiirlev hord

Selle tavalise inimese ümber tiirleb nüüd omakorda terve hord tegelasi, kes kõik tahavad talt midagi. Hästi paljud huvigrupid tahavad tavalisele inimesele otseses või ülekantud tähenduses midagi müüa. Selleks võib kasutada passiivseid meetodeid, nagu korralikku kodulehekülge või oma kauba head paigutus poes, ent võimaluse korral eelistatakse siiski aktiivseid meetodeid. Võib ju kasutada välireklaami või otsepostitust, ent inimesteni oma sõnumiga jõudmiseks on meedia siiski üks populaarsemaid vahendeid. Ostujõulistele klientidele pakub meedia seetõttu meeleldi võimalust osta reklaami oma sõnumi edastamiseks. Kui meedia ise üritab suruda ennast inimeste tihedalt täis planeeritud päevakavasse, siis reklaam omakorda üritab meediale eraldatud napist ajast omakorda oma pisikest viilukest haarata.

Tüüpiliseks reklaamikliendiks on ettevõte, kes soovib inimestele oma kaupa või teenust müüa. Ent peale ettevõtete kasutavad võimalusel reklaami ka teised huvigrupid. Heategevusorganisatsioonid kasutavad meediat raha kogumiseks või oma sõnumi levitamiseks. Riik teeb palju meediakampaaniaid, et edendada tervislikke eluviise, teavitada inimesi tulevastest valimistest ja olulistest seadusemuudatustest. Erakonnad soovivad meedia abil suurendada oma toetust. Arvamusliidrid soovivad meedia abil saavutada tuntust ja mõjukust. Seda nimekirja võiks veel jätkata.

Ent kui kondoomi kasutamist propageerivasse riigiasutusse helistab ajakirjanik väljaande toimetuse poole pealt ja soovib kommentaari kondoomi kasutamise plussidest, siis on see antud asutuse eesmärgi jaoks topelt kasulik: nimelt ei pea nad oma sõnumi edastamise eest maksma ja teiseks ilmub see sõnum ajakirjandusliku sisu poole peal, mis on loetavam ja inimese jaoks ka usaldusväärsem. Sama loogika tõttu suhtlevad ajakirjanikega ka poliitikud ja näiteks mitme majandussektori ettevõtete juhid või analüütikud. Eesmärgiks on levitada avalikkuses muljet oma isiku, erakonna, firma või MTÜ usaldusväärsusest antud valdkonna arvamusliidrina. Just selle vajaduse tõttu ongi ajakirjandus võimalik. Ajakirjandus on olemas, sest väga paljudel isikutel on soov levitada oma sõnumit ja veel enamatel inimestel on huvi selle sõnumi vastuvõtmiseks. Kas nüüd loota pea eranditult reklaamile ja minimeerida kontakte ajakirjanikega või olla reklaamiga minimalistlik ja loota helistavatele ajakirjanikele - selle dilemma lahendus tuleneb suurest eri valdkondade spetsiifikast, mitte ajakirjandusest endast.

Nii meedia kui meediat kasutavad huvigrupid on kõik huvitatud võimalikult suure lugejaskonna, vaatajaskonna või kuulajaskonnaga meediakanalist päris mitmel põhjusel.

a) Meediakanalil võimaldab suur auditoorium küsida reklaami eest palju raha, mistõttu nad saavad omakorda palju raha sisusse investeerida ja oma auditooriumi veelgi suurendada. Mõte teha jõukale eliidile nišiväljaannet kalli kaanehinna ja reklaamiga kõlab atraktiivselt, aga veel parem on võtta sama jõukas eliit ja lisada sinna võimalikult palju muid inimesi.
b) Suur lugejaskond parandab ajakirjanduslikku sisu. Ajakirjandus saab palju infot oma lugejatelt ning inimesed vihjavad neile kanalitele, mida nad ise jälgivad. Rohkem lugejaid tähendab rohkem vihjeid ja seetõttu paremat ülevaadet tegelikult ühiskonnas toimuvast. Vähese sotsiaalse ja intellektuaalse kapitaliga inimestele on võimalus või ähvardus "kutsuda Pealtnägija" üks väheseid võimalusi neid ümbritsevat maailma mõjutada.
c) Arvamusliidrid jõuavad suurema hulga inimesteni, mis suurendab nende motivatsiooni suhelda just selle kanaliga.
d) Suurtel väljaannetel on lihtsam leida häid ajakirjanikke, sest head ajakirjanikud ei taha lihtsalt oma palka välja teenida, vaid tahavad, et nende tööst ka midagi sõltuks. Maailma mõjutamiseks on aga vaja suurt publikut, mida enamasti pakuvad vaid suured väljaanded.
e) Ühiskonna ühisosa on suurem, kui võimalikult paljud inimesed jälgivad ühtesid ja samu meediakanaleid. Valitseb parem arusaam ühiskondlikest probleemidest ja nende võimalikest lahendustest, mistõttu ühiskondlik diskussioon on mõttekam.

Ning väikeste väljaannete puhul töötavad kõik need punktid vastupidiselt ehk negatiivselt, ükskõik kui lugupeetud või tõsine see väljaanne ka poleks.

Hea meedia seetõttu lihtsalt peab olema populaarne. Kui see eeldab lugeja soovidele vastu tulemist väljaande formaadi, lugude kujunduse või sisu osas, siis on see paratamatu. Maailma parim väljaanne, mida keegi ei loe, on täiesti mõttetu. Ent kuidas saab mõttetu väljaanne üldse olla hea?

Siinjuures tuleb täpsustada, et populaarsuse võitmise käigus ei tohi ajakirjandus valetada. Faktivigasid või valetamist ükskõik mis kujul ei saa endale lubada ükskõik mis väljaanne ning teadlikult valetav väljaanne ei tegele ajakirjandusega ning sellist väljaannet minu jutt ei puuduta.

Elitism on paratamatult piiratud

Eliidile on omane suurem töövõime ning uudishimu, mistõttu soov väljuda peavoolumeediast ja lugeda erialaväljaandeid, välismaist ajakirjandust, külastada nurgataguseid kinofestivale ja kõik muu taoline käib sinna juurde. Mitmekülgne eliit on ühiskonnale vaid hea.

Ent eliidi kapseldumine oma hermeetilisse maailma on halb kõigile, sellele eliidile kaasa arvatud. Kui selles hermeetilises ringis siseringi meediakanalite vahendusel on jõutud omavahelisele konsensusele, siis kuidas küll kavatsetakse selle konsensuse tulemus viia laiemasse publikusse? Pea ainsaks võimaluseks on peavoolumeedia ning kui selle ajakirjandusliku poolega ei taheta tegemist teha, siis jääb üle vaid kalli raha eest sotsiaalreklaami osta. Või minna meediast täiega mööda ja panna väike varandus magama välireklaami ja otsepostituse kui väheste alternatiivsete reklaamikanalite alla. Muidu lihtsalt ei jõua sõnum Harju keskmise inimeseni.

Lisaks tuleb sel juhul loota, et avalik arvamus neelab alla kitsas ringis ja ilma laiema diskussioonita vastu võetud otsuse. Isegi diktatuurid tunnevad vajadust saada oma otsustele laiemat ühiskondlikku legitiimsust, demokraatiatest rääkimata. Rahvast võõrandunud eliidi tehtud otsuste vastu kerkinud ühiskondlik vastureaktsioon on praegu probleemiks paljudes Euroopa riikides. Selle üheks põhjuseks on osaliselt kindlasti see, et eliit ja tavakodanikud jälgivad erinevaid meediakanaleid. Kõikvõimalikke nišikanaleid võib eliit vabalt jälgida, ent tavameediat eliit lihtsalt peab jälgima. Ning meedia peab olema populaarne.

Tuleb tõhustada ideoloogiatööd!

2011-11-21T05:32:00.000-08:00

Eesti on Edgar Savisaare vastu. Eesti peab järelikult muutuma, sest Savisaar muutuda ei kavatse. Just selline mulje jääb Keskerakonna reageeringust neid tabavale avalikule kriitikale, olgu teemaks siis Venemaalt raha küsimine või lasteaedade rahastamine.

Ideoloogiatöö tõhustamiseks on Savisaar kasutusse võtnud kõik võimalikud vahendid. Tavameedia talle ei meeldi, sest see ei taha vaid tema sõnumeid edastada, vaid annab ka teistele sõna ja on tema vastu kriitiline. See Savisaarele ei sobi. Seetõttu on Savisaar omandanud aukartustäratava isikliku meediaimpeeriumi, kuhu kuulub Tallinna TV, suur hulk trükiväljaandeid, ent ka Raepress, mida kasutatakse ka üsna varjamatult Keskerakonna agenda ajamiseks. Peaaegu kõik selle maksab kinni Tallinna linna maksumaksja läbi Tallinna eelarve. Sellest kõigest on ka palju räägitud.

Natuke huvitavam on aga küsimus, miks keeldub Savisaar peaaegu kõigist kompromissidest ja taganemistest? Miks ei tunnista ta kunagi kasvõi väikeseid vigasid, vaid võttab igasugust kriitikat isikliku rünnakuna? Igasugu psühholoogilisi põhjuseid võib välja käia, ent mind intrigeerib viimasel ajal võimalus, et vana kommunist pole Savisaares siiski veel päriselt surnud. Kord kommunist, alati kommunist.

Kommunistlik partei oli nimelt oma vigade tunnistamisel äärmiselt kidakeelne, tegelikult vigasid peaaegu ei tunnistatudki, sest leiti, et õigus ongi kommunistidel. Kuna Savisaare karjääri algus möödus kommunistlikus parteis ning tema sulest on ilmunud rida raamatuid, siis kas vihje võiks peituda neis raamatutes? Kas Savisaar teostab praegu sedalaadi ideoloogilist võitlust, millest ta 80. kirjutas? See küsimus huvitab mind, ma arvan, et ma hangin raamatukogust Savisaare vanu teoseid ja üritan sellele vastust leida. Klassivõitlus elab endiselt?

Kuidas tappa vabakonda? Võta aktivistid riigi palgale

2011-10-17T01:52:00.000-07:00

President Toomas Hendrik Ilves võttis hiljuti tööle Uue Maailma kogukonna aktivisti Madle Lippuse oma vabakonna nõunikuks. See sai enamasti positiivset vastukaja, ent minu mõte läks hulkuma ning mulle tulid meelde kunagi Tallinnas toimunud homoparaadid.

Kui homoparaadid 5-6 aasta eest algasid, olid nad osadele pühaduseteotus, teistele märk Eesti lähenemisest Euroopa standarditele, ent mulle isiklikult oli see lihtsalt lõbus meelelahutus, millest mulle kirjutada meeldis. Homoparaadide korraldajana sai tuntuks kena blond tüdruk nimega Lisette Kampus. Homoparaadid toimusid mitu aastat, kuni aastal 2008 läks Kampus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna heaks tööle ja sellega lõppesid ka homoparaadid. Kas Kampuse lahkumine poliitilisele tööle oli ka tegelikult homparaadide lõppemise põhjus, ma ei tea, aga see poleks esimene kord Eestis, kui peakorraldaja ärakukkumise tõttu kaob kogu üritus.

Niisiis, just siis, kui meedia oli hakanud harjuma Uue Maailma seltsi tegevustega ning hakkas tekkima lootus, et sealt jõuab eeskuju ka mujale Eestisse, võeti aktivist riigi palgale. Enam pole tema tööks kogukonna elu korraldamine, vaid kõnede pidamine vabakonna tähtsusest, riigi bürokraatiamasinas hammasrataste ringi ajamine ning juttude rääkimine sellest, kuidas kunagi sai ägedat asja tehtud.

Kindlasti soovis president selle sammuga vaid head teha, ent samas võimendus jällegi Eesti kodanikeühiskonna tüüpiline häda, nimelt liigne sõltuvust avalikust sektorist. Suurem osa Eesti vabakonnast variseks kokku, kui riigi rahastus neilt ära võtta. Suur osa Eesti vabakonnast on üles ehitatud fundamentaalselt valele pinnasele, sest nad sõltuvad kas Eesti riigi, Euroopa Liidu või välisriikide valitsuste rahastusest. Seda tehes aga kohanduvad nad ka tellija soovidele, mistõttu tavainimeste soovidele hääle andmise funktsioon kipub kaduma.

Päris suur osa Eesti nn vabakonnast on tegelikult varjatud avalik sektor. Kas näiteks aastaid sotsiaalministeeriumi või TAI rahadest elatuvad AIDSi ennetajad on ka tegelikult mittetulundussektori töötajad või tegelikult riigipalgalised, keda lihtsalt ei nimetata riigipalgalisteks? Ja miks nimetame me vabakonna liikmetena Eesti Euroopa Liikumist ja Eesti NATO Ühingut, mis hangivad oma raha pea eranditult välisriikidest ja tegelevad antud organisatsioonide promomisega? Kas neil on üldse midagi ühist Eesti inimeste igapäevamuredega, et me paneme nad samasse patta näiteks Supilinna seltsiga?

Eesti keeles on antud sektori kohta kasutuses rida termineid, mis kõik on praeguses olukorras eksitavad. Neid nimetatakse mittetulundusühinguteks, kuigi ka MTÜdes on võimalik teenida palkade, päevarahade, kuluarvete ja isegi lihtlabase varastamisega head tulu. Vanasti nimetati neid kolmandaks sektoriks avaliku ja erasektori kõrval, kuigi Eestis sõltub see sektor väga tugevalt avaliku sektori rahastusest, olles seega avaliku sektori ripats. Ka sõna vabakond on samal põhjusel vale. Ka sõna kodanikeühiskond on ekslik, sest sõltuvus riigi rahastusest muudab nad sõltuvaks riigi, mitte tavakodanike prioriteetidest.

Sõltuvus riigi rahastusest on Eesti vabakonna pärispatt, mis ei võimalda neil tegeleda sellega, millega nad peaksid tegelema, nimelt kodanike huvide esindamisega riigi ja erasektori suhtes. Kes maksab, see tellib muusika ja sõltuvus riigi rahastusest tähendab, et Eesti kodanikeühiskond on tegelikult riigi käepikendus, et natuke varjatult ellu viia riigi prioriteete.

Vaid vabanemine riigi rahastusest võimaldab vabakonnal olla tõeliselt vaba. Ei pea tegema kalleid projekte ja koolitusi, ei pea üürima kontoreid noorte tibidega arvutite taga. Rahanappuse vastu aitab see, kui aktivistid on valmis oma vaba aega ja ka natuke oma raha kulutama. Praeguste mittetulundusorganisatsioonide kulust väga suur osa läheb iseenda aparaadi ülalpidamiseks, tegelikult riigist sõltumatut MTÜd on võimalik teha palju odavamalt, kui aktivistid on valmis kulutama oma aega ja kõigest natuke oma raha.

Praegu väändub vabakonna loogika Eestis kohe alguses, sest esimese asjana õpetatakse aktivistidele, kuidas kirjutada avaldust riigi raha saamiseks. Ja sealt saab alguse vabakonna olemust väärastav keskendumine riigi prioriteetidele. Sellega kaasneb suutmatus end kehtestada olukorras, kus riik pole huvitatud MTÜ eesmärkidest, sest MTÜdele õpetatakse riigi prioriteetidega kohanemist, mitte neile vastu hakkamist.

Tegelikult on Eestis olemas väga hea näide tõeliselt vabadest MTÜdest, milleks on ülipilasseltsid ja korporatsioonid, millest ühe liige olen ka mina. Minu igakuine liikmemaks on kümme korda suurem kui paljude tavaliste MTÜde aastamaks. Mina ja paljud mu kaaslased on kulutanud mitte päevi, vaid pikki nädalaid ja kuid oma elust korporatsiooni asjade ajamisele, sellele ebaglamuursele mustale tööle, mida vajab edukas organisatsioon.

Ent selle tulemuseks on tegelik sõltumatus riigi prioriteetidest. Akadeemilised organisatsioonid on Eestis ühed vähesed tõeliselt sõltumatud MTÜd, sest nad ei sõltu riigi rahast. Kui jätta välja uhked majad Tartus, ei paista nad eriti välja, ent seda pole ka vaja, sest nende eesmärgid pole poliitilised ega ühiskondlikud, vaid suunatud liikmetele endile. See on täiesti OK, sest on järjekordne valearvamus mõelda, et MTÜd peaksid tegelema vaid poliitiliste, ühiskondlike või kogukondlike murede lahendamisega. Ent kui akadeemilised organisatsioonid tahavad, on nad väga mõjuvõimsad, sest nad ei sõltu riigi rahastusest ja suudavad üsna efektiivselt koondada oma arvukat liikmeskonda. Ent reeglina nad seda ei taha, sest neil pole selle järgi mingit soovi. Sest nad on vabad ise otsustama, kuidas käituda.

Reformierakond ronib ka riigikaitses IRLi mängumaale

2011-10-02T08:27:00.000-07:00

Reformierakonna esimees Andrus Ansipi kõned on enamasti üsna igavad, sest ta kordab tuima järjekindusega samu loosungeid samas sõnastuses. Pidevale jälgijale on see tüütu, ent vähemalt jõuavad Reformierakonna seisukohad selgelt nende valijani.

Tulevase aasta riigieelarve eelnõu üleandmisel riigikogule pidas Ansip maha poliitilise ettekande, mis oli juba ammu tuntud seisukohtadest kokku klopsitud copy-paste tekst. Ent riigikaitse lõik pälvis küll mu huvi kui kerge suunamuutus.

"Esmakordselt planeerime me kaitsekulud meie NATO partneritele lubatud eesmärgini – kahe protsendini sisemajanduse koguproduktist, mis tugevdab esmast iseseisvat kaitsevõimet ning tagab riigikaitse stabiilse arengu. See pole pelk lubaduse täitmine, neid vahendeid on meile endile – Eestile – kaitsevõime tugevdamiseks vaja."

Tundub, et Reformierakond üritab IRLilt üle võtta viimast teemat, kus IRL on olnud edukam kui Reformierakond, nimelt riigikaitset. Eelnevalt on Reform juba suutnud üsna suures ulatuses IRLilt üle võtta parempoolse majanduspoliitika toetajate, rahvuslaste ja ka näiteks perepoliitika tähtsustajate valijasegmendi. Ent tugeva riigikaitse tähtsustajate segmendis õnnestus IRLil end kehtestada, mis on ka IRLi üks väheseid edulugusid viimase kümne aasta jooksul.

Kõigepealt tuleks aga natuke rääkida terminitest. Kümmekond aastat tagasi algas ja kestis rea aastaid võitlus kahe riigikaitselise koolkonna vahel, mis ajakirjanduses oli tuntud ajateenistuse ja palgaarmee toetajate vahelise võitlusena. Ent ei ajateenistus ega palgaarmee ei olnud asjad iseenesest, vaid osad laiemast riigikaitselisest nägemusest.

Ajateenistuse eesmärgiks oli toota reservarmeed, mille eesmärk oli tagada esmane iseseisev kaitsevõime venelaste vastu, seni kuni NATO appi jõuab. Esmasest iseseisvast kaitsevõimest omakorda on tahtmise korral võimalik edasi arendama hakata lihtsalt iseseisvat kaitsevõimet, kui NATO ebausaldusväärsena tunduma hakkab. Palgaarmeed nimetasid selle pooldajad omakorda profesionaalseks armeeks ning selle eesmärgiks oli sõdimine välismaal, kohtades nagu Afganistan või Iraak, et täita Eesti rahvusvahelisi kohustusi. Palgaarmee pooldajad leidsid, et Eesti iseseisvust kaitstakse kõige paremini Mesopotaamias koos ameeriklastega sõdides ja NATOsse kuulumine kaotab a priori igasuguse ohu Eesti julgeolekule ja seetõttu pole meil mingit vajadust tegeleda Eesti territooriumi kaitsmiseks valmistumisega.

Ajateenistuse vs palgaarmee vahelises võitluses võitlesid omavahel kaks koalitsiooni, kus IRL toetas algusest saadik ajateenistuse toetajaid ja Reformierakond palgaarmee pooldajaid. Otsustavaks sai avalikkuse toetuse langemine Eesti territooriumi kaitsmise ideele ehk seega ajateenistusele, mis ei olnud küll IRLi teene, ent vähemalt ühe korra sattus IRL avaliku arvamuse silmis õigele ja Reformierakond valele poolele.

Reformierakond pole küll täielikult loobunud hiilivast palgaarmeele ülemineku ideest, sest eelmisel sügisel enne valimisi tekitas väikese tormi teeklaasis nende idee vähendada ajateenistuse pikkust kuue kuuni, mida Leo Kunnas ka väga asjalikult kritiseeris. Ent vähemalt retooriliselt tasemel on nad üle võtmas ajateenistuse toetajate retoorikat.

Vaatame veelkord Ansipi üht lauset: "See pole pelk lubaduse täitmine, neid vahendeid on meile endile – Eestile – kaitsevõime tugevdamiseks vaja." See on juba puhas ajateenistusel põhineva reservarmee toetajate jutt, mis sobiks juba päris hästi IRLi kaitseministri suhu. Rahvusvahelised kohustused on lükatud tahaplaanile ja esiplaanile on toodud Eesti territooriumi kaitse.

Tegelikult oleks üsna algusest peale pidanud kõigile selge olema, et kui valik on Eesti territooriumi kaitsmise ja rahvusvaheliste kohustuste täitmise vahel, siis valib keskmine inimene Eesti kaitsmise, ent palgaarmee sisseviimine tekkis Reformierakonna programmi ajal, mil tegemist oli veel maailmavaatelise erakonnaga. Ansipi ajal on maailmavaadet jäänud järjest vähem ja ümarat pragmaatikat tulnud järjest juurde. Nii üritavadki nad IRLi välja süüa sellestki ainsast nišist, kus IRL seni tugev on olnud. Ansipi tuimalt korduva retoorika mõju on seni olnud võimas, jääb üle vaid vaadata, kuidas see riigikaitse valdkonnas töötab ja kas IRL suudab midagi teha, et Reformierakond nende viimset kantsi üle ei võtaks.

Selliste sõpradega nagu Reformierakond IRLile pole vaenlasi vajagi.

Baltic states are bigger than you think

2011-09-30T01:56:00.000-07:00

"Small", "tiny" or even "minuscule" are the adjectives often used to describe the Baltic states separately or even all them together. It's true that in most respects those adjectives are correct, but when it comes to military defence, Baltic states are much bigger than you think.

Are Baltic states defensible, analysts often asked prior to their NATO accession. Recently two studies, one from Sweden and the other from Finland, raised the same question and they didn't think the Baltic states can defend themselves and neither can NATO help them. Nevertheless, I think they are too pessimistic.

There is one nightmare scenario frightening everyone -- Russia suddenly attacks all three Baltic states, swiftly suppresses resistance, establishes a land connection to its Kaliningrad enclave and takes defensive positions against Poland in Southern Lithuania and in the Baltic coast against NATO navies. This would present NATO with a fait accompli, allowing Moscow to start negotiations from a position of strength. But how likely is this scenario?

So how big are the Baltic states?

Russia has to invade suddenly to have a chance. This presents a serious problem for Russia. It has long borders and thus has to keep a large part of its forces in the Far East and in the Caucasian mountains. Only a part of its forces can be in Western Russia. But due to its huge size even the forces in Western Russia have to travel a long road before reaching Baltic borders. Logistics will be a big issue for Russia.

On the other hand Baltic states are much bigger than any war theater where Russia has fought during the last 20 years. Russia fought two difficult wars in Chechnya, but Baltic states have a combined population that is 6 times bigger that that of Chechnya and a territory 10 times as large. South Ossetia has the population and territory of a larger Estonian county, no more.

Occupying a region of about 6 million (mostly hostile) people requires plenty of infantry. To have one soldier for 100 inhabitants requires 60 000 troops and this is just for keeping the territory under control. Russia probably could gather this army, but it will take time and it's impossible to do it discreetly.

So Russia can attack only with troops in the vicinity of Baltic states. We are talking about some brigades here, the amount of infantry that Russians have at their disposal is limited, but they have attack helicopters, earth-to-earth missiles, artillery, etc. Russians have plenty of firepower to overpower Baltic armies in a desert fight, but not enough to effectively control Baltic states for the initial days or even weeks.

How the Baltic states intend to defend themselves

But Baltic states are anything, but deserts. In fact, Estonia and Latvia are very wet places, full of swampland and thick forests. There are only some major roads and they often pass through forests, severely limiting the maneuverability of Russian armor. But without armor Russians don't have anything. Lithuania has a more open terrain, but in Lithuania population centers are bigger.

So even if there would be no resistance, Russians could only establish a few bases in all three countries, while most of the countryside and even some large towns would remain outside Russian control because Russians just don't have enough infantry to properly occupy these countries. Troops to establish Russian presence in smaller towns and villages have to be transported from other parts of Russia or even mobilized and it may take several weeks until they arrive.

Armies of Baltic states are not very strong, the three countries have made little actual plans for mutual defence and their defense solutions are also different. For example, Latvia is not really planning serious defence of its territory, Latvian soldiers don't even have suitable uniforms for Latvian climate, but use desert uniforms that are meant for Afghanistan. Estonia on the other hand is preparing mostly for defending its territory and has kept conscription, to allow swift mobilisation of soldiers in case of war. Official numbers are somewhat exaggerated, but Estonia still has the capacity to mobilize some 10-15 000 men, maybe up to 20 000 men. Their training and motivation are better than that of Russians, but there may be a shortage of both modern weapons and ammunition.

I'm now assuming that Russians win all battles, but I still claim that victory won't be easy. Baltic states are just too big to be invaded rapidly. Blowing up bridges, laying mines and making small ambushes will be enough to slow Russian advance and to inflict casualties. The shortest roads from the Russian border to Tallinn and Riga are about 200 kilometers, and as I said before, there are only a very limited amount of roads Russians can use. This makes stalling and blocking their advance quite easy without ever winning a battle. Clearing minefields, removing obstacles and fighting the defenders while they do it may take several days even if Russians win all battles.

There is of course the possibility of sending an air-born or sea-born invading party to take control of strategically important places like government offices in Tallinn or Riga. Nevertheless, Russians still have to establish a land connection to the invading force because otherwise they may remain stuck and get wiped out by local troops. And taking over some government quarters in capitals don't give power over the countries because all three countries are covered with units of local paramilitary organizations Kaitseliit, Zemessardze and KASP. These are also different in all countries, but they do establish a certain military presence in all corners of the Baltic states, making occupation of Baltic states very complicated.

So let's imagine that after the Russians have reached Tallinn and Riga Estonian and Latvian troops manage to stop Russians for a few days. Russians will soon need to get more ammunition and supplies from Russia and to send the wounded and dead back to Russia. But the supply line is 200 kilometers long and in hostile territory.

This is where the importance of the paramilitary forces really become obvious. They are usually considered an auxiliary force by most foreign analysts, but local military planners give them a much more important role, and recently in Estonia also more money and better weapons.

Kaitseliit in Estonia has a penchant for small unit, guerrilla warfare not because military commanders want it (they don't), but because this is what the volunteer fighters prefer. But having plenty of small units of local men who know each other, terrain and are well armed is not something a foreign commander wants in its rear. Paramilitary units have the potential of making resupplying of troops fighting near Tallinn or Riga a very complicated business. Russians have a very limited amount of roads they can use, there are plenty of forests for paramilitaries to hide and plenty of bridges Russians have to protect. And the defensive units become themselves targets for paramilitaries, so those units can't be too small. It's anybody's guess how many troops Russians would need to secure the 200 km road from Narva to Tallinn, but believe it or not, we are already talking about strategic depth here.

How fast will help arrive?

There are some pessimistic estimates about how fast NATO could send help to Baltic states. One month, maybe even three months are the guesses. But it's probably too pessimistic. It may take a month or more to send a big military unit to Baltic states, but the Baltics are mostly in need of a strong navy and some air-power.

Sweden has promised to help the Baltic states in case of an attack and from Swedish airfields allied jets could engage the Russians in a matter of days, maybe even hours. The same goes for Swedish navy and German navy isn't that far either. If allied jets and ships would clear the sky and the sea from Russians, then that would be pretty much the end of the war. This would allow the resupplying the Baltic troops and there would be little need for land troops, except maybe for some tanks.

Poland in the south

Estonia intends to fiercely defend itself, but the most important battles will take place in Souther Lithuania. Russians need to establish a land corridor from Kaliningrad to Belarus and there is only one road in Southern Lithuania for it. They need to capture it. In the town of Mariampole this road from Kaliningrad to Belarus crosses the only road from the Baltic states to Poland. Therefore, Mariampole is strategically the most important point in the Baltic states.

View Larger Map

But Mariampole is quite close to Poland. There's little doubt that the Polish would come to the aid of the Baltic countries and they have the military capabilities that far exceed anything the Baltic states have. So Russians also have to find resources to take on Poland. And all that without getting caught before they attack.

Frankly, I don't see how Russia could swiftly occupy the Baltic states and present NATO with a fait accompli. Baltic states are just too big for it.

Mart Laarist ehk lahkuda tuleb, kui oled tipus

2011-09-20T01:09:00.000-07:00

Just siis, kui ma hakkasin Mart Laaris juba tõsisemalt kahtlema, suutis ta oma erakonna esimehe kohalt lahkumise teatega oma maine vähemalt minu silmis taastada. Üsna mitme viimase aasta jooksul jättis Laar mulle mulje lapsest, kes ise oma mänguasjaga mängida enam ei taha, aga teistele ka ei anna. Mänguasjaks siis IRLi esimehe koht, mida Laar pidas omajagu tujutult, ent millest ta hoidis senini ka kinni.

Laar küll jätkab kaitseministrina ja võibolla kandideerib ka mõnel valimisel, ent erakonna esimehe kohast lõplikult loobumise teadet võeti õigusega poliitikast loobumise teatena, sest poliitik, kes ei püüdle pidevalt veel kõrgema koha poole, pole enam päris poliitik.

Lahkumise otsus tuli Laari jaoks õigel ajal, sest ta lahkub ajal, mil ta on veel tipus. Sellega väldib ta erakonna esimehe koha külge klammerdumist ja sellega erakonna endaga kaasa tõmbamist, millega tegeleb hetkel ühe teise erakonna juht.

Laari praeguse positsiooni nimetamine tema tipuks on muidugi suhteline, sest ajalukku läheb ta siiski oma esimese peaministriajaga, mida on tagantjärele hakatud järjest kõrgemalt hindama. Ka tema teise peaministriaja jooksul saadeti korda palju olulist, ent isegi Euroopa Liidu ja NATOga liitumise kiirendamine ja ID kaardi kasutuselevõtmine on tagantjärele tarkusega vähem oluline kui Laari esimesel valitsusajal tehtu.

Peale teist ametiaega ei säranud Laari täht enam endiselt, sest tema kolmas tulemine 2007. aastal ei suutnud väärata Andrus Ansipi tähelendu ning ka 2011. aasta valimistel oli IRL tulemus tubli, ent mitte hiilgav. 2007. aastal esitas Laar väljakutse Edgar Savisaare valimisringkonnas ja 2011. aastal Ansipi valimisringkonnas ja jäi mõlemal korral selgelt alla. Ka 2015. aasta valimistel poleks Laari juhitaval IRLil mingit põhjust eeldada, et neil oluliselt paremini läheks. Antud olukorras uuele inimesele koha vabastamist tuleb vaid tunnustada, kuigi uus algus tuleb kahtlemata raske.

Laar lihtsalt ei olnud enam tipp-poliitikast väga huvitatud, üsna kaugele paistis välja, et ta istuks pigem kusagil metsatalus ja kirjutaks raamatut. Ja miks peakski veel elujõuline 50. aastates mees huvituma poliitikast, kui ta saavutas oma suurimad saavutused juba 30. eluaastates?

Ma nüüd loodan, et Laar leiab endale tegevuse, mis talle meeldib ning et IRL suudab sujuvalt leida endale sobiva uue juhi. Laari vabatahtlik lahkumine mõjub Eesti poliitilisele kultuurile selgelt positiivselt ja aitab Laaril kindlustada endale ajaloos häid arvustusi.

Eesti ajakirjandus viie aasta pärast. Visioon

2011-09-04T11:56:00.000-07:00

See artikkel pole utoopia ega düstoopia, vaid lihtsalt minu isiklik arvamus sellest, kuidas Eesti ajakirjandus viie aasta pärast välja näeb.

Päevaleheäri tema praegusel kujul on läbi

Nii Eesti Päevalehe, Õhtulehe kui Äripäeva nimi sisaldab vihjet selle igapäevasele ilmumisele, mistõttu nende ilmumistsükli harvendamise idee kõlab juba a priori natuke imeliku ettepanekuna, ent tõenäoliselt on see millalgi juhtumas niikuinii, kuigi see ei pruugi toimuda selle viie aasta sees. Kõige tõenäolisem on päevalehtede muundumine nädalalehtedeks, kuigi ilmumine 2-3 korda nädalas on ka põhimõtteliselt võimalik.

On selge, et päevalehtede äri on pöördumatul langustrendil, mille murdmine on keeruline, et mitte öelda võimatu, sest lugejate eelistused liiguvad onlaini. Lehtede katsed selle vastu võidelda on rapsivad ning läbimõtlematud. Oma ärimudeli põhjaliku läbitöötamise ja ümbermõtlemise asemel on kasutusele võetud paar loosungit analüüsivast ja taustu avavast ajakirjandusest, nagu päevalehtedes poleks taolist kraami varem olnud. Analüüsiva, uuriva ja taustu avava ajakirjanduse tegelik elluviimine eeldab aga rohkem aega, suuremaid toimetusi ja kogenumaid ajakirjanikke, mis kõik maksab ja seetõttu seda kõike pole. Seetõttu täidetakse endiselt üsna suures mahus lehti eilsete uudistega, mis lugejaid enam väga ei huvita.

Mitte, et neid soovitud lugusid ei ilmuks ka praegu, aga neid ilmub liiga vähe ning nende kontsentratsioon lehes on liiga hõre, jättes lugejale kerge pettumuse maigu suhu. Hoopis teistsugust ajakirjandust üritatakse lihtsalt teha vanamoodsa, eilsetele uudistele keskendunud ajalehe struktuuriga, vaevumata või suutmata lehe struktuuri sisuliselt uuendada vastavaks väljaande uuele suunitlusele.

Ent probleemid ei piirdu vaid sellega. Lehtede juhtkonnad pole suutnud ka kohandada lehtede ülesehitust muutunud ühiskonnaga, vaid on jäänud kinni kes teab mis ajast pärit tarkusesõnade juurde. Parimaks näiteks selle kohta on tervishoid. Lehe esiosa headel külgedel on lood tervishoiu rahastamisest, ehitustest, üldistest arengusuundadest, suurtest skandaalidest ja väikestest inimlikest sigadustest. Sellega vähemalt sama suure või isegi suurema lugejahuviga lood omaenda tervise hoidmisest, levinumatest haigustest ja nende ärahoidmise ja ravimise viisidest ja muust taolisest on aga lükatud lehtede tagaotsa, kus lugeja ei leia neid üles ja kus töötavad ajakirjanikud saavad vähe tagasisidet ja on seega alamotiveeritud. Taolisel lugude paigutusel puudub ratsionaalne selgitus, selle ainsaks põhjuseks on väide, et nii on alati olnud. Keegi pole lihtsalt mõelnudki, et võiks teisiti olla. Samal põhjusel puuduvad lehtedest täiesti või on küüditatud tagakülgedele populaarsemaid hobisid puudutavad asjad. Tuhanded eestlased tegelevad hobi korras näiteks fotograafiaga, ent õpetussõnasid ja uudiseid fotograafia maailmast ei leia fotohuviline lehtedest kusagilt. Kastist väljaspool mõtlemine on ka üks järjekordne tüütu loosung, ent ühiskonnaga koos arenemine ja selle peegeldamine on küll vajalik.

Lehtede ilmumistiheduse langetamine toob kaasa tiraazi olulise languse, seda pole mõtet salata. Reporterite arv peaks püsima sama kui praegu või isegi kasvama, muidu pole sellel mõtet. Seega peab väljaande müügihind olema omajagu kõrbe, mis kahjuks toob kaasa ühiskonna kasvava lõhestumise informatsiooni omavateks ja mitteomavateks inimesteks.

Positiivne on selle juures aga, et vähemalt saavutavad väljaanded väiksema ilmumistiheduse juures mingigi stabiilsuse, mis võimaldab tegeleda sisu ja mitte vaid paanitsemisega. Selleks, et lugeja oleks valmis seda hinda maksma, on vaja pikemaid, põhjalikumaid, paremini kirjutatud ja hästi kujundatud lugusid. Taoline lugu läheb väljaande jaoks nii kalliks, et internetireklaami eest pole kuidagi võimalik seda raha tagasi saada ja seega neid lugusid tasuta netti lihtsalt ei panda.

Trükitud kujul püsib see ajakirjandus veel pikalt, ent tõenäoliselt saavad tellijad koos tellimusega ka salasõnad internetiväljaandele, kus artiklit lugeda saab. Praegune poliitika, kus paberlehe lugude eest küsitakse lehe tellijatelt internetis raha, on arusaamatu. Toodangu internetti paiskamine ei anna sellele veel mingit lisaväärtust, mille eest küsida raha inimestelt, kes korra juba lehetellimuse eest maksnud on. Paberlehed ei müü paberit ja internetiportaalid ei müü internetti, vaid mõlemad müüvad sisu ning infokandja on tegelikult vaid vahend.

Tavatarbija läheb internetti

Paberlehed vs internet on vale vastandus, õige vastandus on tasuta vs tasuline ajakirjandus. Tasuline ajakirjandus käib alla ja peab muutuma, mistõttu selle lugejate arv tõenäoliselt langeb, kuigi tasuline, põhjalik ning hea ajakirjandus kindlasti säilib mingil kujul. Enamik inimesi aga maksta ei taha ja jäävad lugema vaid internetti.

Internetiajakirjandus viie aasta jooksul tõenäoliselt oluliselt ei muutu, selle ajakirjanduslik mudel on enamvähem paigas. Küll muutub järjest tähtsamaks portaali ajakirjanduslikku sisu ümbritsev ökosüsteem, mis pakub lugejale lisavõimalusi oma aja portaalis veetmiseks või võimaldab talle midagi müües lisaraha teenida. Ajakirjanduslik sisu jääb endiselt portaali südameks, mis toob sinna kliendi. Heaks näiteks ökosüsteemist on kohtamisteenused, mis on nii Delfi kui Õhtulehe kodulehel. Äripäev on ajalehtede maailmas juba aastaid oma lugejatele igasugu lisasid müües head raha teeninud.

Tõenäoliselt ei suuda mitte ükski portaal pakkuda samal tasemel ajakirjanduslikku omauudist kui päevalehed oma parimatel päevadel suutsid, sest toimetused pole piisavalt suured ja enam suurt ei kasva. Ajalehtedel põhinevatel portaalidel võib probleemiks kujuneda hoopis tasulise ja tasuta ajakirjanduse järjest kasvav eristumine, mistõttu portaalide majanduslik iseseisvumine võib olla väga valus koos kõigi negatiivsete mõjudega kvaliteedile.

Tõenäoliselt jääb Delfi internetiportaalidest kõige suuremaks, sest Postimehega võrreldes on Delfil rida plusse ja vaid mõned miinused. Uusi tulijaid turule eriti ei mahu, pigem võib keegi ära kukkuda. Suurimaks üllatajaks võib aga kujuneda ERR, millel on kõik eeldused tubli kasv internetis läbi teha, kui nad õigeid otsuseid teevad.

Nimelt on ERRi eelarve võrreldes internetiportaalidega üüratu. Uudisteportaalile läheb sellest küll vaid väike killuke, ent nii televisiooni kui raadio vallas toodab ERR palju head omatoodangut, mida saab kasutada ka portaalis. Ent ERRi peamine tugevus on hea kvaliteediga meelelahutus, mida hoolimata kõigist raskustest ERR siiski toota suudab.

Nimelt huvitavad tõsised teemad inimesi vaid hooti, siis kui midagi on halvasti. Pronksööde järel huvitas neid integratsioon, majanduskriisi ajal makromajandus, praegu eurotsooni käekäik jne. Ent kui elu on rahulik, tahavad nad meelelahutust.

ERRi probleemiks on küll eri internetikeskondade killustatus, ent kui nad suudaksid luua ühe keskse portaali, kust lugeja saaks kätte nii uudised kui meelelahutuse, siis suudaksid nad tekitada oma portaali massilisema külastamisharjumuse. Siis saaksid inimesed lugeda tõsiseid uudiseid, kui neid on ja kui pole, siis vaadata meelelahutust.

Praegu takistab selle visiooni täitumist ERRi juhtkonna ja ka suure osa arvamusliidrite seisukoht, et hea ajakirjandus peab olema igav. Miski ei saaks olla ekslikum. Hea artikkel peab olema vaimukalt kirjutatud, hästi illustreeritud, korralikult toimetatud ning sellel peab olema ka tabav pealkiri. Praeguse kursiga ei jõua ERR kuhugi. Meelelahutus pole vaenlane, meelelahutust ei tasu põlata.

Televisioon käib vaikselt alla

Telekanalite vaatajaskond pigem langeb, mistõttu erakanalid vähendavad omatoodangut veelgi. Tõenäoliselt teevad ka telekanalid katseid minne internetti. Samas tean ma televisioonist liiga vähe, et sellest pikemalt kirjutada.

Savisaarel on väärikalt lahkumiseks jäänud umbes aasta

2011-08-28T08:55:00.000-07:00

Edgar Savisaar sai Keskerakonna esimehena oma Pyrrhose võidu kätte, ent kui ta tahab väärikalt Keskerakonna esimehe kohalt lahkuda, siis on tal meelepärase järglase väljavalimiseks ja lahkumiseks jäänud umbes aasta.

Ma iseenesest ei arva, et ta kavatseks lahkuda, pigem arvan, et nagu Muammar Gaddafi, kavatseb ka Savisaar täis purjedes põhja minna, tema puhul võttes siis kaasa kogu Keskerakonna. Savisaar on sama trotslik kui Gaddafi, ent reaalsuse eiramine ei tee Keskerakonna olukorda paremaks.

Savisaare Keskerakonna kongressil peetud kõne oli täiesti sürreaalne, nagu ka paljud Savisaare teised viimase aja artiklid ja intervjuudes väljendatud seisukohad. Savisaar süüdistas küll ajakirjandust ja kõiki teisi paralleelreaalsuses elamises, aga pigem tundub, et tema ise elab kusagil hoopis teises Eestis kui see, mida mina tean. Ja tundub, et Savisaare nägemust Eestist ei jaga enam ka 41 protsendi keskerakondlastest. Vaenlasi tekib Savisaarel järjest juurde, kättemaksmist vajavate solvangute nimekiri pikeneb järjest, ent ustavaid kaasvõitlejaid on vähe ja nendegi usaldusväärsus on kahtlane. Tõenäoliselt just selline tundub maailm Savisaare silme läbi vaadates.

Intellektuaalselt huvitav küsimus on, kas Savisaar ise ka usub oma juttu või pikib ta sinna teadlikult küünilisi valesid? Tõenäoliselt mõlemat, ent on põhjust arvata, et osa faktilisi valeväiteid pistab ta oma seisukohtadesse teadlikult, et niimoodi justkui oma argumendi kehtivust "tõestada".

Näiteks nimetas ta oma kongressikõnes Postimehe omanikfirmaks Bonnieri, mis on küll vale, aga võimaldas luua seose Tuuli Kochi saadud Bonnieri preemiaga. Mõned aastad varem süüdistas Savisaar, et Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse rendileping on seotud IRLiga, unustades sujuvalt, et RKK asub samas kontoris juba aastast 2006, mil kaitseminister oli reformierakondlane Jürgen Ligi.

Savisaare arusaam teda ümbritsevast maailmast erineb suurema osa Eesti inimeste arusaamast umbes sama palju kui skisofreeniku maailmapilt teiste inimeste maailmapildist. Siinjuures pole mõtet hakata vaidlema, kumb maailmapilt on õigem, vaid tuleb lihtsalt nentida, et Keskerakond saab vaid alla käia seni, kuni selle juht näeb välja, nagu elaks ta paralleelses dimensioonis.

Juhivahetus tuleb Keskerakonna jaoks igal juhul keeruline, ent natukegi paremaks tulemuseks on vaja, et uus juht oleks 2013. aasta alguseks paigas ja saaks hakata Keskerakonna nägu uuendama. Vastasel juhul ähvardab Keskerakonda 2013. sügisestel kohalike omavalitsuste valimistel korralik tappasaamine.

Tallinnas võidavad nad üsna kindlalt, ent natukenegi lahjem tulemus kui praegu viib neilt absoluutse enamuse ja koos sellega arvatavasti ka võimu. Natuke tähtsamgi on aga neid ähvardav häving paljudes eestikeelsetes linnades ja valdades.

Keskerakonna toetus eestikeelsetes piirkondades, näiteks Lõuna-Eestis, on juba oluliselt langenud, ent Keskerakonnal on veel alles muljetavaldav organisatsioon, mille säilitamine peaks olema Keskerakonna suureks mureks. Kui ikka maakohtade keskerakondlased vaatavad 2013. valimistele vastu minnes, et Keskerakonna lipu all ootab neid häbiväärne kaotus, siis suureneb soov lahkuda kas valimisliitudesse või teistesse erakondadesse. Kes venitab valimisteni välja ja saab siis lüüa, süüdistab jälle Savisaart ja lagunemine jätkub.

2015. saabuvad omakorda uued riigikogu valimised. Venekeelse valija lojaalsus on Keskerakonnale tagatud, ent servadelt üritavad teised erakonnad seda õõnestada. Eestlastega on aga see häda, et Keskerakonna eestlastest toetajad on pigem vanemad inimesed, keda ajaga jääb järjest vähemaks. Eestlastest valijate kadumine omakorda tähendab raskusi Keskerakonna eestlastest poliitikutele, kes eesti valijale peale ei lähe, ent venekeelsed eelistavad samas noori venekeelseid kandidaate. Kes lahkub ise, kes kukub lihtsalt välja tegijate seast ja nii laguneb Keskerakond veelgi.

Muidugi kasvab uusi noori venelasi peale, ent nende häda on noorus, mis muudaks Keskerakonnale keerukaks ministrikohtade nendega täitmise. Lisaks ähvardaks sel juhul Keskerakonda väikese vene erakonna saatus, kelle kohtade arv riigikogus jääks kuhugi 20 ringi ja kellega asja ajamisse teised suhtuvad kahtlevalt.

Venekeelse elanikkonna lemmiku staatus pole ju iseenesest halb ning oskusliku juhtimise korral ei takista see populaarsust eestlaste seas, ent Edgar Savisaar ei suuda Keskerakonda enam kunagi eestlastele söödavaks muuta.

Valged jõud on lõplikult võitnud

2011-08-13T13:25:00.000-07:00

Keskerakonnas käiv jõuline juhivõitlus tähendab muude asjade hulgas, et Eestis 20 aastat kestnud võitlus "valgete" ja "mittevalgete" jõudude vahel on lõppenud valgete lõpliku võiduga. Edgar Savisaar võib ju seekord isegi võita, ent see lükkab olulised muutused tema erakonnas lihtsalt mõned aastad edasi, ent ei muuda enam asjade käiku.

Osasid erakondi nimetatakse Eestis valgeteks, neid konkreetselt nimetamata ja täpselt defineerimata, mida see sõna "valge" ikka tähendab. Olemasolevaid andmeid kasutades üritan ma siis natuke olukorda selgitada. Valgeteks erakondadeks peetakse IRLi, Reformierakonda ja sotse. Valge tähendab siinjuures puhast, õilsat, ent võib sisaldada ka vihjeid Vene kodusõja aegsetele parempoolsete jõududele.

Mis värvi on mittevalged, pole keegi kunagi öelnud. Punased? Mustad? Ma kasutan sõna "mittevalged". Rohelised kui uus erakond ei mahu päriselt kummagi alla ja nad ise üritavad taolistest vastandustest hoiduda, ent pigem võib nad kanda ikkagi selgelt valgete jõudude nimekirja.

Valgete ja mittevalgete jõudude vahel on rida erinevusi, mis tulenevad Eesti ajaloost ja ülemineku eripäradest. Mõistagi pole vastandus nii mustvalge kui ma siin lihtsuse mõttes esitlen, ent ma ikkagi väidan, et järgnevas on oluline annus tõtt. Järgneva paremaks mõistmiseks pole mõtet mõelda praegusele poliitilisele olukorrale, vaid pigem taasiseseisvumise ajastule ja sellele järgnenud mõnele aastale, sest siis sai kõik alguse.

Suhtumine Nõukogude minevikku ja selle pärandisse
Valged jõud on sellesse selgelt eitavad ning eelistasid uue ühiskonna loomist kas esimese vabariigi säilinud jäänustest või täiesti nullist lääneriikide abiga.

Mittevalgete jõudude suhtumist iseloomustavad pigem mõned näitlikud tsitaadid. "Me ei saa terveid põlvkondi hukka mõista", "Ära sülita vanasse kaevu, enne kui uus valmis pole", "Ega see kolhoosikord polnudki nii halb", "liigume samm-sammult".

Suhtumine Venemaasse
Valgete erakondade suhtumine on selgelt eitav. Isegi kui Venemaast sõltuvuse vähendamine tõi lühiajalist teravat valu, peeti selle ärakannatamist siiski vaeva väärivaks.

Mittevalgete erakondade suhtumine on kõhlev. "Põhjatu Venemaa turg" ahvatles. "Venemaa saab ilma meieta hakkama, aga meie ilma Venemaata hakkama ei saa". "Ei saa me suure Venemaa vastu".

Suhtumine liitumisse Euroopa Liidu, NATO ja ülejäänud Lääne organisatsioonivõrgustikuga
Valged jõud toetasid seda täielikult iga hinna eest.

Mittevalged jõud olid kahtlevamad. "Kes meid sinna Euroopasse ikka tahab?", "tea, kas tasub?", või eriti ülbe "neil on meid vaja enam kui meil neid," koos seisukohaga, et reeglite täitmine on lollidele ja küll kuidagi ikka saab.

Suhtumine korruptsiooni
Valged jõud olid selgelt eitavad ning suurema osa ajast on nad ka suutnud edukalt korruptsiooni vastu võidelda ja oma särgiesise puhtana hoida, kuigi on olnud väiksemaid kõrvalekaldeid, eriti teravalt erakondade rahastamise küsimuses.

Mittevalged jõud: "Mina pesen sinu kätt, sina pesed minu kätt. Kas selles on midagi halba?"

Ideoloogiline selgus
Valged jõud olid väga ideoloogilised, kuigi nende ideoloogiad olid tihti Lääne sõsarparteide loosungite vaimuvaesed tõlked. Sotsid olid kolmest valgest erakonnast kõige vähemideoloogilised, justkui häbenedes oma vasakpoolsust, ent viimase paari aasta jooksul on nende ideloogiline teravus oluliselt kasvanud, mis minu hinnangul on neile ka toetust juurde toonud. IRLi ja Reformierakonna ideoloogiline teravus on viimastel aastatel pigem langenud.

Mittevalged jõud olid üsna mitteideoloogilised. Nende loosungid koosnesid headest soovidest ja mõtteteradest, millega sai vaid nõustuda, ent mille poolest erinesid need kõigist teistest, jäigi ebaselgeks. Kõik katsed anda oma ideedele natuke sügavamat teoreetilist selgitust jäid natuke naljakaks.

Valgete ja mittevalgete suurem vastuseis jäi natuke varasematesse aegadesse, sest 90. aastatel oli ikka selgelt õhus küsimus, milline leer jääb peale. Päris Ukraina või Venemaa saatus meid vist ei ähvardanud, ent tänapäevane Läti oleks meist natuke kehvema saatuse korral võinud saada küll.

Mittevalged jõud olid Eestis ka neli aastat järjest võimul aastatel 1995-1999, mil riigikogus oli kõige mõjuvõimsamaks jõuks KMÜ nimeline valimisliit. See koosnes maaerakondadest ja Koonderakonnast, mis oli 90. aastatel üks mõjuvõimsamaid poliitilisi jõude ja mille kaks peaministrit, Tiit Vähi ja Mart Siimann, valitsesid Eestit kõik need neli aastat.

Koonderakond varises kokku üksteisele järgnenud korruptsiooniskandaalides, mis hävitasid täielikult nende toetuse ja erakond saatis end laiali. Mitmest maaerakonnast pandi omakorda kokku praegune Rahvaliit, millel läks sel kümnendil millalgi isegi üsna hästi, ent nad ei suutnud kunagi päriselt vabaneda maaerakonna mainest, ent maarahvastik on teatavasti kahanemas. Villu Reiljani kohtuasjad, väiksemad korruptsiooniskandaalid ja lihtne ebakompetentsus on selle erakonna praeguseks sisuliselt hävitanud.

Keskerakond on säilinud ainsa võimsa mittevalge jõuna, ent sedagi suuresti venekeelse valija toel. Ebaõnnestumine nendel valimistel aga annab selgelt märku sellest, et praegune suund on ummikusse sattunud ning midagi peab muutuma. Isegi noorema põlvkonna venekeelsed poliitikud Keskerakonnas ei taha tihti enam Savisaarest midagi teada, mistõttu põhimõtteline muutus Keskerakonnas on paratamatu, tuleb see siis praegu või paari aasta pärast.

Ja jällegi on peamiseks muutuse põhjuseks praeguse Keskerakonna liigne korruptiivsus. Liigne venemeelsus ei meeldi ka paljudele, ent samas on seisukoht heade suhtete tähtsusest Venemaaga demokraatlikus ühiskonnas igati legitiimne poliitiline arvamus. Ent varastamist ei salli keegi. Poliitikule andestatakse palju, ent kui valija ikka näeb, et tema valitud poliitik pistab rahvale kuuluvat vara oma taskusse, ajab see nad tigedaks.

Mittevalgete jõududega on seega kõik, mingu nende kadumise või valgeteks muundumisega aastat kaks või neli. Sellel on Eesti ühiskonnale vaid head tagajärjed. Esiteks muutub Keskerakond senisest palju koalitsioonikõlbulikumaks, sest Koonderakonna või Rahvaliidu saatust ma neile küll ei ennusta. Sellega lõppeb ka Reformierakonna kägistav võim kõigis võimukoalitsioonides.

Kasvab ühiskondlik konsensus mõningates põhimõttelistes valikutes, mida valgete ja mittevalgete jõudude vastandumine on seni natuke seganud, näiteks võitlus korruptsiooniga või euroatlantiline poliitiline suund.

Tekib reaalne võimalus vasaktsentristliku valitsuse tekkeks. Eestis imestatakse, miks valitsevad Eestit peaaegu eranditult parempoolsed. Raivo Vetiku selgitus identiteedipoliitika valdkonnast on osaliselt kindlasti korrektne, ent ma lisaks ikkagi pidevalt korduva valiku valgete ja mittevalgete jõudude vahel. Ka vasakpoolsed valijad eelistavad tihti selgelt Lääne kultuuriruumi kuuluvat ja vähekorruptiivset poliitilist jõudu ning kui nn vasakpoolne Keskerakond ei suuda seda kvaliteeti pakkuda, siis lähebki veel üks hääl Reformierakonna või IRLi poolt.

Londoni rahutused on lihtsalt noorte meeste testosteroon

2011-08-09T13:36:00.000-07:00

Londoni massirahutused on suurepärane näide sellest, et Inglismaal integratsioonipoliitikas pole kõik sugugi halvasti, sest mustanahalised, moslemiusku ja valgenahalised pätid märatsevad Londoni tänavatel liigutavas üksmeeles, vennalikult külg külje kõrval nagu Martin Luther Kingi kuulsas Georgia punaste väljade kõnes.

Islami süüdistamine kõigis Euroopa hädades on niikuinii natuke kahtlane, sest näiteks 2005. aasta Pariisi rahutustes osalenud immigrandipäritolu noored olid pigem vähem kui rohkem mošees käivat tüüpi. Integratsiooniprobleem on Euroopas tõsine, islamismioht aga pigem ülepaisutatud. Ent taolised rahutused ei tulene mitte mõnest ühiskondlikust probleemist, vaid üsna suures osas hoopis noorte vihaste meeste enda väljaelamise vajadusest.

Mulle tulevad meelde huvitavad päevad 2007. aasta pronksööde ajal, mil politsei veekahuri eest ärajooksmine mulle palju meelekõdi pakkus. Ajakirjanikuna tänavarahutusi kajastades olin ma üks väheseid, kellel oli mässu teisel ööl tänavatel käimiseks ka mingi legitiimne põhjus ja kuna ma olin fotograafi tegevuse käigus kaotanud politseiaheliku taha, sulandusin ma sujuvalt tavaliste märatsejate seltskonda.

Teisel õhtul oli Lätist kohale jõudnud veekahur. Õhtu alguses oli rindejoon Kaarli puiestee alguses, ent politsei võttis mingi aja jooksul Vabaduse väljaku enda kätte ja lõi uue rindejoone seda ümbritsevatele tänavatele, Pärnu maanteest siiski eemale hoides. Just sellest hetkest pärinevad mõned mu kõige eredamad mälestused.

Märatsev rahvas sõimas politseinikke ja üritas neid kõige kättesattuvaga pilduda, ent rohkem tegeleti sellega, et välditi politsei veekahurit. Veekahur sihtis aegajalt liiga lähedale tükkinud tegelasi ja üritas neid kaugemale ajada. Harju tänaval olles nägin ma ootamatult, kuidas veekahur sõitis politsei ahelikust läbi, suundus otse minu poole ning kui ma teiste tänaval tolgendanud tüüpidega piki linnamüüri äärset tänavat Suur-Karja tänava poole jooksin, märkasin ma oma ehmatuseks, et veekahur pööras meile järele ja hakkas meid taga ajama, selle käigus ohjeldamatult vett kõigi ettesattujate kaela saates.

Üheks hetkeks tabas mind paanika, ma jooksin piki tänavat, kuni märkasin Valli baari, kus tuled põlesid. Ma tormasin sinna sisse ja nägin tihedalt täissuitsetatud ruumis tülpinud nägudega tegelasi, kelle pilgud ütlesid mulle "kao ära, tibla!". Tubakasuitsu tõttu vaevu läbipaistev ruum tõmbas jooksmisest niigi kurnatud organismil hinge täiesti kinni ja ma leidsin, et veekahur on tõenäoliselt minu vastu leebem. Õnneks oli minu väljumise ajaks veekahur juba kvartalile ringi peale teinud ning minu ümber olid vaid tavalised märatsejad, mis tol hetkel mulle suurt kergendust valmistas.

Pronksööd andsid mulle tohutult teravaid emotsioone, mida muul ajal on peaaegu võimatu saada. Nii pronksööde kui väga paljude teiste tänavarahutuste väga oluliseks osaks on rahvajõugu võitlus politsei ja teiste õiguskaitseorganitega. Taoline võitlus on tänapäeva linnades elavate noorte meeste jaoks kõige lähem võimalus elada üle füüsiliselt pingutavaid ja ohtlikke olukordi, milleks pidev sõdimise ja jahipidamise vajadus on meeste organismi evolutsiooniliselt ette valmistanud.

Ja ärge imestage selle üle, miks kokk Zenja putkast naiste hügieenisidemeid röövis. Peale võidukat lahingut või edukat jahti saagi endale krabamine on samuti väga inimlik, oli tal neid hügieenisidemeid siis vaja või ei. Läbi aegade on naised valinud oma laste isaks edukaid sõjamehi ja kütte ning Zenja tagasihoidlik sületäis oligi tema vastus vajadusele tõestada naistele oma väärtust.

Vägivaldsete tänavarahutuste ja rahumeelsete demonstratsioonide vaheline joon on üsna hägune ning tihti toidab neid sama soov, nagu tunnistas üks kunagine USA vasakpoolne demonstrant.

Hard as it is to believe, I was a loser in high school. It wasn't just that I was unpopular. I lacked all sense of political passion. That changed when Reagan became president, back in my college years when American students were still liberal. Anything he did--from claiming that the ketchup in school lunches qualified as a vegetable to illegally funding the Nicaraguan contras--sent us scurrying to the College Green decrying the end of civilization. "U.S. out of Grenada!" I screamed when American troops invaded the tiny Caribbean island that had fallen under Marxist sway. "Bonzo goes to Bitburg!" I yelled when Reagan laid a wreath at a Nazi cemetery in West Germany. "Build homes, not bombs!" I shrieked when Reagan claimed that homeless people slept on the street "by choice."

It may sound as though I were passionate about my country but, really, I was just trying to get laid. Every "Rally on the Green" was another chance to sidle up to a comely coed and see if the anger we shared about apartheid would lead to a shared bed. Not to brag, but while Nancy Reagan was telling girls to "just say no," I managed to get more than a few to say yes.

Mõistagi ei taha ma öelda, et vaid testosteroon juhib taolisi mässe, ent ärme omista poliitikale või ühiskonnahädadele suuremat rolli kui neil tegelikult on. Inimeste kehades toimuvad keemilised protsessid kontrollivad meie käitumist oluliselt rohkem kui me tunnistada tahaksime.

Lõhenev eurotsoon tekitab Eestile vastikuid valikuid

2011-08-04T04:33:00.000-07:00

Ma usun endiselt, et Eurotsoon ei lõhene ning Euroopa Keskpank lahendab praeguse võlakriisi raha juurde trükkides. Ent on saabunud õige aeg mõelda ka natuke vähem tõenäolise võimaluse peale, nimelt sellele, et Eurotsoon laguneb. Kuna meie oleme sama rahaliidu liikmed, siis me lihtsalt peame mingi seisukoha võtma.

Kõigepealt muidugi õel märkus, et kui ma oleksin Andrus Ansip või Jürgen Ligi, siis ma tunneks end jube lollilt, et ma Eesti sellisesse Eurotsooni viisin. Aga see on lihtsalt pealiskaudne vastikus. Probleem on tõsine ja küsimus jaotub kaheks. Esiteks on võimalik, et Eurotsoon jaotub kaheks, Lõuna Tsooniks ja Põhja Tsooniks. Teiseks on võimalik Eurotsooni täielik lagunemine ja rahvusvaluutade uus käibelevõtmine.

Esimene ja natuke tõenäolisem jagunemine kaheks valuutaliiduks toob hulga probleeme, näiteks selle, et kuhu meie jääme. Me tahaks muidugi Põhja Tsooni Saksamaa ja teiste kõvade kuttidega, ent me vist ei kujuta ette, kui karmid tegelased nad on ja kui kõva tempoga nende tsiklid kihutavad.

Selgituseks natuke teooriat. Eurotsooni lõhenemise ennustamise sügavamaks põhjuseks on seisukoht, mille kohaselt Eurotsooni põhjapoolsete riikide konkurentsivõime on lõunapoolsematest palju suurem. Lihtsa näite pakuvad autod. Fiat võib olla töökindel ja hea hinnaga, ent Mercedese või BMW kvaliteet ja maine on selline, et Saksa autotootjad võivad küsida oma masinate eest rohkem raha ja klient lihtsalt maksab, sest ta tahab just seda masinat. Saksamaa on harjunud sellega, et nende valuuta kogu aeg kallineb, ent sellest pole midagi, sest üks tubli bemmivend vaatab auto kasvanud hinda, nutab natuke, paneb lapsed oakonserve sööma ja ostab oma bemmi ikka ära. Ja Saksa majandus on täis taolisi firmasid, mis toodavad BMW vasteid oma valdkonnas.

Põhja Euro teooria põhineb pealiskaudsel eeldusel, et ka teised Põhja-Euroopa Eurotsooni riigid on sama tegijad kui Saksamaa. Siinjuures ei hakka ma sellele vastu vaidlema, vaid küsin, kas ka Eesti ettevõtted ekspordivad tooteid, mis oma valdkonnas on sama mainekad kui BMW autode maailmas? Tahtmata olla Eesti suhtes liiga kriitiline, tuleb siiski öelda, et neid pole vist palju.

Analüütikute üksmeelsel hinnangul kallineks Põhja Euro Lõuna Euro suhtes kohe 20-30 protsenti või enamgi. Eeldades, et Põhja Eurosse jääksid Saksamaa ja Soome, tähendaks see, et kogu meie eksport näiteks Rootsi, Venemaale, Poola ja mujalegi kallineks kohe tublisti. Kas meie eksportööride konkurentsivõime on ikka piisav, et seda välja kannatada?

Veel üheks probleemiks on Läti ja Leedu käitumine. Praegu on nad juba aastaid sidunud oma valuutasid euro külge, mistõttu ükski riik kolmest pole saanud teise ees konkurentsieelist valuuta devalveerimisega. Kõik kolm tõrjusid möödunud kriisi ajal ennastohverdavalt devalveerimist, ent seda vaid põhjusel, et oli üksainus euro, millega oma raha seoti. Kui nüüd Eurotsoon lõheneb, siis tekib küsimus, kumma euroga seovad Läti ja Leedu oma valuuta? Kui nad üldse kinnitavad seda kummagi euroga.

Lätil ja Leedul võib tekkida kiusatus siduda oma valuuta Lõuna Euroga, mis langeb hoogsalt, mistõttu Läti ja Leedu eksport saaks tiivad alla, tööpuudus langeks ja majandus õitseks. Taoline majanduskasv tuleks samas meie arvelt, kes me oleksime Põhja Euros, kus meie konkurentsivõime langeks ja me nutaks valusaid pisaraid kasvanud tööpuuduse käes.

Põhja Euroga oma valuuta sidumise vastu räägib see, et Põhja Euro kallineks kiirelt ja nii kaotaksid Läti ja Leedu konkurentsivõimet võrreldes Venemaa, Poola või Valgevenega ja neid ähvardaks uus majanduskriis. Oluline erinevus võrreldes eelneva kriisiga on see, et eelmise kriisi ajal pidid Läti ja Leedu lihtsalt säilitama oma olemasolevat valuuta seost euroga, ent Eurotsooni lõhenemine lihtsalt sunnib neid võtma seisukohta, kus tuleb valida Põhja Euro, Lõuna Euro või ujuva valuutakursi vahel.

Läti ja Leedu kolmas valik olekski ujuv kurss, mis oleks Eestile jällegi ebameeldiv valik, sest kui meie oleksime Põhja Euros, ent meie olulised kaubanduspartnerid Läti ja Leedu oleksid ujuva kursiga, siis meie konkurentsivõime lõunanaabritega võrreldes langeks kõvasti.

Ent kui Eurotsoon laguneks täiesti pilbasteks ehk uuesti eraldiseisvateks rahvusvaluutadeks, siis on Eestil küsimus, kas siduda uus kroon uuesti Saksa margaga, mõne teise valuutaga või lasta ujuma? Mina isiklikult toetan taolises olukorras ujuvat valuutat. See on muidugi ebamugav, ent vähemalt ei pea Eesti majandus ohverdama ühtegi töökohta millegi nii labase nagu valuutakursi hoidmiseks. Sel juhul valuutakurss kõiguks vastavalt meie majanduse käekäigule.

Reformierakonna ideoloogid tahaksid tõenäoliselt aga valuutakomitee taastamist, mistõttu tuleks mõelda, millise valuutaga oma valuuta siduda. Esimene mõte oleks muidugi Saksa mark, ent see ei ole kuigi mõistlik. Esiteks kallineks Saksa mark väga kiiresti ja sellega kaoks ka Eesti konkurentsivõime. Ent teiseks on Eesti kaubandus Saksamaaga tegelikult üsna väike.

Palju mõistlikum valik meie jaoks oleks Rootsi kroon. Rootsi on erinevalt Saksamaast meie väga oluline kaubanduspartner, Rootsiga omakorda on tihedalt seotud Soome ja Läti ehk kaks teist meie olulist kaubanduspartnerit. Kui me peame tõesti uue valiku tegema, siis pole mõtet korrata vanu vigu, vaid on mõistlik lasta valuutakurssi ujuma. Ent kui me ikka peame vanu vigu kordama, siis kordame seda natuke lahjemas vormis ja seome oma valuuta Rootsi krooniga.

Internet rikub hoopis ajakirjanduse eest maksmise harjumust

2011-07-03T07:18:00.000-07:00

Internet tapab paberil ajalehti, räägitakse. "Miks ma pean lugema lehest eilseid uudiseid, mida ma olen juba internetist lugenud," imestavad tarbijad? Ent miks siis langevad tiraažid ka nädalalehtedel, mis niikuinii oma nädalase ilmumistsükli tõttu ei konkureeri internetiga jooksvate uudiste kajastamise aule?

Ülaloleval graafikul saab näha Eesti ajalehtede tiraaži langust protsentides 2008. aasta jaanuarist selle aasta maini. Silma torkab esimese asjana Maalehe, Päevalehe, Postimehe ja Õhtulehe tiraaži vägagi sarnane langusprotsent. Kui paberlehtede tiraaži languse põhjusena nimetatakse enamasti lehtedest kiiremat internetti, siis miks langes sama palju ka Maalehe tiraaž, mis pole kunagi võistelnud uudiste edastamise kiiruses ja millel lisaks sellele on omas valdkonnas ka sisuliselt monopoolne staatus?

Silmatorkav on Ekspressi kiire allakäik. Ka Ekspressi ei tohiks onlaini uudistetsükkel kuidagi mõjutada, ent ometi on sealne langus poole suurem kui mujal. Antud juhtumil oletan ma, et vähemalt pool sellest langusest tuleb tegelikult lehe sisust, sest Ekspress eksles pikalt pimeduses ja ei leidnud oma kohta Eesti ühiskonnas.

Ent peaaegu jahmatav on Äripäeva käekäik, kes on oma tiraažist kolme aastaga kaotanud peaaegu poole. Äripäeva puhul ei saa seda selgitada sisuliste küsimustega, sest Äripäev täna on enamvähem samasugune kui ta oli 3-4 aasta eest. Üks teooria kipub pähe ja see pole ülejäänud lehtedele kuigi meeldiv. Nimelt on Äripäeva lugejateks peamiselt väiksemad ettevõtjad, investorid ja muu taoline rahvas, kes hakkas tõenäoliselt internetti kasutama enne teisi eestlasi. Kui nüüd kriis saabus, siis olid nad juba niivõrd harjunud igal pool kättesaadava kvaliteetse ja odava internetiga, et küsimus lehe tellimusest loobumisest tuli lihtsalt, "sest internetis on see ju tasuta". Suurema osa Eesti elanike jaoks saabus odav ja usaldusväärne internet hiljem ja maakohtades on sellega endiselt probleeme. See omakorda viitab sellele, et mida pikemalt on lehelugejatel käes odav korralik internet, seda tõenäolisemalt võivad nad loobuda oma paberlehe tellimustest. Teisi lehti võib Äripäeva juba tabanud kuristik seega veel ees ootamas olla.

Ka nädalalehtede tiraažide allakäik viitab sellele, et paberlehtede probleemiks pole mitte niivõrd interneti kiirem uudistetsükkel, vaid interneti tasuta sisu, mis lõhub lugejate valmisolekut maksta ajakirjanduse sisu eest.

See on halb uudis kõigile meediaväljaannetele, kes üritavad internetis oma sisu raha eest müüa ning ükski iPadi sugune imevigur ei aita selle vastu. Tavakasutaja jaoks jääb iPad lihtsalt veel üheks võimaluseks internetis käia lauaarvuti, sülearvuti ja nutitelefoni kõrval. Kui inimesed ei taha internetis ajakirjanduse eest maksta sülearvutit, lauaarvutit või nutitelefoni kasutades, siis miks peaksid nad olema selleks valmis iPadi abil internetis käies?

Ent küsimus on natuke laiem. Nimelt tekib küsimus, miks siis inimesed ei soovi enam ajakirjanduse eest maksta? Inimeste ostujõud vaid kasvab, mistõttu raha ei saa olla põhjuseks. Pigem on asi selles, et inimesed ei pea ajakirjandust enam nende raha väärivaks. Miks nii?

Ajakirjanduskriitikute standardvastus vähemalt Eestis põhjendab seda ajakirjanduse kolletamisega, kuigi igaüks mõistab selle termini all eri asja. Ent ma olen üsna kindel, et nad eksivad. Vastupidi, ajalehed on Eestis võrreldes nende keskmise lugejaga selgelt liiga elitistlikud.

See on mingil määral mõistetav. Ajakirjandusjuhid on reeglina haritud, keskmisest oluliselt kõrgema sissetulekuga inimesed, kellel on üsna hea ligipääs riiki juhtivate poliitikute ja mõjukate ärimeeste juurde. Nad on ise osad eliidist ning seetõttu mõjutab neid tugevalt eliidi arusaam sellest, millist ajakirjandust nemad lugeda tahaksid.

See on aga üsna erinev tavainimese lemmikajakirjandusest. Keskmisele inimesele on ajakirjandus alati olnud paljuski ka meelelahutuse vahend ning palju neid alternatiivseid meelelahutuse viise peale odava ajalehe sadakond aastat tagasi inimestel oli? Ent aja jooksul hakkas erinevaid meelelahutuse viise järjest juurde tekkima ja ajalehtede tiraažid hakkasid Läänes langema, kusjuures langus algas juba enne internetti.

Nn kõva uudis huvitab tavainimest vaid hooti. Poliitika huvitab teda valimiste või kriiside ajal. Makromajandus pakub talle huvi vaid kriiside ajal. Sotsiaalprobleemid huvitavad teda mõne eriti jõhkra üksikjuhtumi tasemel, ent probleemi süvapõhjused jätavad ta ükskõikseks. Selline on see lugeja, kellele lehti müüakse.

Lugejaid huvitavad hoopis muud teemad. Teda huvitavad tema töökohaga seotud küsimused, sõprade ja sugulaste käekäik ning kes kellega parasjagu magab. Kõiki huvitab raha, vaesemaid panevad nördima hinnatõusud, jõukamate peasid vaevab küsimus, millise hobi või reisi peale seda raha kulutada. Inimesi huvitavad laste kasvatamine, aiandus, kokkamine, tervis ja hea väljanägemine.

Ajalehed on ka üritanud kõike seda lehtedesse tuua, aga kõik need uued teemad lükatakse kuhugi lisadesse või lehe tagaossa, kust need kärbitakse esimese asjana välja, kui kellelegi järjekordne innovatiivne mõte tuleb. Neid lugusid toimetatakse halvasti või üldse mitte, ülemused ei pea neid olulisteks ja neid kirjutavatele ajakirjanikele tundub, et nende tööd ei peeta tähtsaks.

Ajalehtede parimad küljed lähevad teemadele, mis pole keskmisele lugejale kuigi olulised. Olulised teemad peidetakse lehe lõppu ära või jäävad nad üldse tegemata. Põhjuseks konservatiivsus ja suhtumine, et "nii on ju alati tehtud". Ja nii teevadki ajalehed lugusid mitte oma tegelikele lugejatele, vaid väikesele lugejate vähemusele ning imestavad siis, miks tiraažid langevad.

Mis loom see IRL ikkagi on?

2011-06-28T11:35:00.000-07:00

Isamaa ja Respublica Liit on tõsises identiteedikriisis ja praeguse seisuga väljapääsu ei paista. Tegelikult tundub, et väljapääsu isegi ei otsita, sest puudub arusaam olukorra tõsidusest.

IRLi valimistulemus ehk 23 kohta riigikogus pole paha, ent see on tsipake petlik. IRLi toetus veel pool aastat enne valimisi oli oluliselt madalam ning peale valimisi hakkas see uuesti langema. IRLi tegi enne valimisi õnnestunud lõpuspurdi, ent pole garantiid, et see järgmisel korral õnnestub. Jah, Eesti valija valib enamasti kandidaati ja IRLi on õnnistatud pika nimekirjaga, ent kandidaatidele on ka vajalik, et neil oleks selge ja atraktiivne sõnum, mida edastada.

Sellises huvitavas väljaandes nagu Riigikogu Toimetised on artikkel Martin Mölderilt, milles ta analüüsib peale riigikogu valimisi Tartu Ülikooli politoloogia osakonna tehtud valimisuuringut. Sealt selgus, et vaid 74,3 protsenti IRLi valijaid arvas, et IRL esindas nende vaateid kõige paremini. Muuseas, vaid 55,9 protsenti arvas, et Mart Laar esindab kõige paremini nende vaateid. Miks nad siis üldse hääletasid IRLi poolt, küsiks seepeale skeptik? Tõenäoliselt seetõttu, et alternatiivid tundusid valimise hetkel veel kehvematena.

Mis on siis IRLi ideoloogia? Mille poolt see erakond on? Ah, et rahvuslik- konservatiivne. Aga mida need sõnad tähendavad?

IRL defineerib end konservatiivse erakonnana, ent konservatiivsust pole IRL kunagi väga hästi ei endale ega oma valijale selgeks teinud. Konservatiivsus ei saa tähendada vana konserveerimist, nagu sõnasõnaline tõlge tähendaks, sest sel juhul oleks Mart Laar pidanud 1992. aasta kevadel säilitama kolhoosid, riigiettevõtted ja kõik muu taolise. Ta lammutas radikaalselt, ent taolise lammutamise ja uue ehitamise taga peab alati olema ideoloogia, mis seda selgitab.

Tollal oli selleks ideoloogiaks tugev soov pääseda Vene värgist ning liituda Euroopa ja laiema Lääne kogukonnaga. Just Nõukogude pärandi lammutamiseks ja Eesti Euroopasse viimiseks valis kunagine Isamaa valija seda erakonda 1992. ja 1999. aastal. Selle oluliseks osaks oli veneviha, Isamaa oli väga selgelt ja on siiani etniliste eestlaste erakond.

Kogu majanduslik parempoolsus, Friedman ja ülejäänud ei läinud eestlasele tollal üldse korda. Parempoolsus oli populaarne vaid kui Nõukogude nn vasakpoolsuse vastand, ent eestlane oli ja on siiani majanduspoliitiliselt üsna vasakpoolne, kuigi talle ei meeldi seda tunnistada.

Ent IRLi õnnetuseks on Eesti Euroopasse õnnelikult kohale jõudnud. Me oleme hetkel omakandi kõige integreeritum riik, me kuulume isegi Euroopa Kosmoseagentuuri. Ootamatult on IRLi peamine ideoloogiline seisukoht ehk Eesti viimine Euroopasse kaotanud oma aktuaalsuse. Nüüd tuleb välja mõelda, mida seal Euroopas peale hakata ning sellega on näiteks Reformierakond paremini hakkama saanud kui IRL. Reform pakub kiiret rikastumist, aga mis ikkagi on praegusel ajal IRLi visioon? Palun lühidalt ja liigse sõnavahuta! Ärge kohe rahast rääkima hakake!

Ma kahtlustan, et selget vastust ei oska keegi pakkuda, sest seda hetkel polegi. Ent IRLi kui etniliste eestlaste erakonna jaoks on oluline leida oma koht muutunud maailmas, kus identiteedi küsimus on jõuliselt tõstatunud.

Mida tähendab olla eestlane? Kas eestlaseks sünnitakse või on eestlaseks võimalik saada? Mis riik see Eesti üldse on? Kas see on reservaat, kust võõrad tuleb hoida väljas ja omad sees? Või on see maailmale avatud koht, mis tervitab ka neegrit, moslemit, homoseksuaali ja ufouskujat, kui ta on muidu tore inimene?

Need ja veel mitmed teised küsimused vajavad kiiret vastust, sest need küsimused vaevavad järjest suurema osa eesti inimeste peasid. IRL on siin natuke halvasti positsioneerunud, kuigi IRL pole selles ise üldse väga süüdi. Skaalal avatud-suletud Eesti on IRL sattunud suletud Eesti poole peale, ent see on kaotav strateegia.

Eesti nimeline reservaat on populaarsem lähenemine vanemate inimeste seas, kelle seast saab IRL tubli osa oma püsitoetajaid, ent mõistetavatel põhjustel on see ühiskonnasegment vähenemas. Viimase 20 aasta jooksul on aga peale kasvanud piisav hulk noori inimesi, kes eelistavad oluliselt avatumat Eestit. Kahtlustan, et just nemad aitasid SDEl saavutada viimaste valimiste head tulemust, sest Sven Mikser taipas vajutada nupu peale, mis neile korda läks.

Siinjuures ei soovita ma mõistagi minna selle avatusega liiga kaugele. Näiteks homoabielu küsimuses olid sotside valijad tegelikult kriitilised, ent erakond oli positiivne. Ent seoses immigratsiooni ja eesti identiteediga vajavad paljud küsimused läbivaidlemist, praegu on IRLi positsioon segane.

Selge ideoloogia võimaldab tegeleda ideoloogiast lähtuvate poliitiliste seisukohtade kaitsmisega. Praegu tegeleb IRL suvalise rapsimisega, mida valija vaatab mõneti imestusega, mõeldes, et kust küll see kõik tuleb. Tegelikult tuleb palju sellest hoopis Keskerakonnast. Parema puudusel üritab IRL seadusega ära keelata kõike, mida Keskerakond Tallinna linnas teeb. IRLi mehed teevad ülitõsised näod pähe ja saavad võimeldes naha märjaks, ent valija vaatab seda mõneti imestades. Ausalt öeldes tundub see üsna haledana.

Vanast harjumusest hääletasin ma ka seekord IRLi poolt, ent juba kusagilt märtsi lõpust tekkis küsimus, kas äkki poleks sotse pidanud valima. Kusjuures ma ei teagi miks, aga midagi tundus valesti. Maamaksu teemaline asjaajamine tegi asja veel segasemaks. Maamaks polnud minu prioriteetides isegi esikümnes mitte ja ma ei saanud aru, miks IRL seda niimoodi taob.

IRL koos Reformierakonnaga hoiavad praegu pöialt, et Edgar Savisaare tervis peaks vastu, sest Savisaare näol on tegemist perfektse kolliga, kellega saab igasugu asju õigustada. Uut Savisaart enam ei tule, sest nt Jüri Ratase demoniseerimine on peaaegu võimatu. Jah, Edgar, su suurimad poolehoidjad pole need silmakirjalikud näod su ümber, vaid hoopis IRLi ja Reformi mehed.

Ent ka Savisaar pole igavene ja millalgi kaob ka võimalus leida endale tegevust Keskerakonnale vastandudes. Mida küll IRL siis teeb?

Ma ei hakka soovitama, mida IRL teha võiks, ent ma hoiatan paari meelitava, ent ohtliku sammu eest. Esiteks võib tekkida kiusatus uuesti õhutada eestlaste ja venelaste vahelist konflikti. See on halb idee ühelt poolt seetõttu, et 20 aastaga on asjad enamvähem paika loksunud ja sobivaid konfliktiteemasid väga ei paista. Teiselt poolt ma loodan, et seda ka ei juhtu. Just lolli veneviha õhutamise hetked on olnud need, kus ma olen protestist hääletanud pigem sotside poolt. Muuseas, Keskerakonna tampimine on samuti näide lollist venevihast.

Teiseks võib ikkagi tekkida kiusatus valida suletud Eesti variant. See toob võibolla lühiajaliselt toetust, ent lükkab pikas plaanis ikkagi edasi vajadust nende vastikute identiteediküsimuste peale mõtlema hakata. Tuletagem meelde, et tänapäevane majandus vajab vähemalt kõrge kvalifikatsiooniga välistöölisi, kes peavad siia tulemiseks end hästi tundma. Ent tõenäoliselt tahavad eestlased süüa ka malaisia toitu Malaisia, mitte Jõgeva kokkade valmistatuna. Eestlased armastavad raha ja koos sellega tuleb vajadus taluda välismaist tööjõudu. Nüüd tuleb mõelda, milline on välistööjõu koht Eestis. Gastarbaiterid?

Veel üks valetee on halamine vanade heade kampsunite aegade teemal. Kampsunid tegid ilma ajal, kus Vene väed olid Eestis sees ning NATO ja Euroopa Liit tundusid kättesaamatult kaugel. Tegemist oli ajutise olukorraga ja keegi ei taha sinna tagasi minna. Kampsunite suurim probleem ongi minevikku kinnijäämine.

Tuli mehel mõte ehk Mart Laar koondab

2011-06-15T11:31:00.000-07:00

Foto: kaitsevägi

Mart Laari värske koondamiskampaania on nagu juba nähtud filmi järg ehk originaali kahvatu vari. Kriisi ajal oli koondamine arusaadav ja enne seda oli avalikku sektorisse ka täiesti selgelt üleliigset rasva tekkinud, ent see rasv on ammu läinud. Sealt ka ajakirjanduse pigem kriitiline suhtumine koondamiskampaaniasse.

Kuna aga sellel kampaanial on kindlasti oma toetajaid, siis on oluline, et nad mõistaksid selle tagajärgi. Avaliku sektori reatöötajad ehk politseinikud, arstid ja õpetajad on rahva seas populaarsed, mistõttu ei koondata neid, vaid pigem ministeeriumite ja keskasutuste personali, kusjuures eriti vihatakse tihti just ministeeriumiametnikke.

Samas on selge, et kui näiteks mingi seaduseelnõu valmistamine nõuab teatavat hulka töötunde, siis on selleks ka vaja teatud hulk personali. Juba praegu on ministeeriumite allasutused tihti väga suured ja suudavad näiteks ministeeriumitelt üle osta parimaid inimesi. Kui näiteks siseministeeriumis politseiga tegelevaid inimesi ära koondada, siis läheb politsei tegevust puudutavate seaduste ettevalmistamine veel enam politsei- ja piirivalveameti enda kätte. Kas me ikka tahame, et taolistel ametitel oleks õigus endale ise seadusi kirjutada?

Tuletagem meelde, kuidas liigub legitiimsus demokraatlikus riigis. Rahvas valib riigikogu, mis nimetab ametisse valitsuse ja valitsuse liikmest minister tuleb oma mõne nõunikuga ministeeriumi ja hakkab rahva tahet ellu viima, surudes soovitud muutusi läbi ministeeriumi ja selle allasutuste kuni kohapeal oleva politseiniku ja õpetajani. Ministeeriumite taseme nõrgestamine viib lihtsalt järjest enam võimu kuhugi keskmisele ametkondade tasandile, kelle juhtidel pole ei demokraatlikku legitiimsust ega ka kokkupuudet tavainimesega.

Ent on ka teisi võimalusi. Eelmisel aastal käisin kaitseministeeriumi radarihankega seoses Prantsusmaal tehases ja meiega oli kaasas üks kaitseministeeriumi töötaja, kes seda projekti haldas. Tegemist on soomlastega koos toimuva ühishankega, millega Soome poolt tegelevad 20 meest kümme aastat ja Eesti poolt siis üks mees.

Möödusid mõned kuud ja ma käisin Norras õhutõrjesüsteem NASAMSi laskmisi vaatamas, sest ka Eesti tahab midagi taolist lähikümnendil osta. Ja radarihankelt tuttav kaitseministeeriumi mees oli sedapuhku ka spetsialistina kaasas, seekord juba õhutõrjesüsteemide asjatundjana. Ma ei kahtle hetkegi tema kompetentsis, ent küsimusi tekitab, kas üks inimene jaksab tegeleda kahe suure projektiga, kui teised riigid panevad ühe projekti peale kümneid inimesi.

Küsimus on ka selles, kas inimeste pealt kokku hoidmine pole mitte loll kokkuhoid? Kaks tellitavat radarit on üsna odavad, makstes umbes 350 miljonit krooni. Ent NASAMSi taoline õhutõrjesüsteemi maksab umbes kolm miljardit krooni ja see on hästi saadud. Kõigest tellimuse maksumusest ühe protsendi eraldamise projekti haldamiseks, et maksumaksja saaks oma raha eest parima kvaliteedi, annaks projektijuhtimise eelarveks radarite puhul 3,5 miljonit ja õhutõrjesüsteemil üle 30 miljoni krooni.

Eesti puhul tuleb küll tunnistada, et väike rahvaarv ja lühike ajalooline mälu ei luba tõenäoliselt niikuinii väga palju inimesi selliste projektide peale panna, ent seda paremini tuleb kohelda neid inimesi, kes olemas on.

Ent Eesti avalik sektor toetubki järjest enam välisriikide abile. Hiljuti ostis Eesti USAst partii öövaatlusseadmeid, mille hanke viis läbi Pentagon. Tegemist ei ole ei USAlt abiks saadud varustuse ega ka ühishankega, vaid lihtsalt hankega, mille käigus Pentagoni töötajad viisid läbi vaid Eestile mõeldud hanke, mille Eesti täies ulatuses kinni maksab. Tõenäoliselt sai Eesti maksumaksja seetõttu ka mõnevõrra parema hinna ja kvaliteedi suhte.

Ent avaliku halduse välismaalt sisseostmine ei puuduta vaid kaitseministeeriumi, vaid ka teisi ministeeriume. Ka eurodirektiivide ülevõtmist võib suures osas tõlgendada kui võimalust lasta raske ja kallis seadusloome töö teistel ära teha. Niikuinii kirjutati ka vabariigi algusaegadel järjest seadusi mõningate lääneriikide, näiteks Saksamaa, vastavatest seadustest maha.

Euroopa Liit on ka suurepärane kompetentsi allikas, kust tuleb näiteks hulk analüüse, mida Eesti riik ei suudaks ise eluilmas teha. Ning ka IMFi mõju ja OECDga liitumise tähtsus tulevad suuresti samast fenomenist. Nad pakuvad võimalust suures osas sisse osta seadusloomeks vajalik analüütiline võimekus.

Taolises rahvusvahelises integratsioonis pole midagi halba, sest ka kõige suuremad riigid arvestavad teiste riikide kogemusega. Ent on oluline, et inimesed saaksid aru, millega on tegemist.

Ärge nutke kampsunite pärast

2011-06-12T03:34:00.000-07:00

Ärge tundke IRLi nn kampsunitele liigselt kaasa, oma hädad on nad suuresti ise endale kaela tõmmanud. Nad lihtsalt ei meeldi enam valijatele ja täpselt nii lihtne see ongi, pole mõtet Res Publica poisse selles süüdistada, süüdistagu valijaid, või õigemini oma tegematajätmisi.

Nagu see graafik selgelt näitab, ei meeldi lihtsalt kampsunid enam kuigivõrd valijatele. Prominentsematest kampsunitest on vaid Tõnis Lukas valijate jaoks endiselt tegija, Lauri Vahtre allakäik valijate silmis tundub pöördumatu ja Mart Nutt pole kunagi väga populaarne olnud, kuigi tema selle aasta valimistulemus oli täiesti üllatuslikult tema senise aja parim.

Siin ei ole mõtet süüdistada ka kohta ringkonna valimisnimekirjas, sest nii Margus Tsahkna kui Marko Mihkelson ei olnud esinumbrid, ent said ikkagi mõlemad üle 3000 hääle. Valijale lihtsalt ei meeldi kampsunid enam kuigivõrd. Ja võrrelge siinjuures, kui hea tulemuse Res Publica poisid valimistel said.

Kampsunite probleem on, et nad ei oska muutuvas maailmas endale sobivat rolli leida. Vahtre pakub kogu aeg 30. aegse Pätsu Eesti reinkarnatsiooni, mida tänapäeval ei taha peale tema enam peaaegu keegi. Nutt omakorda pole peale 1993. aasta välismaalaste seadust teinud enam suurt midagi muud kui riigikogu raha eest välismaal reisinud. Mõlemad näivad arvavat, et kunagiste teenete eest 90. alguses on eesti rahvas neile võlgu igavese ülalpidamise riigikogu palga peal. Ent, kallid kampsunid, riigikogu liikme koht pole pensioniplaan väsinud poliitikutele.

Valija suudab päris hästi eristada oma tööd tegevat poliitikut oma tagumikku soojendavast poliitikust. Sellepärast saabki Tõnis Lukas endiselt üsna palju hääli, sellal kui ülejäänud kampsunid käivad järjekindlalt alla.

Ent kampsunid on solvunud ja vahel räägitakse ka täitsa oma, kampsunite erakonna loomisest. Ma soovitaks kampsunitel siiski maha rahuneda. Esiteks pole neil selleks raha, teiseks pole neil organisatsiooni ja kolmandaks pole neil nimekirja, millega valimistele minna. Vaid Lukas on sellest seltskonnast suurem häältetooja, ent ülejäänud kampsunite nimekirja esinumbrid tekitavad valijas pigem kõhklust või lausa kummastust. Äravajunud poliitikutega pole lihtsalt võimalik edukat erakonda teha.

Ja millist poliitikat nad siis meile pakuksid? Milline on see aateline, õige rahvuslik poliitika? Kuna kampsunid tegelevad peamiselt virisemise, ent mitte visioonide pakkumisega, ei saa me seda hetkel kuidagi teada. Ent ma pakun, et meile pakutakse ülessoojendatud vana ehk lolli veneviha ja loosunglikku parempoolsust. Kui 90. alguses võis sellel isegi mingi mõte olla, siis tänapäeval pole seda enam kellelegi vaja ja valijad tõenäoliselt taipavad seda. Kas taipavad ka kampsunid, ma ei tea.

Seega peaksid kampsunid lõpetama virisemise ja mõtlema selle peale, mida on neil oma valijale öelda, sest valija täiesti selgelt ei saa sellest enam aru.

Ent ka Ken-Marti peaks praegu maa peale tagasi tulema ja aktiivselt lepitust otsima. Võim lõhenenud erakonnas pole midagi väärt.

See valitsus kukub orienteeruvalt 2013. aastal

2011-05-23T23:43:00.000-07:00

Eelmise nädala tõenäoliselt tähtsaim uudis oli teade sellest, et sotsiaaldemokraadid on populaarsuselt möödunud nii Keskerakonnast kui IRList ja on nüüd populaarsuselt Reformierakonna järel teisel kohal. See on hetkel küll vaid ühe küsitluse ühekordne tulemus, ent seda tuleb vaadata SDE sügisel alanud kiire tõusu taustal.

Siinjuures võtab ma tagasi kõik halvad sõnad, mida ma olen kirjutanud, öelnud ja mõelnud Sven Mikseri juhivõimetest, sest ta on poole aastaga hakkama saanud väikese imega. Ent ka üldine olukord riigis aitas sellele palju kaasa. Nimelt on poole aastaga Edgar Savisaare tähtsus kiirelt langenud, mistõttu on tähtsamaks tõusnud teine lõhe Eesti poliitikas - ehk lõhe Andrus Ansipi pooldajate ja vastaste vahel.

Ansip tekitab negatiivseid emotsioone juba vaat, et sama palju kui Savisaar, selgub juba mitmendat aastat Postimehe uuringutest. Nüüd, kus Savisaare täht on langemas, ongi põhiliseks lõheks Eestis kujunemas küsimus, kas olla Ansipi poolt ja vastu. Mikser on otsustanud, et SDE on Ansipi vastu ja ta ütleb seda väga selgelt ka välja. Siinjuures tasub mainida, et erinevalt Savisaarest pole Ansipi puhul küsimus niivõrd tema isikus, kuivõrd maailmavaates ja poliitilises filosoofias, mida ta kehastab.

Reformierakonna ja sotside jaoks on seega elu ilus. Kellele Ansip meeldib, hääletavad Reformierakonna poolt, kellele Ansip ei meeldi, hääletavad sotside poolt. IRL on aga õnnetult kahe vahele surutud, sest Ansipi toetamine ei too tulu, ent ka Ansipi vastasuse lipu on SDE neilt ära võtnud. Esialgu on üsna kindel, et IRL jätkab vana ja kulunud retoorikat, sõimates Keskerakonda, Tallinna linnavalitsust ja üritab sõita vana ja tuttava "sõima Savisaart" lahinguhobusega. Ent mida enam vajub Savisaar ära, seda keerulisemasse olukorda IRL satub. Kui IRL hakkab ka edasistes küsitlustes sotsidele toetust kaotama, siis just selle pärast, et IRLi toetajad ei saa enam aru, miks seda erakonda toetada. See omakorda lihtsalt sunnib IRLi Reformierakonnale veel enam vastanduma.

Edgar Savisaare puhul on ebaselge, kaua ta tervis võimaldab tal veel tegevpoliitikas jätkata, ent ma ei kuulu nende sekka, kes ennustavad Keskerakonna kokkuvarisemist koos juhi kadumisega. Savisaar on üles ehitanud siiski erakonda, mitte isikukultust ja eriti venekeelse valija lojaalsus jääb Keskerakonnale kindlaks veel aastakümneteks. Savisaare järgne aeg ei tule küll Keskerakonnale kuigi lihtne, ent samas on neil ustav toetajaskond, mis neid nii kiirelt ei hülga.

Kui nüüd minna ennustamise tänamatule teele, siis pakun mina, et praegune koalitsioon murdub kiirelt peale Savisaare lõplikku lahkumist tipp-poliitikast. Kui te vaatate seda pilti Savisaarest, siis võite igaüks ise oletada, kui kaua Savisaar jätkata jaksab.

Savisaare kadumine on suur šokk paljudele nii IRLis kui Reformierakonnas, sest nad ei oska ilma temata elada, ei oska teha poliitikat, kui puudub Savisaare kuri koll, kellega rahvast hirmutada. Ent nad peavad harjuma maailmaga, kus peamine lõhe on Ansipi poolt või vastu. Selles maailmas ei lähe IRLi käsi tõenäoliselt kuigi hästi ja seetõttu on nad lihtsalt sunnitud minema Reformierakonna vastu, proovides selle käigus ise võimule jääda, ehk uus koalitsioon oleks IRL, SDE ja Keskerakond. Ent võimalik on muidugi ka järjekordne Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus. Orienteeruvaks murdumise ajaks pakun 2013, ilusti kohalike valimiste ajaks.

Savisaare viimne naistejaht

2011-04-17T13:06:00.000-07:00

Ei kao see Edgar Savisaar Keskerakonnast kuhugi, selgus nädalavahetusel Keskerakonna volikogul järjekordselt. Ent Savisaare motivatsioon tundub olevat muutunud.

Savisaarel pole enam lootust tõusta võimule, selle lootuse on ta peale pronksöid ja idarahaskandaali lõplikult kaotanud. Ent ometi on tal Keskerakonna juhina jätkamiseks piisavalt põhjust, nimelt võimaldab see tal täiendada oma kollektsiooni uute kaunite ja noorte naistega.

On ammu märgatud tõde, et naistele meeldivad võimukad mehed, ent Tallinna linnapea Savisaar saab tema vastu kenasid naisi premeerida ka hästitasustatud kohtadega Tallinna linnavalitsuse süsteemis. Ent nii tema võimukuse imago kui hüvede jagamise võimekus eeldab tema jätkavat valitsemist nii Keskerakonnas kui Tallinna linnas. Ja nii ongi tal jätkuvalt tugev motivatsioon võimul püsimiseks.

Savisaare viimase aja käitumine näitab selgelt, et ta ei loodagi enam riigis võimule tulla, vaid keskendub oma eraelulistele vallutustele, mis tunduvad talle endale pakkuvat piisavat rahuldust. Selle käigus on Savisaar lausa silmatorkavalt ülbe.

Savisaar on muidugi alati olnud oma naisteasjades vägagi eputav, ent tema viimase aja käitumine on juba valgusaastate kaugusel diskreetsusest, mis on omane härrasmehest naistelemmikule. Natukese aja eest pälvis ajakirjanduse tähelepanu, et Savisaar oli nimetanud neli noort ja kena naist erinevate Tallinnaga seotud asutuste nõukogudesse.

See otsus pani kulmusid kergitama, sest järelvalvenõukogudesse nimetatakse enamasti elukogenud inimesi neist reeglina nooremaid asutuse juhte kontrollima. Ent seda otsust on mõtet tõlgendada pigem kui Savisaare vallutuste väga avalikku nimekirja. Ta oleks võinud nende naistega täita Tallinna linnavalitsuse hämaraid kabinette, nagu ta juba nii paljudel juhtudel on teinud, ent tema valikuks oli panna temaga seotud noored naised silmatorkavatele kohtadele, kuhu nad oma senise elukäigu järgi kuidagi ei sobiks. Lisaks mõnele tuntud nimele on ta sellega kompromiteerinud ka mõned nimed, mis minule olid uued.

Mõistagi ei võida Savisaar sellega valijate südameid, ent talle polegi see vist enam oluline. Küll aga ajab ta sellega kadedaks teiste erakondade veteranpoliitikud, kellel pole taolisi saavutusi ette näidata ja kes, nagu kurjad keeled räägivad, on Savisaare peale tema naisteedu tõttu omajagu kiivad.

Keskerakonnast on saanud Edgar Savisaare hiiglaslik haarem. Mingi ime siis, et endast lugupidavad inimesed Keskerakonnast lahkuvad. Ent tõeliselt oluline küsimus käib Savisaare tervise kohta. Savisaar on juba 60 aastat vana, haige südamega mees, kes elab stressitekitavat elu. Igal juhul ei paista tema käitumisest enam mingit pikas plaanis mõtlemist, vaid väga lühiajalist naudingu maksimeerimist. Kas ta ei valmistu enam 2015. aasta riigikogu valimisteks? Vähemalt 2013. aasta kohalikud valimised peaksid talle ju korda minema? Või teab ta midagi, mida meie ei tea? Savisaar käitub igal juhul nagu mees, kellele pole enam palju päevi jäänud, ent kes kavatseb neist viimast võtta.

Parents pension - split the elderly vote

2011-04-12T12:53:00.000-07:00

Europe is not ruled by conservatives, nor by socialists. It isn't ruled by Germans or Americans. It isn't even ruled by big business, but by the pensioners. Or that is what the Great Recession in Europe has shown us. Spending on them has been spared the most, so everyone else have to suffer more.

People over 65 make up just 17% of EUs population and they are already so powerful that hurting their interests is almost impossible. Just imagine, what happens, if their percentage in the population reaches 30% in 2060, as Eurostat is predicting. Now the elderly have a stranglehold on the political systems in Europe, in some decades they will totally dominate it.

So what could be done about it? The most civilized way would be to split the elderly vote. The working age people are less capable of protecting their interests because they are divided by wealth, ideology, ethnicity, gender and other divisions. Those divisions tend to lose their significance with age, so old people no longer fight the battles they fought when they were young and therefore they become a powerful, homogenous voting block that cares mostly about pensions. So it becomes necessary to break that voting block.

Parent's pension is a way of splitting the elderly vote. In Estonian parliamentary elections this March parent's pension was proposed by a conservative IRL party. It originally included a promise to pay an extra pension supplement for all mothers. For mothers of two it was promised to be like getting a 13th pension a year. The reason given for it was encouraging births by supporting mothers in their old age.

It would have increased spending on pensions, so how can that be a good idea? Well, by dividing the pensioners into two groups - those who get mother's pension and those who don't - it allows to split their vote and to support one at the expense of others. Giving a pension rise for only a part of the pensioners makes pension rises cheaper, you just have to rise the parent pension element. Then those who get it are satisfied and those who don't, are marginalized.

The true beauty if it is that it doesn't require politicians to be like saints, because parent's pension could be a winning strategy for parties. IRL was a party that wasn't doing well with the pensioners, but being family-friendly was a part of their ideology. So by proposing mother's pension (which later turned into a parent's pension) they had little to lose and much to win.

Unfortunately, after the elections the parent's pension was considerably watered down, so the element of splitting the elderly vote doesn't really work in Estonia. Nevertheless, parent's pension could still help to fight the dominance of elderly on the political system. It could be an example of a useful policy.

In fact, the share of the people over the retirement age tells us little about the real number of the pensioners. In Latvia there are 570 000 old-age and disablement pensioners, while there are only 750 000 people paying the social tax and among them a third are state employed. And both TFR and migration are deeply in negative territory in Latvia, so it will only be getting worse.

Unfortunately raising the retirement age may not help that much, because the people approaching retirement often dream about it and therefore already start to behave like pensioners, thus increasing their effective numbers. So breaking the stranglehold of the elderly on the political system also requires a rethink of what being old means. The time when just reaching a certain threshold saved everyone from the need to work should be getting over.

Koos rahvaarvuga langevad Tallinnas ka kinnisvarahinnad

2011-04-03T06:54:00.000-07:00

Eestlased armastavad oma kinnisvara tihti rohkem kui oma lihaseid lapsi, ent kurb uudis on, et meie kõigi silmarõõmude turuhind võib võtta koos rahvaarvuga suuna allapoole.

Statistikaamet on valmis saanud Tallinna rahvaarvu ennustusega aastani 2050, mis ennustab üle kümnendiku suurust rahvaarvu langust. Keskerakond küll vaidles sellele ennustusele vastu, väites, et Tallinna rahvaarv on praegu suurem kui statistikaamet väidab ja seetõttu on ka ennustus vale, ent sellele ei tasu tähelepanu pöörata. Kinnisvara hindade ennustamiseks pole tähtis mitte praegune rahvaarv, vaid tulevikutrend.

Et hinnata langeva rahvaarvu mõju elamukinnisvara hinnale, tuleks võtta sammud Jaapanisse, mis on rahvaarvu languses maailmas esirinnas ning kus ühe esimese riigina hakkas mõne aasta eest rahvaarv langema. Kuna Jaapan on ka stabiilne riik, kus pole olnud suuri vapustusi, siis on seal olemas korralik statistika nii kinnisvarahindade kui rahvaarvu kohta prefektuuride kaupa alates aastast 1980.

Väike statistiline analüüs (mille tehniliseks teostajaks oli üks minust selles valdkonnas oluliselt tugevam tegija) näitas, et rahvaarvu muutus üks protsent toob kaasa kinnisvarahindade liikumise samas suunas kümme protsenti. Kohe tuleb märkida, et praegusel juhul räägin ma rahvaarvu mõjust kinnisvarahindadele eeldusel, et muud eeldused on samad. Kuna kinnisvarahindu mõjutavad ka muud tegurid, nagu inimeste sissetulek, intressimäärad ja palju muud taolist, siis tuleb kõigepealt arvesse võtta need ja seejärel teha rahvaarvust tulenev korrektsioon. Majandustsükli mõjud kinnisvara hindadele ei kao kuhugi, lihtsalt langeva rahvaarvuga linnas on langustsüklid pikad ja sügavad ning tõusutsüklid lühikesed ja väikesed.

Selle väite taga on lihtne teoreetiline mudel, nimelt nõudluse ja pakkumise vahekord. Rohkem inimesi tähendab rohkem nõudlust ja vähem inimesi vähem nõudlust. Kuna kinnisvaraturul on nii nõudlus kui pakkumine ka üsna inelastsed, siis piisab väikestest muutustest nõudluse ja pakkumise vahekorras, et hindasid paigast lüüa. Tuleb ka arvestada, et kinnisvara puhul on tegemist valmisehitatud standardühikutega, mistõttu kui meil on Lasnamägi täis 42ruuduseid kortereid, siis kolmest 42ruudulisest kahe 63ruudulise ehitamine on kohutavalt keeruline ja seetõttu jääme me pikalt pidama praeguse kinnisvara struktuuri juurde.

Statistikaameti kodulehelt saab välja võtta ka rahvaarvu ennustused aastate kaupa, kust nähtub, et Tallinna rahvaarv saavutab oma tipu 2015. aastal ja hakkab seejärel langema ning järgmisel kümnendil saavutab langus kiiruse 0,3-0,5 protsenti aastas. See tähendab, et kümne aasta pärast hakkab Jaapani eeskuju arvestades rahvaarvu langus Tallinnas kinnisvarahindasid neutraalse olukorraga võrreldes iga aasta 3-5 protsendi võrra alla tirima.

Statistikaameti ennustus sobib täiesti hämmastaval kombel kokku minu natuke teistsuguse metoodikaga tehtud ennustusega. Nimelt väitsin ma ühes artiklis, et kinnisvarabuumi varjatud põhjuseks oli suur hulk iseseisvat elu alustavaid noori inimesi, kes tekitasid kinnisvaraturule tugeva ostusurve. Selle kümnendi jooksul aga hakkab iseseisvat elu alustavate noorte hulk langema ja kukub allapoole surmade taset, lüües paigast ära kinnisvara nõudluse ja pakkumise suhte ja surudes selle kümnendi lõpupoolest alates kinnisvarahindasid allapoole.

Ja kolmandaks pakuks ma teile Bank for International Settlements'i (BIS) ennustust, mis Eestit küll ei kata, ent mille loogikat saab rahulikult Eestisse üle kanda. BIS lähtus oma ennustust tehes tõdemusest, et inimeste investeeringuid, kaasa arvatud investeeringuid kinnisvarasse, mõjutavad nende vanus. Ehk keskealised investeerivad pensioniea jaoks, ostes näiteks kinnisvara, ja pensionil olles hakkavad elama oma säästudest, ehk kinnisvara puhul panevad kinnisvara müüki.

BISi ennustus pakub neljakümne aasta jooksul Euroopa mõnedele riikidele kinnisvarahindade langust kuni 75%. Arvestades, et statistikaameti ennustuse kohaselt kahekordistub aastal 2050 Tallinnas üle 65aastaste osakaal, siis ennustab ka see Tallinna kinnisvarale vaid halba.

Niisiis, nii rahvaarvu langus, pealekasvavate noorte arvu vähenemine kui vanade inimeste osakaalu kasv, kõik ennustab kinnisvarahindade üsna tõsist langust pikemas perspektiivis. See tähendab suurt probleemi paljudele inimestele, kes võtavad suuri kodulaenusid, maksavad neid aastakümneid tagasi ja avastavad siis, et nende väljaostetud kodu on kaotanud suurema osa oma väärtusest.

Seega on tegelikult oma rahast hoolivatel inimestel mõistlik oma kinnisvara maha müüa. Kiiret sellega pole, sest demograafia toetab kinnisvarahindade kerget kasvu umbes aastani 2015 ning enne aastat 2020 pole suuremat langust oodata. Seega on oma kinnisvara realiseerimiseks aega ligi kümme aastat. Kes aga veel peale aastat 2020 Tallinnas kinnisvara omab, põletab lihtsalt oma raha.

Koalitsioonilepe näitab Reformi üllatavat nõrkust

2011-03-29T13:16:00.000-07:00

Mäletate Ekspressi lugu sellest, kuidas Mart Laar puudlikonkursile läheb? Koalitsioonileping pole aga sugugi Reformierakonna nägu, üsna julgelt võib öelda, et IRLi pool on seal väga selgelt näha. Nii kohtade jaotuse kui koalitsioonilepingu järgi on tegemist üsna võrdse koalitsiooniga. Kuna Reformierakond sai siiski selgelt tugevama tulemuse kui IRL, siis miks küll asjad nii välja kukkusid? Tõenäoline vastus on, et Reformi positsioon pole tegelikult kuigi tugev ja nad tajuvad seda.

Pealtnäha tundub Reformierakond muidugi tugev. Reformierakonna 33 kohta riigikogus peaks minu teada olema parim saavutus, mida mõni erakond Eesti valimistel saavutanud on. Erakonna juht Andrus Ansip on armastatud ja karismaatiline poliitik ning Reformierakonna tagatoas töötavad poisid ja tüdrukud panevad teiste erakondade poliittehnoloogidele pika puuga ära. Ent ometi on Reformierakonnal silmatorkavaid puudusi.

Reformierakonna suurim nõrkus on nende võimetus kehtestada oma intellektuaalset hegemooniat. Reformierakondlased on suletud uste taguste diilide meistrid, ent nende võime oma seisukohti avalikkuses kaitsta langeb pidevalt. Ajakirjanduses on praegusel ajal Reformierakonda kritiseerivaid artikleid vaat et rohkemgi kui Keskerakonda kritiseerivaid. Tundub, et reformierakondlased isegi ei ürita enam kaitsta oma seisukohti sisuliselt, vaid piirduvad nende propageerimisega lihtlausete tasemel. Lühema aja jooksul võib see ju töötada, ent pikema aja jooksul on lehtede arvamuskülgede hülgamine üsna riskantne tegevus.

Sellest polekski midagi, kui Reformierakonna ideoloogia oleks niisamagi väga populaarne, ent see pole seda. Pooled Eesti inimesed toetavad tegelikult ümberjagavat ja võrdset ühiskonda, sellal kui meritokraatlikku ja ebavõrdsust sallivaid inimesi on vaid kaheksandik. Ülejäänud jäävad sinna vahepeale, uskudes, et samal ajal saab nii madalaid makse kui kõrgeid toetusi.

Maailmas on püsivalt võimul olnud erakondi, ent seda vaid siis, kui avalik arvamus toetab erakonna ideoloogiat. Kuna Reformierakond on ideoloogilist võitlust pigem kaotamas, siis on kasvamas surve Reformierakonna opositsiooni surumiseks. Reformierakond on muutunud vaat, et sama lõhestavaks erakonnaks kui Keskerakond, vaadake lihtsalt Postimehe küsitlust selle kohta, kes eelmisel aastal negatiivselt silma jäi. Ansip peab seal Savisaarega tihedat võitlust. Just sellepärast peksabki ajakirjandus IRLi, sest IRLi tõttu on Reformierakond võimul ja Ansipisse pigem vastumeelsust tundvad ajakirjanikud peksavad IRLi kui kõige nõrgemat lüli, sest ilma IRLita ei suudaks Reform tõenäoliselt valitseda.

Ja seetõttu ongi Reform IRLi soovide suhtes üllatavalt vastutulelik. Reformierakond ei saa lihtsalt endale lubada IRLi sellist solvamist, mille järel see oleks valmis minema Keskerakonnaga koalitsiooni. Nii Reform kui IRL on selle võimaluse küll välistanud, ent seda ei tasu võtta liiga tõsiselt. Pealegi on Savusaar juba nii vana ja väsinud mees jukerdava südamega, et teda enam Eesti poliitikasse pikalt pole. Ilma koleda Savisaare hirmukujuta läheb aga Reformierakonnal veel raskemaks võimul püsida.

Üldiselt ei ole opositsioonis olemine midagi väga traagilist, ent Reformierakonna jaoks võib see osutuda väga ebameeldivaks. Nimelt on Reformi püsitoetajaid tema valijatest alla poole, Reformi viimase aja hiigeltoetus tuleb poliitilisesse soosse kuuluvatelt valijatelt, kes kipuvad valikuid tehes hüplema erakondade vahel ning on niigi väike ime, et nad on kahtedel valimistel Reformi toetanud. Ent kuna nad pole Reformi ideoloogia toetajad, siis võivad nad sama kiiresti ka kaduda.

Eestlane on nimelt võimutruu ja edasipüüdlik tegelane, kellele moodne ja võimukas eduerakond meeldib. Reformi opositsiooni lükkamine purustab selle edu kuvandi ja võib paradoksaalsel kombel kaasa tuua Reformi toetuse vähenemise. Reegel, mille kohaselt opositsioonis erakonna populaarsus kasvab ja võimul olles kahaneb, kehtib Eestis vaid piiratud ulatuses.

Asi läheb veel hullemaks. Nimelt tähendaks vasakpoolne koalitsioon tõenäoliselt just Reformierakonna oluliste valitsemissaavutuste hävitamist. Sotsidele ja Keskerakonnale on hambus just vanemapalga kõrge maksimumtase, mida nad tahaksid alla tuua ja suurendada selle arvelt lastetoetusi. Samuti võib oodata katseid suurendada üksikisiku tulumaksu, suurendades samal ajal ka tulumaksuvaba miinimumi. Lisaks võib oodata ka ettevõtete tulumaksu taastamist. Tähelepanu tasub pöörata ka sellele, et ühtki mainitud Reformi kolmest poliitikast pole IRLi tõsiselt enda omaks võtnud, järelikult võivad nad sellest koalitsioonis olles ka loobuda.

Nende Reformierakonna saavutuste tühistamisega opositsioon purustab ka Reformierakonna võitmatuse imago, tegemist on sümboolse Reformierakonna porritallumisega. Kuna aga Eesti valija on võitja poolt, siis taoline Reformi alandamine vaid viiks talt ära veel valijaid. Ent asi läheb veel hullemaks. Nimelt tähendaks nii vanemapalga maksimumi langetamine, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine üksikisiku tulumaksu tõstmise arvelt ja ettevõtete tulumaksu taastamine raha võtmist vähemuselt, et anda seda enamusele. Järelikult on tegemist populaarsete seisukohtadega.

Kui nüüd Reform hakkab tegema opositsioonis olles valimiskampaaniat, siis ei saa nad lihtsalt lubada vasakpoolse koalitsiooni tehtud muudatuste tühistamist, sest lubadus võtta raha paljudelt ja anda vähestele ei saa olla kuigi populaarne. Lubadus taastada vanemapalga maksimumpiir, langetada tulumaksu ja taastada reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastus riigieelarve muude tulude alt aga satub vastuollu Reformierakonna lubaduste ja mainega eelarve tasakaalu arvelt. "Raha pole! Kreeka!" hakkavad oponendid karjuma ja Reformierakonnal pole neile midagi mõistlikku vastu öelda. Opositsiooni jäädes ei kaota Reform mitte ainult oma võimu, raha ja toetuse, vaid ka programmi.

See peaks päris hästi selgitama, miks Reformierakond IRLi vastu nii kena on.

PS! Kelle mõte oli Ergma jälle riigikogu esimeheks panna? Pole naljakas.

Materialistliku poliitika läbikukkumine

2011-03-17T13:24:00.000-07:00

Inimene on spirituaalne olend, ent poliitika kohtleb inimest kui hingetut füüsilist keha ja seetõttu kipuvad inimesed poliitikas pettuma.

Kõikjal demokraatlikus maailmas kordub refräänina analüütikute sõnum, et rahvas on poliitikas pettunud. See on kummaline, sest demokraatlik maailm pole kunagi olnud rikkam või paremini valitsetud kui praegu, ent ometi on usaldus poliitika vastu järjest langemas. Millega siis inimesed rahul pole?

Kui neilt endilt küsida, siis teatavad nad, et nende arvamus ei loe poliitikutele midagi ning et poliitikud ei täida oma lubadusi. Esimene kaebus on selgelt vale, poliitikud vahivad meeleheitlikult rahva silmadesse, et sealt nende tahet välja lugeda ja järgmise valimiskampaania ajal seda lubada. Ent kas nad oma lubadused siis ka täidavad? Eestis teatas valitsus hiljuti, et 90 protsenti antud lubadusi ka täideti, ent äkki polegi asi neis lubadustes, mida poliitikud tegelikult andsid. Võibolla on asi lubadustes, mida poliitikud ei andnud, ent valijad lootsid end kuulvat?

Enamvähem kõiki inimesi painavad mõned eksistentsiaalsed küsimused. Miks olen ma sündinud ja miks ma kunagi surema pean? Miks on pidevalt nii vastik olla? Miks närib pidevalt hinge teatud rahulolematus, mida seks, alkohol, toit ja muu kehale rõõmu pakkuv vaid ajutiselt leevendada suudab? Need on jumalast loobunud ühiskonnas elavate inimeste mured, kes ei saa enam elu mõtet otsides pühakirja järele haarata. Inimesed otsivad neile küsimustele vastuseid kõikjalt - nii esoteerikast, pseudoteadustest, maagiast, ufousust ja vandenõuteooriatest, ent kuna religiooniga võrreldavat Suurt Selgitust ei paista kusagilt, siis pöördutakse viimases hädas ka poliitika poole - lubavad poliitikud ju lõpuks nii palju, miks siis mitte lubada lahendust ka neile eksistentsiaalsetele küsimustele?

Poliitikud muidugi ei vasta neile küsimustele, nad isegi ei ürita neile vastata, sest nad ei tea, et need küsimused üldse üleval on. Kogu poliitika, politoloogia, sotsioloogia, majandusteadus ja muu praktilisele poliitikale sisendit andev teooria on tugevalt materialistlik ja lihtsalt ei oska arvesse võtta inimeste spirituaalseid vajadusi. Veel vähem oskavad nad aru saada, et inimesed võiksid poliitikast vastust otsida taolistele eksistentsiaalsetele küsimustele.

Ent kui inimesed siiski otsivad vastuseid taolistele eksistentsiaalsetele küsimustele igalt poolt, kaasa arvatud poliitikast, siis kas poliitikud peaksid üritama neile küsimustele vastata? Jah, peaksid küll, kui nad teavad, mis neile hea on. Muidugi ei suuda poliitikud vastata küsimustele, millele pole suutnud vastata lugematu arv prohveteid, ennustajaid, filosoofe, petiseid ja selgeltnägijaid kogu inimkonna ajaloo jooksul. Ent poliitikud suudavad pakkuda nende vastuste üsna lähedast asendajat, nimelt unistusi.

Jumal suri juba millalgi 19. sajandil, ent päris mitu põlvkonda inimesi leidis endale elu mõtte religiooni sarnastest unistustest, nagu marksism, anarhism või ameerika unistus. Praegune eksistentsiaalne kriis viitab mitte ainult nende unistuste ebaõnnestumisele, vaid ka teoreetikute võimetusele teisi sama häid unistusi nende asemele pakkuda. Rahva tellimus on selgelt olemas, ent teoreetikud ei suuda seda millegipärast pakkuda.

Poliitikute võimetus pakkuda unistusi pole muidugi üldine, ka meil siin Eestimaal on Reformierakonna näol üsna hea näide erakonnast, mis on muutnud ühe unistuse oma edu pandiks. See on unistus suurest majast äärelinnas, mille hoovis seisavad kaks uhket autot, majas elav pere käib kaks korda aastas välismaal puhkamas ja saab endale lubada kõiki igapäevaelu mugavaks tegevaid asju. Eestis imestatakse, miks hääletavad vaesed Reformierakonna poolt, mille poliitikad pigem võimendavad nende vaesust, ent vaesed hääletavad just ülalmainitud unistuse poolt. Nad on sarnased vanade naistega, kes loevad andunult romantilisi juttusid noortest armunutest, kuigi neil pole selles maailmas enam lootust seda ise kogeda. Neile piisab ilusast unistusest endast, sest juba see unistus ise teeb nad õnnelikuks.

IRL oma eelnevates eludes Isamaa ja Isamaaliidu nime all üritas pakkuda unistuse pähe esimese vabariigi restauratsiooni, ent viimastel valimistel sai selle osaks vaid haledad 820 häält. Keskerakond on unistuse alal alati nõrgavõitu olnud ja sotside igav tehnokraatlikkus on nende ebaedu üks põhjuseid. Vaja on mingit visiooni ja see ei pea sisaldama vaid raha pakkumist.

Üks populaarsemaid unistusi tänapäeval on millegi uue pakkumine, mis iganes see ka poleks. Uudsuse võlu kaob küll kiiresti, ent samas on uudsust võimalik ka üsna lihtsalt uuesti tekitada. Erakonnale piisab nime või esimehe muutmisest ning oma programmist mõne uue punkti esiletõstmisest ja valijale tundubki see kohe uue ja huvitavana.

Oma mainet peavad pidevalt uuendama ka poliitikud. Samas pole see raske, nagu Mikser näitas, piisab ka uutest prillidest ja maine on kohe värskem. Lisaks on kasulik aegajalt üllatada valijaid uute mõtete ja uute teemadega. Tänapäeva poliitikas on vähe igihaljaid teemasid ja igihaljaid poliitikuid, vaadake kasvõi, kui kehvalt hindas valija IRLi kampsunite nostalgilist poliitikat.

Peale unistuste pakkumise võib ju pakkuda ka lihtsalt meelelahutust tantsusaates või laululahingus, aga selle puhul tuleb lihtsalt arvestada, et meelelahutustööstuses on kuulsus veel üürikesem kui poliitikas ja enese pideva uuendamise vajadus on veel tungivam.

Lõpuks aga ütleks veel mõned kriitilised sõnad otsedemokraatia kohta, mida tihti pakutakse lahenduseks poliitikast pettumise vastu. Otsedemokraatia on pseudolahendus, sest inimesed ei taha ega isegi suuda endale poliitiliste küsimuste olemust piisava täpsusega selgeks teha ja seetõttu ongi tegelikuks valikuks vaid võistlevate eliitide vahel valimine.

Tänapäeva ühiskond on lihtsalt piisavalt keeruline, et selles orienteerumist väga raskeks teha ning enamik inimesi isegi ei ürita selles sisuliselt orienteeruda. Terviklike poliitikate mõistmise asemel valitakse välja üksikuid elemente ja nõutakse seda, sundides poliitikategijaid õmblema pintsakut nööbi külge.

Lihtsalt mõned näited. Eurole üleminek oli tohutu tähtsusega sündmus, ent Facebookis pälvis tähelepanu vaid soov võtta automaadist 5-euroseid, mida pärast samadest automaatidest sugugi ei tahetud. Hulk allkirju koguti Tartu maantee neljarajaliseks ehitamiseks, aga kuna nõudjaid selle rahastamise vahendid sugugi ei huvitanud, siis ehitatakse seda praegu ülejäänud teede ehitamise, remontimise ja teehoiu arvelt.

Lisaks kipub otsedemokraatia hädaks olema väike osalusprotsent otsuste tegemisel. Kas otsus, mis sai enamuse rahvahääletusel, kus osales 10% valimisõiguslikke, on ikka legitiimsem, kui otsus, mis sai enamuse parlamendis, mille valimistel osales 70% valijaid?

Otsedemokraatia on moraalsete valikute kiirtoit, mis annab hetkelise heaolutunde, ent ei too pikaajalist heaolu. Ideaalis peaks valija olema tark ja hoolas, aga kuni ta seda pole, siis poliitikud lihtsalt peavad talle pakkuma neid emotsioone, mida ta vajab.

Valimistel võidutsesid sotsid

2011-03-07T01:53:00.000-08:00

Tundub jaburana nimetada võitjaks erakonda, mille fraktsioon riigikogus jääb kõige väiksemaks, ent ometi on sotsid nende valimiste suurim võitja. Selleks tuleb lihtsalt vaadata seda, kui palju sel korral saadi eelmise korraga võrreldes hääli. Selles arvestuses on just sotsid läbi teinud kõige tugevama tõusu.

Natuke võitis juurde ka IRL ning pisikese tõusu tegi läbi Reform. Kesk oli suurtest ainus, kes kaotas.

Ent me peame meeles pidama, et selles riigikogus pole enam Rahvaliitu ja Rohelisi. See tähendab, et allesjäänud nelja vahel läks jagamisele 12 kohta. Ja jällegi me näeme, et sotsid võtsid neist lõviosa.

Eelmises riigikogus oli Reformil 31 kohta ehk kolmandik, mistõttu nende osa Rahvaliidu ja Roheliste häältest oleks pidanud olema peaaegu neli kohta. Reaalselt said nad juurde kaks kohta. Keskerakond oleks pidanud oma 29 koha pealt juurde saama ka 3-4 kohta, tegelikult kaotati kolm kohta. IRL oleks pidanud oma 19 koha pealt juurde saama kaks kohta, sai neli, ehk IRL saab valimisi pidada edukaks. Sotsid oma 10 koha pealt oleks pidanud juurde saama ühe koha, ent sai reaalselt üheksa kohta juurde. 12 üle jäänud koha arvestamine tähendab, et Reformierakonda tabas tegelikult väike tagasilöök, IRLi edu oli väiksem, kui pealtnäha paistab, Keski kaotus oli oluliselt suurem ning sotsidele oli tegemist triumfiga. Tuleb arvestada, et enamvähem stabiilses demokraatias, nagu Eesti, ei saa erakondade populaarsused väga kiirelt kasvada. Seega on praegune tulemus sotsidele hea hüppelaud, et teha 2015 veel parem tulemus.

Nüüd veel mõned märkused:

Miks sai Savisaar nii hea tulemuse? Tegemist on esimeste riigikogu valimistega peale Pronksöid. Vene valija sai esimest korda peale Pronkssõduri äraviimist riigikogu valimistel oma seisukohta näidata.

Miks Ansip kehvema tulemuse sai kui 2007. aastal? See on juba raskem küsimus. Laupäevases debatis oli ta natuke väsinud, tundub, et ta karisma hakkab ära vajuma. Lisaks kahtlustan ma, et Kaja Kallas sõi ta hääli.

Kust tulid Kaja Kallase hääled? Tegelikult olid need hääled mõeldud Siim Kallasele. Eesti on sellega ühinemas nende demokraatlike riikidega nagu Jaapan ja USA, kus tekivad poliitikute dünastiad ning poliitilisi ametikohtasid pärandatakse nagu maad või aktsiaid.

Mis Keskerakonnale kaotuse tõi? Esimene mõte on rahastamisskandaal, ent ma ise pakun, et veel ebameeldivam oli Keskerakonnale Valdo Randpere väide, et Savisaar jääb kogu aeg magama. See lõi tõesti valusasse kohta, nimelt vihjas Savisaare kõrgele vanusele ja kehvale tervisele. Keskerakonna venelembus polnud samal ajal enam kellelegi saladus.

Millised ministrid võivad löögi alla sattuda? Poliitik on sama hea, kui ta viimane häältesaak. Laine Jänes on surnud ja maha maetud, ent seda teadsime me juba enne. Ent probleemide ette võib sattuda kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes kaotas umbes viiendiku oma 2007 aasta häältest ja jäi kõvasti alla sama piirkonna Reformierakonna esinumber Valdo Randperele. Aaviksoole eriti murettekitav on, et Marko Mihkelson kui konkurent sama koha peale sai tast rohkem hääli, kuigi kandideeris Harju ja Raplamaal Mart Laari selja taga.

Mis juhtus üksikkandidaatidega? Üksikkandidaadid pole kunagi sisse saanud, kuigi vajaliku isikumandaadi saavad igal valimistel kümmekond poliitikut. See näitab, et üksikkandidaatide suurim probleem pole tuntus, karisma ega ajakirjandus, vaid organisatsiooni puudumine. Roheliste üksikmehed said üsna palju hääli, sest neil oli taga ka organisatsioon, ükskõik kui nõrk Roheliste organisatsioon ka pole.

Fight for genetic predominance

2011-03-03T02:20:00.000-08:00

What will be the defining conflicts in democratic countries this century? Likely answers will be environment, attitude towards minorities, identity issues, immigration, religion and of course the rich vs the poor won't go anywhere. But I would also add genetics as a new field of conflict.

When over-the-counter paternity tests went on sale in the UK a small uproar followed. "I just can't see any benefit for the child," said Josephine Quintavalle, director of Ethics of Reproduction. But this is not about children, but about power relations between a man and a woman in a relationship.

There are numerous ways of analyzing relations between sexes, but for me evolutionary theory provides the most compelling narrative. According to this theory everyone wants to maximize the number of their offspring. Men and women need each other not only for actually having a child, but also for raising the children, because human children require much time and resources before they can take care of themselves.

So its useful for men and women to live together in couples, but they both have a motivation to cheat. When a man cheats, the child often remains outside his family, so he has a motive to cheat as often as he can. Woman on the other hand must be more careful. She needs a partner for at least 20-30 years for bringing up the children, but if the partner she is able to get hasn't got the the best genes (he's short, stupid or has other important flaws), then its reasonable for her to keep a relationship with him, but to cheat him with someone with better genes (an outstanding athlete, talented singer, powerful politician etc). Cheating is needed when the man with good genes is unlikely to marry her, but is willing to have sex with her. The athlete, singer or politician in our example is probably also a married man who cheats his partner.

Both men and women have a motive to cheat in a relationship and both sexes engage in cheating. Mostly the playing field has been pretty equal for both sexes, but that is where modern science comes to play. Anonymous paternity tests give men a chance to verify with little cost and almost no risk if a child is his or not. Women on the other hand have no such method for finding if her partner has a child with another woman. Suddenly technological change has upset the existing balance in favor of men. No wonder women are upset.

To remedy it we already have first laws of genetic fights. Internet is full of anonymous paternity tests where father only has to take a sample from he's and child's cheek and send it to lab. Nevertheless, in Germany paternity tests without mother's knowledge are illegal. When the law was about to be passed, 2570 persons signed an online petition against it, the vast majority of them men. But, as the theory would predict, there are some women, like Melanie McDonagh, who object to anonymous paternity tests exactly due to the power issue.

Now, a cotton-wool swab with a bit of saliva, plus a small fee, less than £200, can settle the matter. At a stroke, the one thing that women had going for them has been taken away, the one respect in which they had the last laugh over their husbands and lovers. DNA tests are an anti-feminist appliance of science, a change in the balance of power between the sexes that we’ve hardly come to terms with.

But anonymous paternity tests probably won't become the biggest issues, because the technology is already here and it's not going away. Choosing better genes for your child will probably become a much more divisive issue.

Choosing better genes for your child or getting a "designer baby" is almost possible, in 2009 a fertility clinic in LA offered and quickly retracted an offer to let parents choose their child's eye and hair color. Choosing a child's sex is already a reality. But before we get further I have to explain the hidden inequality between genetic haves and genetic have-nots.

We are all born unequal and we are likely to die unequal, because our genes favor some at the expense of others. The most important factor of inequality is height, which is determined by both genes and upbringing. Tall men make more money, they are more likely to make career and they are also more attractive to women. Height is also an advantage for women, but for them it's not that important.

So not only are taller men more attractive to women, they also have a higher social status and make more money, both of which increase their attractiveness for women even more. And they can give their children not only their own good genes, but also all the benefits wealth and higher status can provide. And there is very little the genetically disadvantaged can do about it.

Now enter a possibility of manipulating your child's genes so he would be taller. This would profoundly alter the genetic balance of power. So no wonder that such treatment is illegal in most states. Remember, the genetically advantaged rule the world. The method of genetic manipulation, also knows as preimplantation genetic diagnosis, is heavily regulated in most countries, which mostly means serious banning.

But you can't ban a technology that people want. With enough demand illegal clinics or clinics abroad will emerge that will offer to design your baby just how you want it. The initial response will probably be a crack-down. The talk justifying it will be about ethics, safety and religion, but remember, that it's really about money, power and sex.

How will it end is hard to predict. The stakes involved are great, so the genetically disadvantaged have a strong motivation for demanding a legal possibility of altering the genes of their offspring. On the other hand, for the genetically advantaged people there really is no reason why they should give up their privileges without a fight. The outcome will depend a lot on how easy, safe and cheap the technology will become. Nevertheless, expect the fight to be an interesting one.

Kas Ansip lubas Merkelile midagi?

2011-02-18T04:49:00.000-08:00

Mida vastas küll Andrus Ansip Euroopa Ülemkogu alalisele eesistujale Herman Van Rompuyle, kui too küsis talt arvamust Angela Merkeli idee kohta seada sisse ettevõtte tulumaksu miinimumpiir Eurotsoonis? Lähiajal me seda tõenäoliselt teada ei saa, ent üsna suure tõenäosusega just seda eile Ansip ja Van Rompuy arutasid.

Nimelt ei käinud van Rompuy eile Eestis mitte viisakusvisiidil, vaid talle oli paari nädala eest Brüsselis toimunud erakorralisel Euroopa ülemkogul antud kätte ülesanne otsida kompromissivõimalusi eurotsooni konkurentsivõime kasvatamiseks. Nimelt olid sakslased valmis saanud plaaniga, mille kohaselt tuleb Eurotsoon Saksamaa eeskujul ümber teha, tõstes pensioniiga, seades põhiseadusesse eelarvedefitsiidi piirangu, haakides palgad inflatsioonist lahti ning seades sisse ettevõtete tulumaksule miinimumsuuruse. Ülejäänud liikmesriigid olid aga taoliste ideede suhtes vaenulikud ja seetõttu saadetigi Van Rompuy kompromissi otsima. Just ettevõtete tulumaksu miinimumsuurus on Eesti jaoks problemaatiline, sest ettevõtete tulumaksu korra ühtlustamine võib praeguse ettevõtete reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastuse löögi alla panna.

„Me oleme mõlemad veendunud, et suurem majandusalane koordinatsioon eurot kasutavate riikide vahel tugevdab meie majandus- ja rahaliitu,“ ütles Van Rompuy Eestis. Ansip omalt poolt rääkis võlatasemest ega rääkinud tulumaksu teemal sõnagi. Ent just ettevõtete tulumaks on ainus teema, millega Eesti valitsuse huvid ei kattu Merkeli omaga, kõige ülejäänuga on Eesti suuresti nõus.

Eestis bravuurselt käituv Ansip on Euroopas asju ajades aga väga tagasihoidlik. Ühelt poolt on see Eesti väiksust arvestades arusaadav, ent see, et Ansip ei julge isegi viisakalt oma vastuseisu ettevõtete tulumaksu ühtlustamise ideele väljendada, on kummaline. See tekitab küsimuse, et kas Ansip äkki lubas Merkelile midagi, kui Eesti Eurotsooni saamine oli ebaselge ning Merkeli toetust oli hädasti vaja? Näiteks seda, et Eurotsoonis joondub Eesti Saksamaa järele ning nõustub Merkeli liiniga, milline see ka pole? Siiani on Eesti truult Saksamaale järgnenud, näis, kas ettevõtete tulumaksuvabastuse osas see käitumine muutub või ongi Ansip selle kaotamisega vaikselt nõus. Ent teada saame me sellest alles peale valimisi, kui otsused vastu võetakse, seni üritab Ansip aga olla ülimalt vaikne ja sel teemal sõnagi mitte öelda. Eks me saame siis märtsis teada, mis juhtuma hakkab.

Tere tulemast, maksutõus!

2011-02-14T06:17:00.000-08:00

Rahandusminister Jürgen Ligi on riigiasutustele saatnud kirja järgnevate aastate eelarvete koostamise põhimõtetest. Ta ei taha küll tunnistada, aga selle tagant paistab vajadus tõsta makse.

«Majanduskasvust tekib eelolevatel aastatel lisatulu eelarvesse. Samas tuleb aga arvestada, et aastatel 2009-2011 on eelarvekulutuste tase erakorraliselt madalam II samba maksete ajutise peatamise tõttu,» märkis Ligi. «Pensionikindlustuse II sambasse maksete taastamise, samuti üleliigsete saastekvootide müügitulu arvelt tehtavate investeeringute tõttu kasvab eelarvekulutuste tase aastal 2012 hüppeliselt.»
«Nii keskpikas kui ka pikas perspektiivis peame leidma lahendusi rahvastiku vananemisega kaasnevatele kasvavatele sotsiaalkuludele,» lisas rahandusminister.

Ligi tahaks asju ajada külmutatud tegevuskuludega ning uusi programme algatamata, ent see on ebareaalne. Riigieelarve kulud kasvavad paratamatult ning seetõttu on suure tõenäosusega kasvamas maksud. Järgnevalt mõned selgitused, miks ma nii arvan.

1. Tohututes summades on antud lubadusi. Pensioni II samba maksete taastamine, kaitsekulude tõstmine ja hoidmine 2 protsendil SKTst ja täiesti paratamatult kasvavad kulud pensionitele seoses rahvastiku vananemisega tekitavad pidevalt kasvavaid kulusid, millele viitas ka Ligi.

2. Uute kulutuste vältimine pole poliitiliselt reaalne. IRL, või kelle iganes Reformierakond koalitsiooni võtab, nõuab kindlasti järgnevaks neljaks aastaks oma nimesildiga tegevuskava ja üsna kindlalt suurendab see riigieelarve kulutusi. Reformierakond kui domineeriv partner peab tõenäoliselt oma kulutamissoovid maha suruma riigieelarve kui terviku huvides, sest väiksem partner peab paratamatult oma valijatele end tõestama.

3. Palgatõusude vältimine pole reaalne. Juba praegu räägivad avalikus sektoris töötavad inimesed, et erasektori surve heade inimeste saamiseks tugevneb ning tööpuuduse kahanedes surve kasvab järjest. Ei tasu alahinnata ka välismaa mõju. Palgad avalikus sektoris on veel üsna väikesed, mistõttu pikaajaline palgakülmutamine võib ajada inimesed välismaale. Inimesed on valmis pingutama mõned aastad, aga kui Ligi arvab, et 2009 kärbiti palgad ära ja inimesed on valmis nende kärbitud palkadega elama aastani 2014 või kauemgi, siis on ta peast soe. Mingi sümboolne palgatõus motivatsiooni hoidmiseks võib olla vajalik juba 2012-2012, vastasel korral hakkab avalik teenistus jalgadega hääletama.

4. Raha kuhjamine töötukassasse pole jätkusuutlik ning millalgi peab töötuskindlustusmakse langema, ent see tekitab mujal puudujäägi. Praegune 2,8% suurune töötuskindlustusmakse töötajatele on sisuliselt füüsilise isiku tulumaksu varjatud tõus. Millalgi peab see langema, kui riik ei ole just valmis lõputult sinna kuhjama raha, mida ei saa mujal kasutada.

5. Kindlasti juhtub järgnevatel aastatel midagi, mis tekitab lisakulusid. Sündmusi pole võimalik ennustada ega vältida ning seetõttu on vaja teatavat varu.

Seetõttu, kallid kodanikud, kinnitage rihmad ja valmistuge maksutõusudeks. Ratsionaalne oleks langetada töötuskindlustusmakset ja tõsta selle võrra üksikisiku tulumaksu, sest see ei mõjutaks inimeste tegelikku sissetulekut, ent aitaks kaotada ühe jaburuse riigi rahanduses. Kahjuks on aga natuke tõenäolisem käibemaksu või aktsiiside tõus.

Võtmesõnaks on demograafia

2011-01-30T05:58:00.000-08:00

Kes iganes tahab sel sajandil juhtuma hakkavat pädevalt ennustada, peab kõigepealt põhjalikumalt tutvuma demograafiaga. Iseenesest pole demograafia arvestamises midagi uut, ent demograafiline üleminek suurtelt peredelt ja kõrgelt suremuselt väikestele peredele ja väikesele suremusele on teinud ühelt poolt demograafilise olukorra maailmas järjest volatiilsemaks ning see mõjutab väga oluliselt ka paljusid muid protsesse. Kuigi rahvaarvu ja selle koosseisu on võimalik üsna pikalt ja täpselt ette ennustada, muutuvad sünnikordajad ehk laste arv naise kohta praegu maailmas tihti väga kiiresti. Viis aastat vanad andmed võivad juba täielikult vananenud olla.

Tuleviku ennustamine on väga populaarne tegevus paljudes valdkondades, nende seas majandus ja julgeolekupoliitika. Tihti on aga probleemiks, et need valdkonnad elavad oma kinnistes tsunftides ja ei tunne teistes olulistes valdkondades isegi põhitõdesid. Ja demograafia tähtsuse tunnistamisega on kõigil probleeme.

Julgeolekupoliitikas on demograafiale iseenesest juba ammu tähelepanu pöödatud. Juba sajakonna aasta eest avastasid prantslased oma ehmatuseks, et Saksamaa rahvaarv kasvab nende omast palju kiiremini. Prantsusmaa oli esimene riik maailmas, kus algas demograafiline üleminek ning 19. sajandi lõpuks oli Prantsusmaa jõudnud juba faasi, kus pered olid üsna väikesed. See tähendas tollal Saksamaaga tõsiselt tülis olnud Prantsusmaale kasvavaid probleeme, mistõttu Prantsuse valitsus võttis kasutusele esimesed tänapäevased sünde toetavad meetmed. Tulemuste saamine võttis küll aega, ent eelmisel aastal kasvas Prantsusmaa sünnikordaja 2.01 lapseni naise kohta, mistõttu aastaks 2050 kasvab Prantsusmaa rahvaarv Saksamaa omast suuremaks, kusjuures Prantsusmaa rahvastik on ka palju noorem.

Majandusteadus on aga demograafia mõjude hindamisel väga ükskõikne, mis on hämmastav, sest just inimesed tekitavad majanduse ja seega peaks inimeste arv olema täitsa oluline kriteerium. Akadeemiline majandusteadus on siinjuures oluliselt pikema mõtlemisega kui näiteks pankade analüütikud, tõenäoliselt seetõttu, et teaduses toimib uute seisukohtade vastuvõtmine pika ja omajagu bürokraatliku mehhanismi tagajärjel. Investeerimispangad ei saa endale taolist jama lubada, mistõttu nemad on oma ennustustes järjest enam vaatamas seda, mida rahvastikuprotsessid tähendavad.

Ent julgeolekupoliitikaga tegelejatel on üks teine suur nõrkus, nimelt saavad nad suhteliselt halvasti aru majanduse toimimisest ja selle mõjudest julgeolekupoliitikale. Suurepäraseks näiteks selle kohta on hirmunud kommentaarid selle kohta, et USA on sattunud oma võlgade tõttu Hiinast suurde sõltuvusse ja et Euroopat on tabamas sama saatus.

See seisukoht on ekslik, ent selle kummutamine võtab omajagu aega. Esiteks tuleb tajuda, et USA riigivõlakirjade ostmine on Hiinale hädavajalik selleks, et hoida jüaani kurssi dollari suhtes kunstlikult madalal. Hiina firmad vajavad USAsse edukalt eksportimiseks odavat jüaani, valuutakursid omakorda tekivad nõudluse ja pakkumise vahekorrast, nagu muudki hinnad. Hiina majanduskasv eeldaks jüaani kursi tõusu, selle vältimiseks peavad hiinlased kogu aeg müüma jüaane dollari vastu. Ainus varaklass, mis pakub hiinlastele piisavalt võimalusi dollareid osta, on USA riigivõlakirjad. Hiinlastel pole tegelikult pääsu, nad peavad ostma USA riigivõlakirju, sest vastasel juhul lendab jüaani kurss raketina taevasse ja Hiina eksport kannatab, mille tulemuseks võivad olla paljukardetud sotsiaalne rahutus.

Teine oluline märkus seostub sellega, et suveräänsete riikide maailm erineb väga meie igapäevamaailmast. Kui Jüri Rakverest jätab maksmata oma telefoniarve, või veel hullem, autoliisingu, siis pistetakse ta nimi maksehäirete registrisse ja talle teeb külaskäigu kohtutäitur, kes teeb temaga üks null. Üksikisik oma võlausaldaja vastu ei saa. Ent suveräänsete riikide maailm on hoopis teistsugune. Seal pole mingit pankrotihaldurit ega kohut, tegelikult võib öelda, et õigus taanduda endale võetud kohustustest on üks riigi suveräänseid õigusi.

"Kui sa võlgned pangale miljoni, on see sinu mure, ent kui sa võlgned pangale miljardi, on see panga mure," ütleb üks vanasõna ja sama kehtib ka USA ja Hiina kohta. Kujutame näiteks ette olukorda, mis juhtub, kui Hiinaga Taivani pärast peetava tüli tõttu keeldub USA Hiinale laenusid tagasi maksmast. Hiina oleks sellega kohe ilma jäänud oma kodanike töö ja vaevaga kogutud tohutust varast, mistõttu Hiinale oleks see tohutu hoop.

USA samal ajal vabaneks suurest osast oma võlgadest. Koos võlgadega kaob vajadus maksta intresse, mis vähendavad oluliselt USA riigi kulusid. Kuna laenude tagasimaksmisest keeldumise põhjus on poliitiline, saaks USA veenvalt teatada teistele võlausaldajatele, et USA lubadus maksab ikka ja tõenäoliselt laenavad Jaapani, Euroopa ja ka USA kodanikud ja firmad ikka USAle raha. Ent suveräänse riigina saab USA koguda raha ka tõstes makse või trükkides raha. USA suudaks praeguses majanduslikus olukorras pidada aastaid Hiina vastu sõda, Hiina majanduslik võime sama kaua vastu pidada on palju kahtlasem. Ja see on enne seda, kui me arvestame siia sisse USA jätkuva sõjalise üleoleku, mistõttu USA suudab tõenäoliselt lõigata Hiina ära maailmamerede kaudu käivast kaubandusest.

Ent ka teistsugused majandusliku võimu saavutamise viisid on tegelikult agressiivse poole jaoks keerulised, sest neid on raske operatsionaliseerida tegelikuks võimuks. Kujutame näiteks ette olukorda, kus Venemaa otsustab Eestis mõju saavutamiseks osta kokku kinnisvara Lasnamäel või Eesti tööstusettevõtteid. Sellega moonutaks Kreml aga kinnisvarahindu Lasnamäel või Eesti tööstusettevõtete hindu. Eesti kokku ostmine läheks pidevalt järjest kallimaks, sest kasvav nõudlus ajaks hindasid üles. Lisaks hakkaks Lasnamäe kortereid ja tööstusettevõtteid järjest juurde tekkima, sest kinnisvara ehitamine või tööstusettevõtete rajamine ja seejärel venelastele müümine kujuneks kasulikuks äriideeks.

Kujutame aga ette seda, kuidas Venemaa üritaks oma omandit näiteks muuta poliitiliseks mõjuvõimuks. Mida saaks küll Venemaa teha? Ähvardab oma kinnisvarast üürnikud välja visata ja tööstusettevõtted kinni panna? Ent üürnikke kaitsevad Eesti seadused ning ka elutähtsatele teenustele on Eesti riik juba praegu pannud peale kohustuse ka omanike tahtest hoolimata tööd jätkata. Tahtmise korral saaks Eesti näiteks tööstusettevõtteid natsionaliseerida või lihtsalt ajutiselt üle võtta, sest poliitiline võim on ikka Eesti käes. Mida saab aga Kreml teha, kui nad investeerivad 10 miljardit eurot Eesti riigi majanduslikku ülevõtmisse ja riigikogu otsustab ühe käeliigutusega kogu nende vara natsionaliseerida, lubades nt kolme aasta jooksul mingit kahjutasu suuruses 10-20% investeeringust? Lähevad kohtusse? Ent riigikogu saab seadusi teha selliseks, et kohtus pole venelastel mingit võidulootust. Eesti tingimustes on üheks võimaluseks küll Euroopa Kohus, ent näiteks hiinlastel Aafrikas samas olukorras pole kuhugi minna. Venelastele jääb kolmas võimalus ehk sõjalise jõu kasutamine. See on aga klassikaline "kõva" julgeolekuoht ja me olemegi tagasi alguses ehk sõjaline jõud on endiselt kõige olulisem poliitilise mõju saavutamise vahend.

Suveräänsete riikide vahel toimuv majanduslik võitlus on täpselt samasugune paradoksaalne maailm nagu sõjaline võitlus. Mõlemad alluvad väga halvasti tavakogemuse loogikale. Tegelikult paistab Eestis väga teravalt silma julgeolekupoliitikaga tegelejate halb arusaam majanduslikest protsessidest, see on oluline intellektuaalne puudujääk. Tänapäevane julgeolekupoliitikaanalüüs nõuab väga laia silmaringi väga erinevatel teemadel. Näiteks ei saa ma aru väidetest, et Venemaa on tõusev jõud globaalsel areenil. Tõusvatest naftahindadest tekkinud paariaastane buum ei tohiks meid pimestada selle ees, et enamiku näitajate alusel on Venemaa pikaajalises langustrendis, mille lõppu ei paista. Seda näitavad nii Venemaa demograafilised andmed, institutsioonide kvaliteet, infrastruktuuri lagunemine kui ka raskelt mõõdetav ning veel raskemini defineeritav, ent siiski selgelt tuntav moraali langus. Lühidalt öeldes nõuab edukas tuleviku ennustamine kasvõi pealiskaudset arusaama väga erinevatest teadusvaldkondadest.

Üksikisiku tulumaksu reaalne tase on 23,8%

2011-01-26T08:28:00.000-08:00

Tänane päeva tsitaat tuleb tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriisilt. "Kuigi töötuskindlustusmaksed on kriisi järgselt võrdlemisi kõrged, tuleb siiski aru saada, et need ei ole riiklikult kehtestatud maksud ja nende langetamine ei vähenda maksukoormust," teatas Kriis täna ja ütles, et vähendada tuleks hoopis tulumaksu. Olukorra jaburus vajab nüüd natuke selgitamist.

Nimelt on töötukassa eelarve osa valitsussektori kogueelarvest ehk Maastrichti võlakriteeriumi arvutamisel võetakse arvesse ka töötukassa rahaasju. Praegu on töötukassa maksed 4,2% töötaja palgast, millest 2,8% maksab töötaja ja 1,4% tööandja. Ent töötukassale ei maksa inimesed oma palgalt mitte nähtust nimega "maks", vaid nähtust nimega "makse". Makse on spetsiifiliseks kulutuseks, näiteks töötuskindlustuse tasumiseks kuluv raha. Ja siit tulebki Kriisi väide, et töötuskindlustusmakse langetamine ei vähenda maksukoormust, ent tulumaksu langetamine tähendab.

Oluline on, et tööinimese jaoks pole siin mingit vahet, sest töötuskindlustusmakse võetakse tema palgast maha täpselt samamoodi kui tulumaks. Küsimus on puhtalt nimemaagias, töötuskindlustuse maksed tõsteti nii kõrgele vaid selleks, et Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täita. Iseenesest pole selles midagi halba, kui riik otsustab oma kulutuste katteks makse tõsta, ent seda võiks teha ratsionaalselt. Töötuskindlustuse makseid saab kasutada vaid töötutele töötuskindlustushüvitise maksmiseks, sellal kui üksikisiku tulumaksu tulu saab riik kulutada milleks iganes.

Harri Taliga sõnul kulutab töötukassa ka praeguse töötuse taseme juures vaevalt poole sisse tulevast rahast. Olgu, sellises olukorras võiks raha rohkem töötutele laiali jagada, suurendades hüvitise suurust või pikendades selle perioodi, ent seda ei taheta teha, et näidata paremaid Maastrichti võlanäitajaid. Ja nii kogub riik tohutu pikaajalise tööpuuduse ajal raha tulevaste majanduskriiside jaoks! See on kirjeldamatult jabur ning nii protsükliline poliitika, kui annab ette kujutada. Praeguse kriisi ajal uueks kriisiks raha kogudes võimendab riik praegust kriisi ja tagab, et uude kriisi jõuame me madalama jõukuse taseme pealt.

Kui riik ikka otsustab, et tööinimeste palgalt tuleb rohkem raha eelarvesse võtta, siis olgu, ent seda tuleks teha üksikisiku tulumaksu tõstes, sest sellest tulenevaid tulusid saab kohe kulutada ja ei pea koguma järgmise kriisi jaoks kuhugi fondi. Ent seda ei tehta, sest esiteks loob see illusiooni maksude tõstmisest (ent see ongi vaid illusioon) ja lisaks on see vastuolus Reformierakonna lubadusega langetada tulumaksu. Reaalsus on muutunud näivuse ohvriks, tegelike probleemide lahendamise asemel tegeletakse reformierakondlikus paralleeluniversumis mainekujundusega. Selle vastu võitlemiseks tuleb välja öelda tõde - nimelt pole Eestis üksikisiku tulumaksu tase mitte 21%, vaid 23,8%. Tulumaksumäärale tuleb lihtsalt lisada töötuskindlustuse töötajapoolse makse määr, sest töötuskindlustusmakse pole enam mitte makse enda töötuse vastu kindlustamiseks, vaid üksikisiku tulumaksu varjatud vorm. 23,8 protsenti on tõde, mida tuleb levitada, sest valekujutelmade ja teadliku spinni vastu saab võidelda vaid levitades tegelikku tõde.

Don't hold your breath for a UK-Nordic-Baltic alliance

2011-01-23T03:21:00.001-08:00

So Mr Cameron thinks a “northern alliance” with Nordic and Baltic states will become a driving force in Europe for creating more open markets, greener technology and more family- friendly policies. Those are noble goals, no doubt, but they are likely to remain as such.

Well, there just are not much that unites those countries besides bad weather. All states proclaim to be for free markets and could possibly cooperate in free movement in services, but before it resistance of Scandinavian unions has to be overcome. The case of Latvian construction firm Laval and Swedish unions is famous, but there are smaller "polish plumber" cases between Baltic labor and Scandinavian unions all the time. So good luck with the unions, Mr Cameron.

According to Financial Times many of those nations share a common interest in reining in spending in Brussels and further EU integration. But that simply isn't so. Baltic states are huge net receivers of EU money, so they favor a bigger EU budget even if they may support budget tightening Germans in the short run to please Merkel. And the British rebate isn't really popular around here.

As to EU integration Baltics and possibly also Finland have an increasing interest in further integration, much to the chagrin of the English. If only Cameron's offer would have arrived at 2004-2005 the Baltics would have jumped at it, but now they are rather lining up after the Germans, not the British. After the summit Estonian prime minister Andrus Ansip said that there will be no stable voting block of the Nordic countries in the EU. "We welcome increased regional integration, as long as it doesn't mean an opposition to the EU," Ansip said. Finland's prime minister Mari Kiviniemi echoed the same sentiment. On the other hand Norway and Iceland have stayed out of EU, so I see little reason why they should join an anti-EU organization.

Cameron also proposed creating an "electricity super grid," but here he's behind the curve, because EU already has extensive plans for uniting European electricity and gas networks in the Baltic and Scandinavian region, so it's hard to see what Cameron could offer in addition. As to family policies it's really hard to understand what benefits cooperation would give.

And at the end of the day Scandinavians have been lousy at integration among themselves despite a lot of talk and the Baltics are even worse, so it's hard to see how adding UK to the group would help matters.

Üksikkandidaadid lähevad Strandbergi päästma

2011-01-13T02:50:00.000-08:00

"Piinlik on. Tõesti on," teatas mulle üks tuttav, keda ma mai lõpus toimunud Roheliste üldkogul nägin. Eelnevalt oli pikaajaline vennatapusõda teinud Roheliste mainele suurt kahju, sellel üldkogul üritati siis ära leppida. Tekkinud kompromiss kedagi eriti ei rahuldanud ning ma ei tea, kas mu tollal Tartust Tallinna sõitnud tuttav enam viitsiks Roheliste erakonna nimel oma elust kasvõi 10 minutit pühendada.

Just Roheliste erakonna niigi nõrga organisatsiooni veelgi suurem nõrgenemine ja mingites piirkondades sisuline kokkuvarisemine tekitab Rohelistele tulevatel valimistel suuri probleeme. Ka maineprobleemid pole veel kuhugi kadunud. Ent kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - nimelt taasavastasid Rohelised enda jaoks anarhismi ja lubasid oma nimekirjas kandideerida üksikkandidaatidel.

Üksikkandidaatide peamine funktsioon Roheliste jaoks on Roheliste valimiskünnisest üle vedamine. Isegi kui Roheliste kaudu tekib riigikokku paar sõltumatut kandidaati, kes Strandbergi käsule ei allu, siis vahet pole, oluline on, et erakonna nimekiri pääseb üle 5% künnise. Iga Roheliste nimekirjas kandideeriv üksikkandidaat toetab kõigepealt Roheliste kui erakonna edu ja alles seejärel saavutab ta individuaalset edu, kui hästi läheb. Niipalju siis sõltumatusest.

Tuleb tunnistada Marek Strandbergi andekust, kes pealtnäha lootusetust olukorrast on suutnud välja rabeleda, mistõttu ma pean igati reaalseks, et Rohelised saavad uude riigikogusse. Seda just tänu Kaarel Tarandile ja teistele.

"Kui Strandberg oleks nii pätt, kui ta sinu arvates on, siis oleks ta tema andekust arvestades juba ammu rikas," teatas mulle erameilivahetuses üks neid Rohelisi, kes pole küll tema leeris, ent kes üritavad Roheliste erakonda püsti hoida. Mina aga kardan, et Strandberg kui veel pole poliitikas rikastunud, siis ega ta kaugel sellest pole.

Praegused trendid viitavad sellele, et praegune koalitsioon jätkab võimul, aga ülekaal neil suur ei tule. Seetõttu võib alati juhtuda, et üks saadik on haige, teine Madagaskaril, kolmandal on midagi muud viga ja nii jääb enne olulist hääletust hääli puudu. Ja siis saavadki jälle mängu tulla Strandbergi hääled. Ka üksik hääl on taolises olukorras väärtuslik, ent kogemus näitab, et ta suudab ka paar teist rohelist ära rääkida, kes teda toetavad. Selle eest saab omakorda midagi vastu küsida. Arvestades, et selle aasta riigieelarve maht on kusagil kuus miljardit eurot, siis sellest ka 0,1% endale sebimine on hea äri. Kõlab nagu KENA äriplaan, kas pole. Ja hoolimata kogu oma moraalsest puhtusest muudavad just Kaarel Tarandi sugused üksikkandidaadid selle võimalikuks.

Ja Edgar ongi pääsenud

2011-01-09T08:07:00.000-08:00

Juba Edgar Savisaarega seotud rahastamisskandaali algusest saadik olin ma skeptiline selles osas, kas see Keskerakonnale või Savisaarele vähegi mingit kahju teeb ja tundub, et mul oli õigus. Skandaali järgse aja populaarsusküsitluste tulemusi küll veel pole, ent kõik märgid näitavad, et Keskerakonna populaarsust skandaal ei kriimusta, küll aga kannatab kaitsepolitsei ja võibolla isegi Reformierakonna maine.

Savisaare Tallinna linnapea kohalt tagasi astumise poolt andis internetis hääle vaid 5199 inimest, sellal kui peale Pronksöid oli neid 100 000. Meedia küll tegeleb Savisaare teemaga hoogsalt, aga märkimisväärne on ajakirjanike ja arvamusliidrite lähenemise erinevus - kui ajakirjanikud käsitlevad seda kui ühekülgset julgeolekuohtu, siis ajalehtedelt mitte palka saavad arvajad on omaks võtnud pretsedenditu moraalse relativismi.

Järjest tekib seisukohti, et mis vahet on Vene rahal ja muul välisrahal. Seda saab lugeda näiteks siit ja siit, ent täiesti märkimisväärne on teatav trend suunata löögiteravik hoopis Reformierakonna pihta ja need pole keskerakondlased, kes seda teevad. Vaadake kasvõi neid kahte lugu siin ja siin, aga ka need pole ainsad. Tähelepanuväärselt ei kahtle eriti keegi selles, et Savisaar Keskerakonnale raha küsis, aga ometi suundub löögiteravik Reformierakonna pihta.

Tundub, et Reformierakond on tõesti muutunud peaaegu sama lõhestavaks erakonnaks kui Keskerakond. Postimehes hiljuti ilmunud uuring näitab, et nii Savisaar kui Andrus Ansip on ülekaalukalt kõige ebameeldivamad isikud Eesti inimeste jaoks, jättes kaugele maha kõik ülejäänud. Kuna Eesti poliitika on üsna erakonna esimeeste keskne, siis võibki Savisaart ja Ansipit kasutada nende erakondade sünonüümina.

Kivi tuleb visata ka kapo kapsaaeda. Kapo vaid räägib sellest, et kusagil on lindid ja et kapo on valmis oma väiteid kohtus tõestama, ent asjassepuutumatu inimene pole veel ühtegi veenvat tõendit Savisaare süü kohta näinud. Metslooma suudeti vaid haavata, mitte maha tappa, ja nüüd sama haavatud metsloom tegeleb oma ründajatele kätte maksmisega. Kui ikka kapo otsustas sekkuda, siis oleks pidanud linte ka mängima. Selle tegemata jätmine oli tõsine viga.

Savisaare käitumine oli meisterlik. Demagoogitsedes on ta suutnud ajada rahva piisavalt segadusse, et survet enda pealt leevendada. Veel natuke, ja asi pöördubki hoopis bumerangina koalitsioonierakondade vastu. Kui tal õnnestub tõesti praegune skandaal pöörata hoopis Reformierakonna vastu, siis see on juba tase omaette.

Kuidas Postimehest kinga saada ja muid lugusid ajakirjandusest

2011-01-04T01:00:00.000-08:00

Mina intervjuud tegemas

Ma alustasin Postimehes Eesti uudiste reporterina tööd 2006. aprillis, omades eelnevalt vaid üsna vähest ajakirjanduskogemust. Töö oli tollal hilisemaga võrreldes lihtne, aga kurnav. Igal hommikul pidi olema valmis teema, millega päeval tegeleda ja kui omal teemat polnud, siis mõtles uudistetoimetuse juhataja sulle teema välja. Üldiselt oli mõistlik ise mingi teema välja mõelda, kasvõi kõige igavam, sest uudistejuhtide pakutavad teemad olid reeglina veel jubedamad kui ükskõik mis, mida reporter ise suutis välja mõelda. Just teemade otsimine võttis suurema osa ajast ja oli alati suurim peavalu.

Kui töö juba vähegi käpas oli, siis tuli oma lugu samal päeval ka ära lõpetada ehk töö tempoks oli lugu päevas. Ma kirjutasin tol ajal umbes 4-5 lugu nädalas. Samas ei pidanud tollal veel kuigi oluliselt arvestama onlainiga, mistõttu kui päeva peale midagi juhtus, siis see teema oli uudistetoimetuse oma ja sellega sai tegelema hakata. Ja midagi juhtus päeva peale ikka üsna tihti.

Elu oli ilus ja mulle hakkas mu töö üsna pea meeldima. Mulle meeldis võimalus tegeleda pidevalt uute asjadega, õppida pidevalt midagi juurde ning reisida nii Eestis kui välismaal. Ka sotsiaalselt oli aasta 2007 toimetuses väga lahe aeg, kui käidi koos pargis lõunat söömas, õhtul kõrtsis ja aegajalt toimusid toimetuses väga rajud peod. Palgad polnud suured, aga raha oli kõigil palju.

Umbes 2008 aasta alguseks olid aga juba päris kõvaks kasvanud lugejate kaebused, et lehest pole midagi uut lugeda, sest seal on vaid eelmise päeva onlaini uudised. Just see kaebus on Eesti ajalehtede praeguse kriisi peamine põhjus, kuigi majanduskriis annab ka sellele oma osa.

Esialgu armastasid ülemused selle peale tuua eeskujuks Eesti Ekspressi, mis tegi peamiselt uurivaid- ja taustalugusid, mitte aga tavalisi uudiseid. Ent Ekspress on viimasel ajal väga kõvasti lugejaid kaotanud, mistõttu polnud selge, kas see on ikka tuleviku tee.

Eelmisel aastal käis peatoimetaja Merit Kopli ühel ajalehtede konverentsil, kus lehejuhid kurtsid oma rasket elu ja rääkisid allakäigust, ent oli ka mõningaid edulugusid. Peatoimetajale meeldis ühe Skandinaavia lehe lähenemine, mille tutvustamiseks tehti meile ka üks koosolek. Kopli rääkis seal, et see leht (mille nime ma ei mäleta) vältis allakäiku kahel moel. Esiteks planeeriti lugusid väga pikalt ette ja igaks päevaks tehti üks korralik lugu, mis polnud eilse päeva uudis. Teiseks ei pandud kunagi esiküljele põhiillustratsiooniks ega põhiuudiseks eilset teemat, vaid üsna tihti pandigi see pikemalt planeeritud lugu.

Postimehes hakati kohe sellest eeskuju võtma, iga nädal tehti koosolekuid, et arutada pikemaid teemasid, mille tegemiseks oleks rohkem aega antud. Samas jäeti täiesti tähelepanute teine osa, ehk esiküljele jäi ikka eilne teema. Nimelt on Postimehes juba mõnda aega esikülje põhikujunduses põhipilt eristatud peamisest teemast, sest kõige huvitavam teema ei tooda tihti kõige huvitavamat fotot. Esiküljele pannakse seetõttu siiani eilse päeva kõige parem foto, ent selle probleemiks ongi just, et paljud on sama asja juba eile onlainis või teleris näinud. Minu teada ei jõudnud Postimehe juhtkond kunagi nii kaugele, et nad oleksid reformi teise osaga ka valmis saanud ehk proovinud praktikas katsetada eilse foto esiküljelt väljaviskamist. Igatahes reporteriteni ei jõudnud kunagi teave, et nad peaksid lisaks loo illustratsioonile muretsema ka esikülje illustratsiooni. Iseenesest oleks see olnud tehtav, kui seda oleks nõutud ja antud ka vajalik aeg.

Pikkade lugude tegemist ja selleks reporteritele aja andmist oli Postimehes ka varem proovitud ja see oli alati läbi kukkunud, ent kõik mõistsid probleemi ja hakkasid asjaga pihta. Mulle pikad teemad istusid, sest ma kirjutasin niikuinii paljudel eri teemadel ning pikad lood võimaldasid tegeleda ka asjadega, mis mulle meeldisid, näiteks statistika. Ent mõned teised inimesed kurtsid, et teemade leidmine on keeruline. Nimelt teeb järjest suurema osa päeva peale juhtuvatest ja ka ette teada sündmustest ära onlain toimetus. Klassikaliselt teevad taustalugusid ja analüüse aga samad ajakirjanikud, kes kirjutavad sel teemal uudiseid. Uudiste lahutamine taustalugudest ja analüüsidest on seega suhteliselt ebaloomulik, sest ajakirjanik õpib teemat kõige paremini tundma sellest uudiseid kirjutades.

Pikkade lugude tegemise vaimustus lõppes sel sügisel aga peamiselt ühel teisel põhjusel, nimelt tekkis järjest rohkem olukordi, kus uudistejuhil oli lõuna ajal ees tühi lehekülg, kuhu tuli kiirelt valmis mõelda ja ära kirjutada mingi lugu. Ja nii oldi üsna kiirelt tagasi aastas 2006, kus teha tuli tihti lugu päevas. Ent erinevalt aastast 2006 ei saanud kasutada onlaini teemasid. Neid küll trükiti ka ära, ent neist ei piisanud, sest reportereid oli lihtsalt nii palju vähemaks jäänud. Pikad taustalood ja analüüsid tahavad rohkem tööjõudu kui uudised, rääkimata sellest, et see esitab ka ajakirjanike elukogemusele ja kirjutamisoskusele suuremaid nõudmisi. Nii Postimees kui Päevaleht on sellele praegu vastanud sellega, et lehe põhilugudeks tõstetakse täiesti marginaalseid teemasid vaid sellepärast, et need pole veel onlainis käinud.

Ent taustalood ja analüüsid eeldavad ka hoopis teistsugust tööstiili, mis muu hulgas tähendab ka ajakirjanikule suurema kirjutamisvabaduse andmist. 2010 kevadel pälvis mu tähelepanu üks toimetaja, kes mu lugusid vastu võttes küsis pidevalt, et kas ma tegin uudise või analüüsi. Ma ei saanud sellest küsimusest aru, kuni ma üks päev küsisin, et milles asi. Toimetaja vastas, et peatoimetaja kurtvat, et ma kirjutan uudistesse suvaliselt oma arvamust sisse ja ei viita allikatele.

Väide, et ajakirjanik kirjutab oma mõtteid uudise pähe on ajakirjanikule väga tõsine solvang, mistõttu ma läksin kohe Kopli kabinetti ja küsisin, et mis värk on? Tema vastas mulle murelikult, et jah, ma ei viitavat allikatele ja kirjutan oma mõtteid lehte.

Ma läksin selle peale Stockmanni ajalehtede leti juurde, ostsin sealt kõige värskema International Herald Tribune'i, le Figaro ja Frankfurter Allgemaine, istusin Stockmanni alusesse kõrtsi maha ja hakkasin lugema nende lehtede uudiseid, kriipsutades uudislugudes alla ajakirjaniku väited, millel polnud allikaviidet juures.

Nimelt peavad ajakirjanikud uudistes andma allikaviite kõigile olulistele väidetele, ent mis on olulised väited? Kas väide, et Pronkssõduri äraviimine suurendas Reformierakonna toetust vajab politoloogile helistamist ja allikaviite hankimist või ei? Kas Eesti meeste keskmise eluea numbri juures on vaja viidet statistikaametile või ei? Samas väide, et ametnik X võttis ettevõtja Ylt Z miljonit altkäemaksu vajab täiesti selgelt allikaviidet.

Eri lehtedes on selle jaoks oma reeglid, ent kõik mu ostetud lehed lubasid oma ajakirjanikel ilma viiteta teha Reformierakonna toetuse ja Pronkssõduri vahelise seose sarnaseid väiteid ilma viitamata ja mõned annavad oma ajakirjanikele väga suure loomevabaduse. Ma läksin Kopli kabinetti tagasi, viskasid talle ajalehed lauale ja küsisin: "kas ma pean võtma Tõravere observatooriumist allikaviite ka väitele, et teisipäevale järgneb kolmapäev?"

Peatoimetaja teatas mulle väga mureliku häälega, et teised lehed võivad teha, mida tahavad, ent Postimehel on oma reeglid ja mina olen nende vastu eksinud. Mind üllatas mõnevõrra väide, et Postimehes on selle kohta mingid reeglid, sest seni oli lehes korratud mantrana Kadastiku tsitaati: "hea leht teeb ennast ise." Veelgi enam pani mind imestama see, et Merit Kopli otsustas taolisel kombel lehe sisusse sekkuda. Kaarel Tarand imestas paari aasta eest, et Postimehe lugeja ei tea suurt midagi sellest, mida peatoimetaja maailma asjadest arvab, sest peatoimetaja lihtsalt ei kirjuta lehelugejatele ridagi. Ma pean lisama, et ka Postimehe töötajad ei tea suurt midagi Kopli maailmavaatest ega isegi mitte tema seisukohast lehe suhtes, sest ka tema siselisti saadetud meilid on pigem tehnokraatliku sisuga ja ei sisalda erilist visiooni. Mulle oli juba mõnda aega mulje, et peatoimetaja ei salli mind ning ma võtsin tema vingumist lihtsalt isikliku pahatahtlikkusena. Sellest hoolimata toppisin ma sellest alates oma lood tihedalt allikaviiteid täis, pannes vahel neid isegi ühte lausesse mitu tükki.

Peale seda oli kõik pool aastat rahulik ning sügisel tahtsin ma peatoimetajalt teada saada, millal mulle mu kriisieelne palk tagasi antakse, sest nagu mujalgi, oli ka Postimehes 2009. aastal palku kärbitud. Kopli teatas, et palka juurde ei saa. Ma küsisin, et kas ta oskab mulle anda mingit perspektiivi, millal paremaks läheb? Ta teatas, et ei oska. Ma küsisin, et kas tal on äkki midagi muud mulle pakkuda, ent ta teatas, et ei saa midagi lubada. Ma nentisin omaette, et sellel töökohal puudub perspektiiv ja teatasin, et taolises olukorras hakkan ma tõenäoliselt uut töökohta otsima. Samas polnud mul kohest lahkumisplaani, vaid ma planeerisin lahkumist umbes 2011 sügisel.

Ent elu jõudis mu plaanidest ette ja tõenäoliselt oli vähemalt osaliselt selle põhjuseks kaks artiklit, mida ma keeldusin kirjutamast. Viimasel ajal on lehetoimetustes pingeid tekitanud ka ülemuste ja alluvate erinev haridustase. 90. aastatel võeti ajakirjandusse tööle sõna otseses mõttes alaealisi, kellest osa on tänaseks päevaks jõudnud ka ülemuste laua taha, kuigi nad pole ühtegi ülikooli oma elus seestpoolt näinud. Samal ajal uusi reportereid alla bakalaureuse kraadi tänapäeval tööle ei võeta ning ma tean päris mitmeid ajakirjanikke, kes õpivad doktorantuuris. Ajakirjanike haridustase on tänapäeval hoogsalt kasvanud, ent kahjuks töötavad nad tihti ülemuste alluvuses, kes on üsna harimatud.

Esimene artikkel, mida ma kirjutamast keeldusin, oli lugu sellest, mida ilmatargad sügise ja talve ilmaks ennustavad. Kui see teema esimest korda välja käidi, siis tuli ühele reporterile meelde, kuidas samad ilmatargad ennustasid möödunud talveks pehmet ilma. Mulle tuli meelde, kuidas Igor Mang ennustas 2007. aastaks enne valimisi poliitikasse pingelist aega. Minu mõte oli, et teeme loo sellest, kui edukalt või ebaedukalt soolapuhujad tulevikku on ennustanud. Ent ülemused ütlesid, et vahet pole, teeme ikka tõsise näoga soolapuhujatest loo, mis sellest, et see on jama. Mina keeldusin seda kirjutamast, ent ega see tegemata ei jäänud, siin ta on. Muude asjade hulgas ennustasid soolapuhujaid selleks talveks ka lumeta jõule.

Ma üritasin selgitada, et Postimehe allesjäänud haritud lugejad näevad seda lugu heal juhul paberi raiskamise ja halval juhul lugeja petmisena, ent keegi ei kuulanud mind. Nagu ma aimasingi, järgnes selle loo ilmumisele paljude inimeste hämming ja raev. Järgnev on tsitaat ühe mu tuttava Facebooki sissekandest hommikul peale Postimehega tutvumist.

on hommik. loen ajalehte. “Ehkki Lelle-Liisu usub kõige rohkem neid märke, mida ta vihmausse jälgides näeb, otsib ta mujaltki vihjeid, mida ilm tegema hakkab.” MIDA KULLI, ajaleht?

Minu keeldumise peamiseks põhjuseks polnud aga mure ajakirjanduse kvaliteedi pärast, vaid tahtmatus oma mainet taolise jamaga rikkuda. Ma teadsin, et paljud mu sõbrad peaksid taolise loo kirjutamist prostitutsiooni erivormiks.

Teine lugu oli sellest, kui kiirelt kirjad Eestis liiguvad. Ka selle loo idee tuli ülemuste lauast ning mõte oli panna hunnik kirju posti ja mõõta, kui kiirelt need kohale jõuavad. Ka seda lugu taheti mulle lükata. Ma teatasin, et kui eesmärgiks on mõõta kirjade kohalejõudmise kiirust, siis selle mõõtmiseks on Euroopas Unexi nimeline programm, kus mõõdetakse kirjade kohalejõudmist 40 riigis. Ma ütlesin, et info kirjade keskmise kohalejõudmise aja kohta näiteks Itaaliasse on ühe telefonikõne kaugusel.

Selle peale teatas Kopli põlglikult, et mingi ametlik uuring meid ei huvita, vaid me teeme oma eksperimendi, et oma tõde jalule seada. Ma küll lisasin, et selle loo juures puuduvad nii oma murest rääkiv inimene ning ka sobiv illustratsioon, mida mult alati nõutakse, kui asi on loo tegemises, ent sellele ei pööranud keegi enam tähelepanu. Kuna aga peatoimetaja surus väga jõuliselt selle loo tegemist, siis olin ma tol hetkel nõus.

Kui asi aga loo tegemiseni läks ja ma panin kirjasaajate nimekirja kokku, selgus, et selle juures on tegemist erilise kavalusega. Nimelt oli kavas panna kirjad posti reede õhtul, lootuses, et mõni kiri jõuab näiteks Helsingisse varem kui Võrru. Nimelt teati rääkida, et siseriiklik post pühapäeval ei tööta, ent rahvusvaheline küll, mistõttu loodeti saada head pealkirja sellest, kuidas Soome Post toob Eesti Postist kiiremini kirjad kohale. Selle jutu peale keeldusin ma seda tegemast. Ma üritasin selgitada, et see on vastuolus juba ülikooli esmakursuslastele esitatava nõudega, et eksperimendi tingimusi ei tohi väänata saavutamaks enne eksperimenti valmismõeldud tulemust. Uudistejuht oli minuga nõus, ent ka temast kõrgemate ülemuste tahe käis üle kõige. Reaalselt jõudsid kirjad küll pärale samal päeval, mis tegi loo palju lahjemaks, ent ilmumata see ei jäänud.

Ma ei tea, kui olulised mu vallandamisel need kaks lugu olid, ent ma kohe kindlasti põletasin nendega kõvasti oma sotsiaalset kapitali.

Mu vallandamine toimus 17. novembril. Kopli nimetas põhjuseks samal päeval ilmunud Laine Jänese umbusaldusavalduse teemalist artiklit, mis tema hinnangul olevat olnud lihtsalt väga nõrk. Artiklit ennast linkida ma ei saa, sest see on tasulisse lehte pandud, ent ma pean lihtsalt ütlema, et just selle artikli kirjutamises me uudistejuhiga kokku leppisime.

Nimelt oli uudistejuht eelmisel päeval käinud õnnetu näoga ringi, tühi külg näpus, ning tal oli kiirelt mingit lugu vaja. Ma pakkusin, et teeks loo sellest, kuidas kultuuriinimesed oma minister Jänesega rahul on. Leppisime nii kokku, ent tund hiljem tuli uudis sellest, et kapo otsib läbi majandusministeeriumi kantsler Marika Prisket ja maanteeameti juht Tamur Tsäkko kabinette seoses tee-ehituse hangetega. Oli tekkinud uudis ja nii läks tee-ehituse lugu tühjale küljele ja uudistejuhiga leppisime kokku, et ma teen kõigest väikese lookese sellest, et opositsioon tahab Jänest umbusaldada, kus ma tuletan ka Jänese varasemad patud meelde.

Ent järgmisel päeval nimetati seda artiklit mu vallandamise põhjuseks, sest peatoimetaja sõnul oli vaja lugu kultuuriinimeste rahulolust ministriga. Ma küll üritasin seletada, et asjad muutusid ja ilmunu on see, milles ma oma otsese ülemusega kokku leppisin, ent otsus oli juba tehtud. Ma arvan tegelikult, et mu vallandamise otsus oli juba varem valmis ja Kopli ootas lihtsalt mõnda natuke nõrgemat artiklit, et ta saaks mind vallandades seda artiklit näidata ja mulle hüvastijätuks viimast korda sitalt öelda.

Kapo, hakka linte mängima!

2010-12-26T04:28:00.000-08:00

Savisaar on praegusest skandaalist puhta nahaga välja tulemas ning praegu toimuv on vastu ootusi muutumas bumerangiks, mis lõhestab hoopis valitsuserakondade toetajaid. Kui ikka Savisaar küsis valimiste jaoks erakonnale raha, siis peab kapo välja käima lindid, fotod, dokumendid, tunnistused ja muu tegeliku tõendusmaterjali, sest vastasel juhul Savisaar pääseb ning hoopis kapo maine saab olulise hoobi.

Praegusele skandaalile on omane see, et esialgu saabub uute uudiste peale tohutu erutus, millele järgneb aga teatav pettumus. Kui skandaal sai Tuuli Kochi loost alguse, siis esialgu oli öösel internetist seda lugedes maavärina tunne peal, et üsna kiirelt saabus tõdemus, et tegemist on lihtsalt anonüümsetest allikatest pärit info ümmberjutustusega. Seetõttu tekkisid kiirelt kahtlevad hääled, mistõttu 21. detsembril avalikustes kapo oma info Savisaare rahaküsimise kohta. Jälle tundus esimesel lugemisel, et nüüd on kõik ja Savisaar on paljastatud. Peale lühikest järelemõtlemist selgus aga, et mingeid tõendeid pole, on vaid kapo kokku kirjutatud jutuke sellest, kuidas Savisaar olevat venelastelt raha küsinud. Kapo pole avalikustanud ei lindistusi sellest, kuidas Savisaar raha küsis, pole osalejate tunnistusi, pole dokumente ega midagi muud, mida võiks tõenditeks nimetada. On vaid üks jutuke, mille suudaks ka mina kodus valmis kirjutada.

Kapol on muidugi mugav pugeda salasuse taha, ent olukorras, kus ka erakonna jaoks Venemaalt raha küsimine pole kuritegu, muutub küsitavaks, miks kapo üldse seda teemat kommenteerib? Kui asi on toimuvale moraalse hinnangu andmises ja kohtumõistmine ei käi kohtusaalis, vaid meedias, siis tuleb kapol välja käia meediasse kõik tõendid, mitte lihtsalt mingi jutuke. See kapo jutuke on muutunud mitte teadmise, vaid usu küsimuseks, kus põhiline on inimese eelnev arvamus Savisaare ja Keskerakonna kohta.

Keskerakond vastas kapo teatele omaenda "tõekomisjoni" moodustamisega. Selle aruanne avaldatakse tõenäoliselt alles teisipäeval, ent tõekomisjoni aruande sisu on juba ette teada - Keskerakond küsis raha vaid kiriku ehituseks, kapo süüdistused on aga osa Keskerakonna vastu suunatud mustast valimiskampaaniast. Tõekomisjoni aruanne võimaldab omakorda kõigil kriitilistel keskerakondlastel erakonna põhiliiniga ühineda, Keskerakond moodustab ringkaitse, nende valijad jäävad nende taha ja kevadistel valimistel saavutavad nad jälle tavapärase tulemuse.

Täiesti ootamatult on lõhe tekkimas aga koalitsioonierakondade toetajatesse. Kõigepealt peaks välja tooma selle, et täiesti arvestatav hulk arvamusliidreid on praeguses skandaalis üsna kriitilised ka kapo ja valitsuse suhtes. Ahto Lobjakal oli mitu kriitilist küsimust, Tõnis Saarts nimetas kapo kaasamist pretsedendi loomiseks ja Juhan Kivirähk hoiatas, et ilma tõenditeta süüdistused kahjustavad hoopis kapo mainet.

Ent ka sotsiaalmeedias ja mujal on tajuda avalikkuse kahtlusi Savisaarele esitatud süüdistuste kohta. Vikerraadiosse helistanud inimesed toetasid pigem Savisaart, liiguvad vandenõuteooriad, leitakse, et ühed mustad mõlemad, Savisaarele tuntakse kaasa. Konservatiivsete vaadetega hallipäised mehed ning Eesti Leegioni särgiga vihased noored mehed aga väljendavad Facebookis oma kahtlusi koalitsiooni suunas, samas Savisaart õigustamatama.

Poliitikud ja ajakirjanikud tegelevad küll hoogsalt Savisaare materdamisega, ent tõenäoliselt on tegemist avaliku arvamuse valestilugemisega. Seda on ennegi juhtunud, et poliitikud räägivad ajakirjandusele, ajakirjandus üritab mõjutada poliitikuid ja nii nad peegeldavad üksteisele infot, ent rahvas jääb sellest kõrvale ja võõrandub. Jääb mulje, et teatav osa koalitsioonierakondade toetajaid suhtub praegu nii Savisaarde kui koalitsiooni väga küüniliselt, lähtudes eeldusest, et ühed mustad mõlemad. Miks nad peaksidki midagi muud mõtlema, tõendeid ju reetmise kohta pole.

Mingi osa koalitsioonierakondade toetajaid on praegu sügavalt pettumas ja otsivad alternatiive praegustele suurerakondadele. Sellest võidavad tõenäoliselt Rohelised oma vabameestega, üksikkandidaadid ja võibolla väheke ka sotsid. On keeruline öelda, kui suur osa koalitsioonierakondade toetajaid ei usu koalitsiooni juttu Savisaare kohta, ent Savisaare skandaal on muutumas bumerangiks just Reformi ja IRLi jaoks.

Skandaal ei vii Savisaart Keskerakonna juhi kohalt ära ega kahjusta ta populaarsust. Üksikkandidaadid, väikeparteid, Rohelised ja teised süsteemivälised jõud võivad saavutada ootamatut edu, ent nad ei suuda muuta süsteemi. Praeguse skandaali kõige tõsisem mõju tundub olevat see, et Eesti ühiskond lõhestub veel enam, vastastikused süüdistused muutuvad veel tõsisemateks ning ka kapo seni üsna hea maine saab korraliku hoobi. Ainus tõsine mõju poliitikale on, et Savisaarega koalitsiooni tegemine muutub senisest palju raskemaks just sellesama polariseerumise tõttu.

Kui kapo käiks tegelikult välja kõik tema käes olevad tõendid, siis see võibolla võimaldaks avalikkusel jõuda sel teemal konsensusele. Samas on aga võimalik, et mingi osa kunagisi Reformi ja IRLi toetajaid on neis juba nii põhjalikult pettunud, et nende liikumine üksikkandidaatide, pisiparteide ja muude marginaalide suunas on pöördumatu.

Please meet the FALBPIGS

2010-12-21T07:46:00.000-08:00

There are the good and the bad among eurozone nations and therefore the good need to make their own currency, maybe called the new mark, so they would no longer need to bail out the bad nations, often known as PIGS. But if we use Germany as the benchmark of competitiveness, then looking at trade balances of Germany vs the rest of EU gives us a surprising result - we need a much longer abbreviation then the PIGS, but on the other hand some problematic countries have healthy surpluses with Germany.

Looking at Germany's trade data from last year we really have to add the letter A to the list of sinners. Germany's exports to Austria are almost twice as big as Germany's imports from Austria. In fact, Austria's 19 billion euro trade deficit with Germany is bigger then deficits of Spain or Italy vs Germany. So now we have APIGS.

On the other hand, Ireland is exporting to Germany four times as much stuff then importing it, so let's keep the I for Italy. All the original PIGS Portugal, Italy, Greece and Italy deserve to carry that name. There are trade deficits with Germany to prove it.

But we need a letter F for France. French trade deficit with Germany is the biggest in EU, so now we have FAPIGS.

Belgium, as long as there still is such a country, also deserves a place among the PIGS. Luxembourg may be small but somehow they still have managed to get a big trade deficit with Germany. With Luxembourg and Belgium its now FALBPIGS.

Poland, UK and Sweden are all exporting only two Euros worth of goods for every three Euros of imports from Germany. This is really worth a letter, but they are not getting one. Then there are several small countries that also deserve a letter, like the Baltics or Cyprus, but they are also not getting one.

On the other hand the Eastern states of Czech Republic, Slovakia, Hungary, Slovenia and Rumania all have neutral or even positive trade balances with Germany. Among the so called strong northern economies only Holland and maybe also Finland manages to keep up with Germany. Its not north vs south, its not east vs west, it really is Germany against the rest.

Mõjuagent Edgar ja muutuvad ajad

2010-12-18T05:04:00.000-08:00

"Appi appi, hundid on karjamaal lammaste kallal" karjub meeleheitlik karjapoiss külarahvale. "Kao sa poiss oma lollide naljadega teadagi kuhu. Ei olnud hunte viimased seitse korda, kui sa hüüdsid ja pole ka praegu. Ja kui ka oleks, siis las söövad natuke," teatas vihane külarahvas vastu.

Ja nii võibki selle nädala Savisaare skandaali kokku võtta. Savisaare venelembust on nii pikalt kirutud, et see on kaotanud igasuguse uudisväärtuse. Kapo hinnang, et Savisaar on mõjuagent, peaks justkui olema pomm, ent pole seda, sest avalikkust on selleks kogu aeg ette valmistatud.

Juba aastaid on venemeelsust Savisaarele ette heidetud, seejuures järjest tugevneva intensiivsusega. Tuletagem meelde peale Pronksöid kogutud 100 000 allkirja tema tagasiastumise toetuseks. Ei muutnud need midagi ja ei muuda ka praegune kinnitamata "mõjuagendi" süüdistus midagi, sest "mõjuagendi" süüdistus on lihtsalt järjekordne aste Savisaarele esitatud pikas süüdistuste reas. Avalik arvamus on muutunud Savisaarele esitatud süüdistuste suhtes järjest immuunsemaks ning hiigelskandaali asemel on meil praegu pigem torm veeklaasis.

Ometi on praegune skandaal hea näide sellest, et Eesti ühiskond muutub kiiresti ja mõjukad otsustetegijad ei jõua muutustega sammu pidada. Tuletagem meelde valimisi aastal 1999. kui kolmikliit teatas juba varakult, et nemad Savisaarega koostööd ei tee ning peale valimisi nii läkski. Tollal oli Savisaare demoniseerimine väga edukas, sest avalik arvamus toetas seda, ent miks peaks küll keegi arvama, et 12 aasta vanune valimisloosung töötab ka praegu? Me ei näe mobiilifirmasid kliente püüdmas samade lubadustega mis 90. lõpul, miks küll arvavad poliitikud, et poliitturu loosungis on pikema elueaga? Miks peaks keegi hääletama 12 aastat vana lubaduse poolt?

Praegu iseloomustab skandaali plahvatuslikkuse asemel tüdimus ja süüdistuste üle ironiseerimine. Urmas Sõõrumaa teatas, et tema võib olla Ukraina mõjuagent, Vahur Kersna teatas majandusest kirjutades, et annetab oma honorari Lasnamäe õigeusu kiriku ehitamiseks ja sotsioloog Juhan Kivirähk viskas kivi pigem kapo kapsaaeda. Ka vastukajad sotsiaalmeedias on peamiselt tüdinud. Vaid reformierakondlased üritavad endiselt jätkata Suure Üliohtliku Skandaali lainetel.

Ajad on lihtsalt muutunud. Erinevalt aastast 1999 on Eesti praegu Euroopa Liidu ja NATO liige ja mõlemad organisatsioonid on selgelt näidanud oma toetust Balti riikidele. Eesti riigi institutsioonid on palju tugevamad kui kümne aasta eest. See kõik tähendab, et kui üks erakond flirdib Venemaaga ja otsib toetust kohalikust venekeelsest kogukonnast, siis sellest tulenev võimalik oht Eesti riigi ja rahva kestvusele on palju väiksem kui 12 aasta eest ning avalik arvamus tajub seda.

Eesti rahvas on järjest enam kohanemas demokraatiaga ning seetõttu on tugevnemas arvamus, et ka Venemaaga heade suhete soovimine võib olla täiesti lubatav seisukoht ning selle seisukoha toetajaid pole vaja kohe kividega surnuks pilduda. Lõppude lõpuks on Keskerakond kaks korda Reformierakonnaga koalitsioonis käinud ning tõestanud, et midagi halba sellest ei juhtu. On irooniline, et kui praeguse teema lekitasid suure tõenäosusega reformierakondlased, nagu Andrus Ansip ka peaaegu üles tunnistas, siis varem olid just nemad aidanud Keskerakonda rehabiliteerida.

Ent praegune skandaal on tõstatanud ühe väga põneva küsimuse, mille vastuse annab alles aeg, nimelt tundub, et Reformierakond on välja vahetamas Keskerakonda Eesti kõige vastuolulisema erakonnana. Just Reformierakonna, mitte Keskerakonna kirumisega tegelevad praegusel ajal arvamusliidrid, vaadake vaid Allar Jõksi viimast artiklit Sirbis. Sama on kordumas sotsiaalmeedias. Kui ma oleksin reformierakondlane, siis oleks ma mures. Mis on selle põhjuseks, on raske öelda ning veel raskem on ennustada, mida see kaasa toob, kui see tõeks osutub.

Mõjuagent Edgar ja muutuvad ajad

2010-12-18T04:38:00.000-08:00

"Appi appi, hundid on karjamaal lammaste kallal" karjub meeleheitlik karjapoiss külarahvale. "Kao sa poiss oma lollide naljadega teadagi kuhu. Ei olnud hunte viimased seitse korda, kui sa hüüdsid, ja pole ka praegu. Ja kui ka oleks, siis las söövad natuke," teatas vihane külarahvas vastu.

Ja nii võibki selle nädala Savisaare skandaali kokku võtta. Savisaare venelembust on nii pikalt kirutud, et see on kaotanud igasuguse uudisväärtuse. Kapo hinnang, et Savisaar on mõjuagent, peaks justkui olema pomm, ent pole seda, sest avalikkust on selleks kogu aeg ette valmistatud.

Juba aastaid on venemeelsust Savisaarele ette heidetud, seejuures järjest tugevneva intensiivsusega. Tuletagem meelde peale Pronksöid kogutud 100 000 allkirja tema tagasiastumise toetuseks. Ei muutnud need midagi ja ei muuda ka praegune kinnitamata "mõjuagendi" süüdistus midagi, sest "mõjuagendi" süüdistus on lihtsalt järjekordne aste Savisaarele esitatud pikas süüdistuste reas. Avalik arvamus on muutunud Savisaarele esitatud süüdistuste suhtes järjest immuunsemaks ning hiigelskandaali asemel on meil praegu pigem torm veeklaasis.

Ometi on praegune skandaal hea näide sellest, et Eesti ühiskond muutub kiiresti ja mõjukad otsustetegijad ei jõua muutustega sammu pidada. Tuletagem meelde valimisi aastal 1999. kui kolmikliit teatas juba varakult, et nemad Savisaarega koostööd ei tee ning peale valimisi nii läkski. Tollal oli Savisaare demoniseerimine väga edukas, sest avalik arvamus toetas seda, ent miks peaks küll keegi arvama, et 12 aasta vanune valimisloosung töötab ka praegu? Me ei näe mobiilifirmasid kliente püüdmas samade lubadustega mis 90. lõpul, miks küll arvavad poliitikud, et poliitturu loosungil on pikema eluiga? Miks peaks keegi hääletama 12 aastat vana lubaduse poolt?

Praegu iseloomustab skandaali plahvatuslikkuse asemel tüdimus ja süüdistuste üle ironiseerimine. Urmas Sõõrumaa teatas, et tema võib olla Ukraina mõjuagent, Vahur Kersna teatas majandusest kirjutades, et annetab oma honorari Lasnamäe õigeusu kiriku ehitamiseks ja sotsioloog Juhan Kivirähk viskas kivi pigem kapo kapsaaeda. Ka vastukajad sotsiaalmeedias on peamiselt tüdinud. Vaid reformierakondlased üritavad endiselt jätkata Suure Üliohtliku Skandaali lainetel.

Ajad on lihtsalt muutunud. Erinevalt aastast 1999 on Eesti praegu Euroopa Liidu ja NATO liige ja mõlemad organisatsioonid on selgelt näidanud oma toetust Balti riikidele. Eesti riigi institutsioonid on palju tugevamad kui kümne aasta eest. See kõik tähendab, et kui üks erakond flirdib Venemaaga ja otsib toetust kohalikust venekeelsest kogukonnast, siis sellest tulenev võimalik oht Eesti riigi ja rahva kestvusele on palju väiksem kui 12 aasta eest ning avalik arvamus tajub seda.

Eesti rahvas on järjest enam kohanemas demokraatiaga ning seetõttu on tugevnemas arvamus, et ka Venemaaga heade suhete soovimine võib olla täiesti lubatav seisukoht ning selle seisukoha toetajaid pole vaja kohe kividega surnuks pilduda. Lõppude lõpuks on Keskerakond kaks korda Reformierakonnaga koalitsioonis käinud ning tõestanud, et midagi halba sellest ei juhtu. On irooniline, et kui praeguse teema lekitasid suure tõenäosusega reformierakondlased, nagu Andrus Ansip ka peaaegu üles tunnistas, siis varem olid just nemad aidanud Keskerakonda rehabiliteerida.

Ent praegune skandaal on tõstatanud ühe väga põneva küsimuse, mille vastuse annab alles aeg, nimelt tundub, et Reformierakond on välja vahetamas Keskerakonda Eesti kõige vastuolulisema erakonnana. Just Reformierakonna, mitte Keskerakonna kirumisega tegelevad praegusel ajal arvamusliidrid, vaadake vaid Allar Jõksi viimast artiklit Sirbis. Sama on kordumas sotsiaalmeedias. Kui ma oleksin reformierakondlane, siis oleksin ma mures. Mis on selle põhjuseks, on raske öelda ning veel raskem on ennustada, mida see kaasa toob, kui see tõeks osutub.

The Monnet Method - how EU become what it is

2010-12-15T07:04:00.000-08:00

As we wonder what to do with the current crisis and where we will end up, it could be a good idea to get back to basics and to refresh how the EU in its current form came to life. Modern Europe was created with the aid of a practice known as the Monnet method, so understanding the modern European Union also requires understanding this method.

Monnet method means building Europe in small steps, but it owns its success to combining two very different theories: the theory of economic liberalism and the idea of a politically united Europe. It is this unison that has made EU a success.

Economic liberalism is almost universally accepted among economists, businessmen and political elites, but it has a problem - it is counter-intuitive, so selling economic liberalism in general and free trade in particular has been a hard sell from its beginning until today. The problem of economic liberalism is that its statements are based on a plus-sum vision of the world, where we all win if we cooperate, but our every-day experiences tend to be zero-sum, where one's gain is another’s loss. Two brothers fighting over a bar of chocolate, two teenagers who want the same girl or two candidates for one vacancy, they all are examples of a zero-sum world, where for one to get more the other must get less and often it's "winner takes it all".

The other idea is the concept that Europe has a certain cultural unity and that this cultural unity must mean a certain political unity. This idea is even older then economic liberalism, but it gained more traction only after the First World War with the Pan-European movement. After the Second World War the idea become even stronger, but their idea of creating a federal Europe failed, because they tried to create it from top to bottom, with a big conference where leaders of Europe would decide to unite their countries. In 1948 the big conference in the Hague took place and Council of Europe was created, but this was not what those dreaming of uniting Europe had hoped for. The idea of a big congress had failed and there was still no idea about how to unite Europe.

That's where the French businessman Jean Monnet came into play. He united a businessman's attitude with a conviction that only a united Europe could avoid future wars. So he united the free trade theory and idea of a politically united Europe. Europe was to be politically united by uniting the economies of Europe. This would allow both free trade, which brought support from business and political elites and political unification of Europe, so cultural elites, then heavily influenced by Marxism, would also support it. And it all was to be achieved not with a very big congress, but by small steps towards ever freer trade and ever closer political union.

It all worked like a charm. Soon a patchwork of institutions was created which today have become the EU as we know it. But the road was long and tortuous. In the beginning a customs union was created, to eliminate all tariffs between member states. But economic freedom was also hampered by all kinds of support countries gave to their industries. One of the most important of them was agriculture. Because letting agriculture get by without government interference was not considered reasonable, then it became necessary to make a Common Agricultural Policy, so that everybody would be equally supported.

But then there were still the non-tariff barriers hampering free trade. For instance, there are necessary safety regulations for things like cosmetics or food, but when they differ from country to country they can act as trade barriers. Then the only way of liberalizing trade is by creating common standards.

The border controls between states also hamper trade. The Schengen zone, which abolished border control inside the zone has probably saved by now millions of hours of time for both businesses and individuals that they otherwise would have spent crossing borders. This both saved money and is also one of EUs most popular policies. On the other hand, the need to stop the free movement of criminals, drugs and guns made it also necessary to improve cooperation between judiciaries of the Schengen zone states, so more steps towards political unity of Europe were taken.

So by now it has become obvious what the true point of the Monnet method is. Behind this is a simple understanding that a perfectly free market requires political unity, a single state. So every move towards free trade in Europe is also a step towards political union. EU has a double identity, both political and economical.

But even with the Schengen zone (which originally was not a part of the EU), didn't create an economic entity similar to US, because every country had its own currency and therefore could gain an advantage against others via competitive devaluations, which is nothing else then a "beggar thy neighbour" policy like tariffs or non-tariff barriers. So the push to create Euro becomes understandable, a common currency was seen as one of the last things that had to be done. Creating Euro has got a lot of criticism, but we must remember that it's the logical consequence of the Monnet method, which had worked so well in the past, so how could it go wrong this time, people wondered?

It's hard to say where it all will end. Only thinking about economical arguments is wrong because it doesn't pay enough attention to the strong political element in the EU and Euro But only political will is not enough, economy has its own rules and they have to be respected.

Making sure that Euro is a success remains important, because if Euro would fail, then EU would need a new way of improving cooperation among members in areas where it is needed, like foreign affairs and defence. Monnet method is simple, you get one thing done and then get to the next one. EUs common foreign service is a sign about where the EU wants to go, but this is also based on the Monnet method, so if this method would be discredited Europe's leaders would no longer know how to proceed in areas where they want more cooperation.

Why Estonians like EU

2010-12-07T09:09:00.000-08:00

Why Eastern Europeans don't object to growing federalism in the EU? Don't they want to save their independence they got back just recently, wonder eurosceptic people in places like UK. I can mostly speak about Estonia, but I guess some of the insights apply for other CEE countries as well.

Eastern Europeans trust EU more then old member states, latest Eurobarometer shows, with Estonia in the top with 68%. There must be something about it.

Security is often considered the main reason for liking EU, but that's not the whole story. NATO is generally considered a main security provider and security issues are secondary about EU. But EU fulfills a deep desire for belonging, that seems to be common not just to individuals, but also for countries. EU is in the popular mind almost identical with Europe as such and those countries want to belong rather to Europe then to some other possible alternatives, like a Pan-Slavic world or anything like it. It is interesting to note, that eurosceptics also look for communities their country could belong into. British try to be close to Americans and talk about the English speaking world, Scandinavians have a lot of talk about Scandinavia etc. Isolation seems to be very uncomfortable also for nations.

In fact, freedom to travel, work and study abroad are the main drivers of support for EU. The same Eurobarometer study asked, what EU means to people personally. Half of the respondents said freedom to travel and work. In Estonia that percentage was 71, while just 22% associated EU with peace. Schengen zone is clearly the most successful EU program.

But prosperity also has a lot to do with it. Despite the crisis salaries are a lot higher now then they were prior to accession. Only 11% of Estonians associate EU with prosperity, but it is important to note, that before joining a lot of scare mongering took place in Estonia about harmful effects of EU. Already the absence of disaster is a good news in such an environment. Worries about EUs effect on Estonian culture have also receded.

Then there's the cultural influence of Western Europe. Estonia never had close relations with UK or even Scandinavia. Influential countries always were Russia and especially important was Germany, because Estonia, like many other countries in Eastern Europe, had a German-speaking elite. The graph below shows that German influence is seriosly back.

On this graph are the exchange student places from Erasmus program available for Tartu University students. Erasmus is the biggest and most popular such program and is surely one of EUs biggest success stories, because its cheap and simple. Look at how few places are available in UK. It's because Erasmus works with bilateral deals and UK universities don't have much interest in Eastern Europe, but continental universities do.

This means that there are in Estonia the first time in history plenty of people who speak languages like Italian, Spanish or French and with languages come new ideas. People, who will form Estonian elite in 20-30 years are today studying in Germany and France, not UK. This will make Estonia in the future even more pro-European.

Right now Estonia's security-conscious elite is quite pro-British and suspectful of Germany, France and Italy. It's also a cultural thing, because members of current elite speak Russian, English and almost no other languages. But also they have become a bit disappointed about the British, although they are very bullish about the Americans.

Namely Estonian troops in Afghanistan are serving in Helmand under the British and they are quite unhappy about it. British are hard to deal with and arrogant, Estonians would rather be with Americans, who's attitude is much better. For Estonian elite, this grumbling is hard to ignore.

While this elite used to be quite eurosceptic, it is now warming up to the idea that more Europe could be a good idea. Estonia is so small, that even despite having an expensive foreign ministry it doesn't have a single embassy in Latin America. So pooling resources on a European level begins to look like a good idea.

Estonia really has no reason to support English anti-European agenda, but it isn't eurofederalist either. But it may be just a matter of time before Estonia quietly moves to French eurofederalist camp.

Estonias weird journey to Euroland

2010-11-25T08:02:00.000-08:00

Everybody's a bit excited now about euro that is coming next year. Not that anybody's really waiting for the salvation we have been promised, but it's just something new and interesting. But it's worth taking a look at the reasons why Estonia entered the Eurozone.

It's really a case of path dependency. In 1992 Estonia left the ruble zone and got its own kurrency - kroon. A currency board was created and kroon was fixed to Deutschmark with 1 mark worth 8 kroons, because at the time that was the black market rate and the state simply accepted it. That also was the last time kroon's exchange rate had anything to do with supply and demand.

Estonia got a new currency with currency board in 1992 and then everybody just forgot the currency. In the next 16 years Estonia changed rapidly and this change created both winners and losers. Losers, who are primarily represented by the Center Party, have challenged practically everything about Estonia's economic policy, but even they never touched the peg of kroon to Deutschmark first and then to euro.

Meanwhile, during the boom prior to 2008 a lot of euroloans was taken by huge swaths of population. By 2008 Estonia was deeply in two crises, firstly busted its own real estate boom and then the international crisis also hit exports seriously. Estonian REER had grown dramatically, but the textbook solution of devaluation was not considered for two reasons: firstly there was widely spread opinion that the peg was a source of previous success and secondly the issue of euroloans poisoned all debate about devaluation.

The solution of internal devaluation via falling prices and wages was officially proposed instead. This was a false choise, because falling wages also make loan payments harder, but when this remark was made by foreign economists it never really got to Estonian public, because influential companies who were interested in keeping the peg simply suppressed this discussion. Estonian public was never really informed about both sides of the devaluation argument, the only questions asked were "Why is devaluation bad" and "What do we have to do to avoid it".

Meanwhile, Sweden was getting ready for devaluations in Baltic states. Swedish banks SEB and Swedbank had daughters in the Baltics who were in deep trouble. Swedish state extended its protection not only to SEB and Swedbank in Sweden but also to their daughters in the Baltics, thus probably saving the Baltic states from the need to save them. By doing so, Sweden also showed a willingness to pay a part of the price of Baltic devaluations.

In May 2009 even SEB's CEO Annika Falkengren said that devaluations in the Baltics won't raise losses for SEB. Message from Sweden was simple: "Come on guys, devalue, we are here to catch your fall". But Baltic states didn't heed this advice.

Instead they searched for an alternative project to capture the imagination of their populations. Euro appeared a good idea for Estonian prime minister Andrus Ansip, because Eurozone was a club of which Estonia wasn't yet a member and because euro accession made devaluation permanently impossible. The argument about euro as the ultimate guarantee against devaluation was quite common.

With good luck, some tricks and political support from EU Estonia sneaked into the Eurozone. Public opinion is split about the virtue of euro, journalists mostly deal with marginal issues of cash transport and eurocalculators and politicians don't know whether to hail the euro or hedge their bets.

How Germany will learn to stop worrying and start to love inflation

2010-11-12T01:56:00.000-08:00

"Come on, You can't be real, Germans hate inflation," one might say back. But the trick is that there are different rules for Important Countries and Unimportant Countries.

Let's recall the Eurozone's Stability and Growth Pact. It was meant to stop Unimportant Countries like Greece from running huge deficits so that they wouldn't endanger the euro. But when both Germany and France breached the SGP, it was simply watered down. Rules are different for Important and Unimportant Countries.

In 2009 the Very Unimportant Greece got into trouble and a few months later it was saved, but with stiff conditions. Nevertheless, markets don't buy Greek recovery, so they are also right now getting worried about Ireland and Portugal. Faced with the need for future bailouts Important Countries decided not to bail them out, but to let them restructure their debts.

As could be expected, markets didn't like it and thus Ireland and Portugal are stuck in a vicious circle that they can't escape and thus are getting closer to default every day. Important Countries still think they themselves are safe.

Europe has no shortage of troubled economies, so when Greece, Ireland and Portugal go under, then other dominoes will fall. Next countries in trouble might be Italy, Belgium, Hungary or Spain. Exact sequence of defaults isn't important. But it is important, that by the time 4-5 Unimportant Countries in periphery have already defaulted, then Important Countries like Germany will also suffer badly.

Default will push those countries into deep recession, so they will buy less German goods. And German banks will keep getting new losses from peripheral countries, so they will increasingly need help from German government. This will increase German Debt to GDP ratio and sooner or later investors will discover that Germany itself is also quite indebted. They will also look at unfavorable demographics and close links with troubled European economies, so German bund yields will start rising.

Now, in the case of Unimportant Countries at that point in time Germans would tell them to cut spending and get busy with structural reforms. Nevertheless, they are unlikely to take their own medicine. After all, it's antisocial, people might riot in the streets, it's unlikely to work anyway and you really can't get reelected with that platform.

But no need to worry, Germany has a printing press to exploit and an exchange rate to manipulate. There's no way Important Countries will allow their savings to be diluted to save indebted Greeks or Spaniards, but it's a completely different matter if it has to be done to inflate away the debt that keeps piling up in Germany. Everyone will benefit from printing money, but, of course, inflation targets will be adjusted to fit German, not Spanish needs.

Its hard to say, when infection gets to Germany, but Germany probably can't insulate itself from troubles in Europe. But will euro survive or will it break up? I think euro will break up or lose some members only with permission from Brussels, but that permission is unlikely to arrive. There are two reasons for it.

Leaving euro won't avoid default. Leaving euro could work to restore competitiveness when the government isn't too indebted (Spain maybe), but not when it is grappling under heavy debts. Leaving euro means that government revenue will be in the weakened new currency, but debt will remain in ever more expensive euro or dollar, so default will be even more likely and the country will be cut away from international credit markets.

Leaving euro without permission from Brussels also means that there will be no help from ECB to get the necessary hard currency, but they will desperately need this currency to save their banks.

You need a new banking system. If a country leaves euro, it can easily transform internal contracts to new currency, but not international contracts. That's a problem for banks, who often borrow from abroad and then lend it out in their customers. That means that already weak banks need to pay back their debts in euros, but their revenues are in the increasingly weaker local currency. So they will need government help, but as we saw earlier, government is also bankrupted and is cut off from international capital markets.

Now that's really bad. Government being cut off from international credit markets is bad, but banks cut off from them is a disaster. Its not just about getting money to lend out, its about keeping business ties with other banks abroad. If foreign banks consider a bank insolvent, they will probably cut all ties with it. This is very bad for real economy, witch will also be cut off from foreign partners.

You also have to understand the banks in Germany or France. If they accept contracts in the weaker new currency, they (or their governments) have to pay the cost of that country leaving euro. So a country can leave euro only when it still has access to capital markets after it (isn't too indebted) or when it reaches an agreement about sharing costs with other eurozone members. If not, we might see the Icelandic scenario, where they have a big pile of debt and they just toss it around.

Valija kiri SDEle ja IRLile

2010-11-01T03:04:00.000-07:00

Valimistel olen enamasti hääletanud kas IRLi või sotside poolt, kaldudes pigem IRLi leeri. Veel mõne nädala eest tundus, et ka seekord jään IRLile truuks, ent tunnistan, et Sven Mikseri valimine sotside uueks pealikuks on tekitanud mõtteid, et ka neid võiks kaaluda. Järgnevalt kirjeldan natuke oma isiklikke kaalutlusi.

1. Sven Mikseri valimine SDE juhiks on tekitanud mingi raskeltseletatava entusiasmi SDE suhtes. Uus ja värske nägu vähemalt minu puhul töötab, emotsionaalne efekt on võimas. Ausalt öeldes on vanade kommunistide ning võitlevate mittekommunistide põlvkond täielikult ära tüüdanud ning just Mart Laar tundub eriti ajale jalgu jäänud inimesena, kuigi ta on kõigest 50 aastane. Mis teha, tundub, et mooramaamees on oma töö ära teinud. IRLil tasub kaaluda uue peaministrikandidaadi leidmist, kes oleks natuke värskema imagoga.

2. Emotsioon ei vii sotse kuigi kaugele, ma ootan ka korralikult läbimõeldud valimisprogrammi, mis pakuks lahendusi mõningatele probleemidele, mida praegune koalitsioon ei taha või ei suuda lahendada. Maksupoliitikas tasub uurida ettevõtete tulumaksu taastamist. Ka üksikisiku tulumaksu väikest tõstmist võib kaaluda, sest praegu on seda täiesti jabural kombel tõstetud töötuskindlustusmaksete, mitte tulumaksu enda näol. Haldusreformi läbiviimine oleks suur samm. Mingil juhul ei kavatse ma aga hääletada kalleid ja populistlikke rahalubadusi andva erakonna poolt. Ma sooviks näha algatusi, mis oleks suunatud tulevikku, mitte minevikku, kuna olen ise noor inimene, siis kavatsen liigset pensionärilembust karistada häälest ilmajätmisega. Lubadustel olgu raha taga.

3. Mulle meeldib, et IRL on võtnud põhjalikult ette uute sündivust suurendavate meetmete väljatöötamise. Lapsed on kallid ning nende saamise kulu vähendamine (lapsi kinni maksta ei jaksa ükski valitsus) aitab kindlasti sündivust suurendada. Pensionite jõuline sidumine laste arvuga on kindlasti õige mõte, ent sama loogikat võiks edasi ka arendada ja siduda laste arvuga ka nt muu sotsiaalkindlustuse töötukindlustusest haigekassani. Pange peanupud tööle ja tehke üks korralik süsteemne plaan, kuidas siduda kogu sotsiaalsüsteem laste arvuga peres. Selle pluss on, et siis on võimalik saavutada efekt olemasolevat raha ümber jagades ja lisaraha pole süsteemi vaja. Innovatiivsus ja uute lahenduste otsimine on mulle nii Eesti riigi kui IRLi juures alati meeldinud.

4. Milline "ajukeenjus" tuli mõttele panna IRLi poliitikaid avalikkuses reklaamima Ene Ergma? Kas keegi IRLi kontoris pole varem tähele pannud, et Ergma on suhteliselt rumal ning lisaks on ta täiesti suutmatu avalikkusega suhtleja? Kellele tundus hea mõttena panna peredest rääkima lasteta vana naise? Ärge andke olulisi ülesandeid inimestele, kes ei suuda neid ajakirjanike ees kaitsta! IRLil on üsna pikk pink, seda kompetentsi võiks rohkem kasutada.

5. Mikser kui endine kaitseminister suudab loodetavasti jagu saada sotside patsifistliku tiiva soovist iga hinna eest kõigi asjade jaoks raha võtta kaitse-eelarvest. 2% SKPst kaitsekuludeks pole kivisse raiutud, ent selle taga on läbimõeldud kontseptsioon, kuidas Eesti julgeolekut tagada. Kui keegi tahab kaitsekulutusi oluliselt kärpida, siis tahaks ma näha ka muutunud riigikaitsekontseptsiooni, mis seletab, kuidas saavutada sama tulemus vähema rahaga. Ma ei taha kuulata lolli juttu sellest, et ka vaesus või keskkonnareostus on julgeolekuprobleemid. Ma ei kavatse hääletada erakonna poolt, mille tegevus ohustab Eesti julgeolekut, minu jaoks on see punane joon.

Population decline and real estate prices in Estonia

2010-10-20T03:53:00.000-07:00

Estonian towns with a declining population have suffered more during the real estate crisis then towns with a stable or growing population. To get this result I took apartment price data from Estonian Land Board and compared it with the population change in those towns.

Land Board has apartment price data (average price per square meter) since III quarter 2003, so I measured also population change from 2003-2010. Then I measured boomtime gain from bottom to top (with 2003 as the starting point) and again price declines from top to bottom.

And yes, those towns with declining populations experienced a more pronounced decline of real estate values then towns with stable populations. A small calculation showed a positive correlation of 0.73925 between real estate price decline from top to bottom and population change (mostly declines) between 2003-2010.

	Boomtime gain %	Top to bottom %	Population change %
Tallinn	171	-53	1
Tartu	196	-41	2
Pärnu	210	-57	-2
Narva	611	-68	-3
Kohtla-Järve	1180	-67	-5
Sillamäe	1057	-67	-4
Rakvere	310	-64	-2
Maardu	237	-65	-1
Haapsalu	266	-52	-3
Viljandi	262	-57	-2
Valga	979	-67	-3
Võru	384	-58	-3

Oddly enough, population declines and real estate value growth had a negative correlation of -0.72511. That means that towns where real estate prices rose the most also lost the most people. But that's really about a very low base level in 2003 in demographically depressed towns. For instance, in Kohtla- Järve on could have bought a square meter of apartment space in 2003 for twenty euros. After that in a few years real estate prices in Kohtla-Järve rose 1180 percent and then again lost 2/3 of their value.

Narva, Kohta-Järve and Sillamäe are towns in the economically and demographically depressed county of East-Viru. They all have lost 2/3 real estate values during the bust, but despite it in II quarter 2010 they still have more purchasing power (considering average net salaries in their counties and real estate prices) then Tallinn or Tartu, which have suffered less during the cricis. The problem for East-Viru is not the absence of purchasing power, but the absence of demand. Absence of demand shouldn't be a surprise if one considers that East-Viru has lost about a quarter of its population in 20 years.

Now, it would be interesting to see if we see a similar situation elsewhere, but maybe later.

What energy superpower?

2010-10-18T03:07:00.000-07:00

Vladimir Putin may rule Russia until 2024, but the country he rules can hardly be called an energy superpower, no matter how much he wants it. Russia will surely remain a major exporter of gas and oil, but it won't give Russia the political clout it hopes to gain.

Spats between Russia and Ukraine are usually considered a good example of Russia using gas as a political weapon, with the implication, that today it's Ukraine, tomorrow it could be Poland or even Germany. But that just isn't so.

Ukrainian problem is the unwillingness to pay market prices for the gas it gets from Russia and this is why Moscow has influence in Kiev. But on the other hand, Baltic states are 100% dependent on Russian gas without the advantage of having export pipelines that can be used for blackmail, but their policies are still strongly anti-Russian. The key here is being prepared for "unfortunate accidents" by stockpiling and creating alternatives even when gas is still used.

But a broader problem for Putin's dream is the fact that commodities are really hard to use as political weapons. Russia is also a big oil exporter, but have you ever heard of Russian oil weapon? Probably not, because oil cannot be used like this. There's a world market in oil where its mostly possible for exporters to export wherever they like and importers can import from wherever they want. For example, when Belarus and Russia recently had another fight and Russia cut oil supplies to Belarus, Minsk started importing oil from Venezuela instead, via ports in the Baltic states. This is also what China will soon discover about using rare earths as political weapons.

Gas is different, because there's almost no world market, but rather several regional markets of mutually dependent producers and consumers. But this is changing due to rapidly increasing use of LNG (and also possibly CNG). But using gas as a political weapon is mostly useless because its too easy to counter this weapon.

Even without LNG Europe could easily counter Russian blackmail by fully integrating its gas network with interconnected pipelines, good laws and political will to support one another in case of crisis. Exactly this is being done right now, although it takes time to implement. It just doesn't get much attention, because eurocrats don't speak in good sound-bites and they surely don't create similar photo opportunities as Putin.

With interconnected pipelines it would be possible to send to Poland or Bulgaria gas from Norway or Algeria, if Russia would cut deliveries. Ukraine could be included to the system, but Europe, unlike Russia, won't give them cheaper gas for political kowtowing, so Ukraine has to keep sucking up to Russia.

Nord Stream and South Stream are not new weapons in Russian arsenal, but rather colossal misallocations of resources. Russia should rather use money allocated for them for buying modern tanks and fighter planes, strong military is still the best way of gaining influence.

But if Russia just can't use gas as a weapon, then why are they investing so heavily in pipelines and why are everyone so scared of it? For Russia, its simple. Putin probably doesn't understand, how simply his gas power can be undermined, so for him it still looks like a good idea. Putin's actions in Russia have clearly showed that he doesn't understand how capitalism works.

In Europe, its really an absence of education. There's an absence of security experts who also understand economics, while experts in economics usually discount security arguments, so nobody's able to adequately measure security aspects of economic decisions.

In Poland and Baltic states it's also possible for politicians to win popular support by anti-Russian rhetoric, thus diminishing chances for reasonable discussion. Ant there are also plenty of special interest groups, who use the assumed gas threat to further their plans for building nuclear plants, windmills and other non-gas infrastructure, often with public subsidies.

Japanese destiny

2010-10-04T15:22:00.000-07:00

"There's not a single sentence in that article that is not wrong," Viktor Trasberg, Associated Professor of Economics in Tartu University, wrote me in a private e-mail about an article I wrote about Edward Hugh's and Claus Vistesen's take on the current crisis. He was especially angry about my quotes from Előd Takáts' article about aging populations and housing price decline. Among other problems I didn't take inflation into account, he said. But will nations with declining population have any inflation?

Paul Krugman wrote here, that 2/3 of Japanese GDP per capita decline vs US was due to aging population. So aging population is bad for economic growth? But let's think one step forward. Miserable growth tends to have deflationary consequences, so could we say that aging populations create deflationary pressures?

Or maybe we should look at it the other way? Edward has been speculating that Modigliani's theory of lifetime saving and borrowing may be creating strong pressures to have trade surpluses in the aging countries. But lets step one step forward from what he's saying. Diminishing number of young people is bad on internal consumption, because there are not enough people to borrow and spend their borrowed money? But credit creates money, so diminishing credit should also mean diminishing money supply. Diminishing money supply should mean disinflation, or even deflation.

So do we have here a theoretical model about how diminishing population creates deflationary pressure? Less young people = less borrowing = less money in circulation = deflationary pressure? In that case even aging population creates deflationary pressures.

It would be good to prove or disprove it with actual data, but we really don't have any suitable countries to look at. Japan is probably the best example, but I admit that so far Japanese data doesn't seem to prove or disprove this idea. But it may be too soon to tell, because the 30-39 year old's numbers have remained steady in Japan in the last decade, although the 20-29 year old's numbers have already been falling. We probably have to wait 10-20 years more to see if Japan sinks ever deeper into deflation or not.

There are plenty of reasons to think it might sink ever deeper into deflation. Declining population means not only declining real estate values, it also means declining demand for food, entertainment, tourism and plenty of other goods and services. But when demand for such goods and services diminishes, then companies feel the need to cut prices to remain in competition and thus deflationary pressure is born.

The good news is that when declining population creates deflationary pressures, then governments can quite easily print money without stoking inflation. In our current situation this may give us the necessary shot of a painkiller without the unpleasant inflation to fight.

Eesti kolm aega

2010-09-28T12:54:00.000-07:00

Mingi kummaline rahulolematus hõljub Eestis ringi, mida Ahto Lobjakas iseloomustas sõnadega "õunapuud õitsevad, Reformierakond on võimul ja Jaan Tätte täidab kontserdiväljakuid, aga midagi on puudu." Olen minagi seda üritanud, ent vist tuleb uuesti proovida sellele mingit mõistlikku selgitust pakkuda.

Praeguse ebakindluse oluliseks põhjuseks võib pidada Eestis viimase 20 aasta jooksul toimunud suuri muutusi, mis on muutnud inimestele maailma mõistmise kohutavalt keeruliseks. Inimesed on kohanev olend, ent ometi pole inimene loodud sellisena, et ta suudaks muretult iga 15 aasta tagant harjuda täielikult muutuva maailmaga. Ent muutusi on olnud palju ja nagu Eesti ajaloos kombeks, võiks neid jagada erinevateks aegadeks.

1944-1990: Nõukogude aeg. Taasiseseisvumise aastaks oli küll 1991, ent juba aastaks 1990 olid ühiskondlikud muutused nii tõsised, et seda aastat võib nimetada pöördepunktiks, kuigi mõistagi võib selle täpse aasta üle lõputult vaielda. Samas pole kummalisel kombel Nõukogude aeg enam väga oluline meie tänapäeva mõistmisel, sest elu on nii kiirelt edasi läinud. Mõelge kasvõi Eesti eliidi peale, kui palju on alles Nõukogude ajast pärit inimesi poliitikas, äris või kultuuris? Neid on, ent neid varjutab järgmine, üleminekuaja põlvkond.

1990-2004: Üleminekuaeg. Just nimelt üleminekuajas on meie praeguse aja hämmelduse peapõhjus, sest üleminekuaeg erineb oluliselt praegusest ajast. Üleminekuaega iseloomustavad kaks märksõna: vastuolulisus ja ajutisus. Üleminekuaeg oli väga vastuoluline, sest ühelt poolt ehitati sel ajal edukalt üles riigiinstitutsioone, ent samas võis eliit tollal teha tegusid, mille eest praegu vangi pandaks. Rahvuspoliitika oli ühelt poolt revantšistlik, ent teiselt poolt vägagi praktiline. Tollal arvati, et ehitatakse eeskujulikku liberaalset majandust, ent ometi loodi alus praeguseks üsna korralikult välja kujunenud heaoluriigile.

Üleminekuaja teine tunnus on ajutisus, sest kõik lootsid selle kiiret möödumist. Eesti eliiti ja rahvast ühendas rahulolematus Eesti rahvusvahelise seisundiga, mistõttu üheskood pingutati Euroopa Liidu ja NATOga liitumiseks. Majanduslik viletsus sundis inimesi leppima valusate reformidega lootuses, et äkki läheb tulevikus paremaks. Keegi polnud rahul valitsenud olukorraga, kõik lootsid, et tuleb teistsugune, parem aeg.

Samas ei teadnud Eestis ei eliit ega rahvas kuigi hästi, kuhu minna tahetakse. Lääne struktuuridega sooviti ühineda, kuigi Angloameerika maailma tundti halvasti ja Mandri-Euroopa oli peaaegu tundmatu maa. Näiteks Iraagi sõjaga kaasnenud konflikt liitlaste vahel tuli Eesti välispoliitilisele eliidile tohutu šokina, kuigi NATOs on omavahelisi tülisid ennegi olnud.

Majanduspoliitika oli paljuski juhuslik ja laissez-faire selle termini natuke vähem meelitavas tähenduses. Valuutakomitee valiti kiire lahendusena ja sellele jäädi kindlaks mitte teadliku analüüsi tulemusena, vaid pigem intellektuaalsest mugavusest, mis selle kriisi ajal maksis valusalt kätte. Katsetati uute poliitikatega, nagu ettevõtete tulumaksuvabastus, mille mõju on pigem kaheldav.

Samas on just üleminekuajast pärit suurem osa Eesti majanduslikust ja poliitilisest eliidist. Neid iseloomustab sellest ajast kaasa saadud moraalne relativism, välismaa pigem kehv tundmine ja vanus, mis võimaldab neil veel paarkümmend aastat ühiskonnaelus aktiivselt kaasa lüüa.

2004-tänapäev: Euroopa aeg. Ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga muutis põhimõtteliselt nii Eesti asendit maailmas kui Eestit ennast, kusjuures siseriiklikud muutused on olnud suured hoolimata kõigest kuuest möödunud aastast.

Oluliselt leevenenud Eesti julgeolekuprobleemid, kuigi fantoomhirn püsib tugevana. Eesti on väga tihedalt integreerunud Lääne riikide süsteemi, kuuludes igasse klubisse, kuhu saab. Schengeni tsooniga kaasnevat vaba liikumist tajutakse juba sisuliselt inimõigusena, kuigi veel 2004 kevadel oli võis iga kehvas tujus Rootsi piirivalvur suvalisele eestlasele täieliku läbiotsimise teha.

Üleminekuaja mõningane seadusetus on asendatud karmi rechtstaat'iga, mis ühelt poolt tähendab korruptsiooni järjest edukamat mahasurumist, ent teiselt poolt on iha õiguse diktatuuri järele kaasa toonud šokeeriva protsendi Eesti inimeste kriminaliseerimise. Hoolimata jutust rehepappidest Euroopa rahakotis on ka Eesti suhtumine ELi seadustesse ja rahadesse täpne ja piinlikult korrektne -- seadused kiidetakse heaks, raha varastatakse vähe.

On üles ehitatud rahalisi võimalusi arvestades täiesti hästi töötav heaoluriik, mis on praeguse majanduskriisi sotsiaalseid mõjusid oluliselt leevendanud. Enne kriisi jõudis kätte aeg, mil tekkis mõte, et kas äkki see ongi selline elu, mida võiks juba elada nii, et ei peaks enam kogu aeg midagi paremat ootama.

Eestlased, eriti noorem põlvkond, õppis järjest paremini tundma neid Euroopa riike, mida varem tunti väga halvasti. Mitte kunagi varem pole Eestis olnud nii palju prantsuse, itaalia, hispaania ja paljude väiksemate euroopa keele oskajaid, ent keeleoskusega kaasneb ka ühiskonna ja elukorralduse mõistmine. Eestisse tungivad Lääne-Euroopast senitundmatud mõtted, teooraid ja kontseptsioonid, millesse üleminekuaja põlvkond suhtub kahtluse ja mõistmatusega.

Järgmisest aastast liitub Eesti eurotsooniga, mis pole mitte teadlik valik, vaid valuutakomitee loomulik jätk. Samas on eurotsooniga liitumine Eesti kui Mandri-Euroopa ja euroföderalistliku riigi saatuse järjekordne kinnitus, sest eurotsooni edasine föderaliseerumine on peaaegu vältimatu, ent välja astuda on eurotsoonist raskem kui Euroopa Liidust.

Eesti riiki valitseb aga endiselt üleminekuaja põlvkond, mis on kõigest keskealine, ent tundub puruvanana. Mart Laar tundub ajale jalgu jäänud gerondina, kuigi ta on kõigest 50 aastane. Edgar Savisaar üritab tunduda moodne, ent see tundub pigem naeruväärne, sest tema aura on endiselt pärit Nõukogude ajast. Suurem osa poliitilist - ja majanduseliiti on pärit just üleminekuajast. Just iha uue ajaga kohanenud nägude järele on üks peamisi rahulolematuse põhjuseid, nagu Jaak Allik väga tabavalt märkis.

Eestit valitseb eliit, kes bioloogiliselt on oma parimas eas, ent kes sotsiaalselt on juba ajale jalgu jäänud. Ühiskonna servadesse on surutud märkimisväärne hulk inimesi, kelle elukogemus on pärit veel Nõukogude ajast ja kes suhtuvad praegusesse maailma mõistmatult ja vaenulikult. Peale kasvab aga noor põlvkond, kelle jaoks Euroopa aeg on loomulik ning kes ei oska midagi muud isegi ette kujutada. Noor põlvkond tajub teravalt üleminekuajast pärit eliidi puudusi, ent vajab samas nende põhimõttelagedust, et takistada Nõukogude ajast pärit põlvkondade destruktiivset rapsimist vaevaga üles ehitatud riigis. Dramaatilisi sündmusi ei pruugi tulla, ent pinge ja rahulolematus jäävad veel pikaks ajaks üles.

Kas Simm oleks võinud karistusest pääseda?

2010-09-21T12:03:00.000-07:00

Rene Toomse lugu pole veel lõppenud, selle üheks ootamatuks implikatsiooniks on võimalus, et Herman Simm oleks võinud süüdimõistmisest pääseda, kui ta oleks vaid piisavalt kaval olnud. Vähemalt tekib see küsimus prokuratuuri selgitusi kuulates.

Riigiprokurör Triin Bergmann teatas täna, et Toomset loksutati kolm aastat ja seejärel lõpetati tema kriminaalasi ära, sest Toomse kaitsja keeldus riigisaladuse luba tegemast ja nii ei saanud kohtumõistmine alata.«Kriminaalmenetlus oli kestnud juba üle kolme aasta, kuid siiani ei olnud võimalik kohtumenetlusega alustada, kuna Rene Toomse valitud kaitsja keeldus läbimast julgeolekukontrolli, mistõttu ei olnud võimalik kaitsjale tutvustada NATO salajast teavet sisaldavaid dokumente,» sõnas Bergmann.

Ka Simmi asjas oli tegemist erineva tasemega riigisaladustega, mistõttu ka siis oleks pidanud kaitsja hankima endale riigisaladuse loa, kui Simm poleks kokkuleppemenetlusega nõustunud. Mis oleks aga juhtunud, kui Simm oleks nõudnud kohtuprotsessi ja oleks omakorda võtnud kaitsja, kes oleks keeldunud riigisaladuse loa tegemisest? Kas Simm oleks pääsenud?

Simm mõisteti süüdi natuke karmimate paragrahvide järgi, ent vähemalt Toomsele süüks pandud riigisaladuse avalikustamise paragrahvi järgi ei saaks kohut mõista, kui prokuratuuri versioon on korrektne, sest õigust tuleb sarnaselt kohaldada. On muidugi võimalik, et sellest saab kuidagi üle, ent sel juhul on prokuratuuri selgitus Toomse asja lõpetamise kohta vale. Ehk, kas prokuratuur ajab jama või on riigisaladusi puudutavates asjades kohtumõistmine tugevalt raskendatud.

Strandbergi lüpsilehm sai piki koonu

2010-09-20T12:39:00.000-07:00

Marek Strandbergi parim äriprojekt nimega Erakond Eestimaa Rohelised jõudis eelmisel aastal juba marjamaale ehk müüs oma kuus häält riigikogus 86 miljoni krooni eest, mis läksid energia-ja kliimaagentuuri loomiseks. Asutuse juhiks sai Roheliste liige Kristiina Rebane, palgaga 35 000 krooni, nõukogu esimeheks sai Strandberg ise ja palgale võeti ka Strandbergi naine Katrin Idla palgaga 600 krooni tunnis.

Keskerakondlastel oli täna aga hea päev, nimelt esitasid nad riigikontrolör Mihkel Oviirile energiaagentuuri kohta mõned kriitilised küsimused ja Oviir tegi agentuuri rajamise meetodi kohta karmi kriitikat. Oviir nõustus, et taolist agentuuri oleks vaja, ent see ei peaks mitte olema Strandbergide perekonna eraäri, oli ta sõnum.

"Projekte on toetatud üldjuhul ilma avaliku konkurssi kuulutamata ning nii mõnigi projekti toetamine on küsitav. Näiteks otsustas agentuuri nõukoda ehitada maksumaksja raha eest Jõelähtme golfikeskusesse 4,6 miljoni krooni eest kaks passiivmajatüüpi ühepereelamut, mis väidetavalt hiljem maha müüakse. Tänaseks on 86 miljonist kroonist reaalselt kulutatud ehk KredExi raamatupidamisest välja makstud 4,3 miljonit krooni ehk 5% eraldatud rahast," teatas Oviir riigikogu puldist. Kui mina kahe kuu eest Rebaselt uurisin, palju nad välja maksnud on, siis mulle ei tahetud seda numbrit öelda.

Oviiri, keskerakondlaste ja roheliste vahel läks parajaks andmiseks, mis oli üks nauditavamaid, mida mina riigikogu stenogrammidest lugenud olen. See omandas juba paraja poliitilise draama mõõted, mistõttu soovitan seda diskussiooni kõigil poliitikahuvilistel lugeda. See on omajagu pikk, ent kõige lõpus ootab kannatlikku lugejat tõeliselt võimas finaal.

Huvitav sõjastsenaarium Balti riikides

2010-09-15T05:16:00.000-07:00

Briti ajalehes The Telegraph ilmus üks huvitav sõjastsenaarium Balti riikide kohta. Stsenaariumi taustaks on UKs käivad murelikud debatid selle üle, et kaitse-eelarve on miinuses ja kusagilt tuleb teha suuri kärpeid. Balti riikide stsenaarium on muuseas ainus, mille kohta Telegraphi kaitsekorrespondent Thomas Harding kirjutab, et UK pole selleks valmis.

BALTIC STATES 2022

• Crisis: Russia’s armed forces have been modernised and a tough president, keen on creating a “Russia Plus”, makes bellicose noises towards integrating the three Baltic states into a federation, forcing them to opt out of the Nato alliance. Suspicious cyber attacks occur on Baltic government institutions and energy resources are withheld as Russia tries to probe where Nato’s red lines lie. A major Russian “military exercise” is about to start on the borders of the Baltic states, involving fast, light-weight tanks, marines and helicopter-borne infantry. Flashpoints also flare in other satellite states from Georgia to Ukraine and Belarus, fomented by a resurgent FSB.

• Response: Latvia, Lithuania and Estonia invoke Article Five of the Nato constitution in which an armed attack on one member is deemed an attack on all. Nato decides to send a division made up of three brigades from Britain, France and Germany to deploy on the borders of the states. The US, with fewer forces now deployed in Europe, remains neutral in the conflict.

• Outcome: Britain’s multi-role brigade is heavy with armour and the RAF deploys Typhoons (pictured above) in Baltic airbases. Navy Astute submarines sneak undetected into the Baltic Sea, listening into Russian military communications while tracking Russian hunter-killer submarines. The carrier Queen Elizabeth, refurbished and equipped with two of the three Royal Combined Air Fleet F35 squadrons, sails in to the North Sea, joined by a French carrier. The fast and overwhelming response demonstrates that Nato is serious about defending its members. A valedictory cyber-attack on Latvia results in Britain’s Joint Cyber Warfare Force penetrating and disabling the Kremlin’s command centre.

• Likelihood: Highly possible

• Readiness: Not ready

Euro geopoliitka

2010-09-10T06:22:00.000-07:00

Eesti on liitumas eurotsooniga, aga ma pole kindel, kas Eesti välispoliitikat kujundavad inimesed ikka tajuvad, milliseid muutusi Eesti poliitilistes valikutes ja geopoliitilises asendis see kaasa toob.

Eurotsooni majanduslik loogika nõuab vähemalt eurot kasutavate riikide järjest tihedamat poliitilist integratsiooni. Majandusteadlaste seas on suhteline konsensus, et lagunemise vältimiseks peavad eurotsooni riigid moodustama föderatiivse liitriigi. Eurotsooni riigid on ka selgelt otsustanud liitriigi kasuks. Otsustades liituda euroga otsustas Eesti liituda ka tulevase Euroopa Föderatsiooniga, mis tõenäoliselt 1-2 inimpõlve möödudes tähendab ka ühtset välisteenistust, ühtset armeed ja korralikku demokraatlikku otsustetegemismehhanismi.

Parandage mind, kui ma eksin, ent paljud Eesti riigijuhid vist arvavad endiselt, et Euroopa Liit on vaid majandusühendus ning euroga liitumine on puhtalt majanduslik küsimus. Tegelikult on nii Euroopa Liit kui euro algusest saadik peamiselt poliitilised nähtused, majandus lihtsalt pakkus tihedamaks integratsiooniks hea valdkonna.

Eurotsooniga liitudes paigutab Eesti end selgelt samasse paati eurot kasutavate riikidega, kus domineerivad laiemast EList tugevamalt Mandri-Euroopa riigid, mida Eesti seni on pigem võõristanud ja mida ei Eesti avalik arvamus ega riigijuhid ei tunne ega mõista. Prantsusmaasse ja Itaaliasse suhtub Eesti avalik arvamus ja ka eliit pigem kahtlustavalt ning samas üleolevalt, ent meie uues ja olulises klubis on nemad ühed kõige kõvemad tegijad. Ometi olen mina ja Kadri Ibrus Prantsuse saatkonna andmetel ainsad ajakirjanikud Eestis, kes suudavad prantuse keeles suhelda. Ma pole kindel, kas Eesti poliitilise juhtkonna seas on seis palju parem kui ajakirjanduses.

Samas on eurotsoonist väljas mitu meile ELis kõige lähemalseisvat riiki, nagu Suurbritannia ja Rootsi (mõlemad tõenäoliselt püsivalt) ja Poola (üsna pikalt, võibolla isegi püsivalt). Uus kamp, kuhu meid võetakse, valmistab Eestile tõenäoliselt juba suhtlemise tasandil oluliselt ebamugavust. Eesti pole harjunud nende riikidega, kelle otsustest meie tulevik oluliselt sõltuma hakkab. Seda raskem saab olema uues kambas hakkamasaamine ja enesekehtestamine.

Hea uudis Eestile on see, et USA on umbes alates aastast 2005. püsivalt toetanud Euroopa integratsiooni, mistõttu Eesti ei pea enam valima USA ja Euroopa vahel. Kahjuks ei taju seda veel paljud Eesti arvamusliidrid, kellele Iraagi sõda oli oluline šokk ja kes seetõttu elavad endiselt Pariis-Berliin-Moskva telje maailmas, kus tuleb valida Euroopa ja USA vahel.

Küll on aga tekkinud uus lõhe, mis küll väga välja ei paista, ent mis tulevikus muutub tõenäoliselt järjest olulisemaks -- nimelt lõhe euroskeptilise Suurbritannia ja tema liitlaste ning eurotsooni tuumiku vahel, mida kaugelt toetab ka USA. Eesti on oma valiku juba teinud, kuigi me vist ei taju seda veel.

Baltic states pay less to borrow

2010-09-08T01:42:00.000-07:00

Lithuania sold $750 million of seven-year paper on Tuesday, the second dollar bond this year, the Finance Ministry said on Tuesday. The paper was sold at a yield of 5.249 percent and a coupon of 5.125, the ministry added according to Reuters. This is much, much better then 9,375% yield Lithuania had to pay for issuing debt in June 2009.

Yields also dropped to 5,45% for Latvian bonds due in 2018. Compare that with the 11,7% yield of Greek bonds.

All this shows that markets trust the Baltic states to repay the money they have lent and therefore demand smaller interest payments. This decreases costs of borrowing and leaves more money for other things.

Nevertheless, Latvia and Lithuania still need to reduce their budget deficits or they will be back in Greek condition in no time.

Gazprom tunneb gaasitorude pärast hirmu

2010-08-30T03:44:00.000-07:00

Jälle sai kinnitust tõdemus, et mõistlikku juttu Venemaa ei kuula, ent jõunäitamist kardab. Täna tuli uudis sellest, et Soome ja Eesti vahele ehitatakse gaasitoru nimega BalticConnector.

Veel eelmise aasta lõpul kirjutasin ma gaasimajandusest siinmail ühe loo, ent tollal oli meeleolu pessimistlik ning BalticConnectori kohta olid viimased uudised vaid teated sellest, et Gazpromi tütarettevõtted Eesti Gaas ja Soome Gasum muudkui uurivad toru võimalusi mingile järeldusele jõudmata. Ent kuu aja eest tuli teade, et Eesti riik on valmis Eestisisesed gaasitorud natsionaliseerima ja kohe elavnes ka Eesti Gaas ja teatas, et BalticConnector läheb töösse. Oletan, et tegemist võib olla Eesti Gaasi (ja ka Gazpromi) kompromissettepanekuga, et riik ei võtaks gaasitorusid üle.

Eelmisel nädalal tuli aga uudis, et Poola ja Leedu on kokku leppinud, et kahe riigi vaheliste gaasivõrkude ühendamiseks ehitatakse valmis Amberi nimeline gaasitoru. Amber ühendaks Balti gaasiturud ülejäänud Euroopa omadega ning Baltic-Connector omakorda ühendaks ka Soome ühtsesse ELi gaasiturgu.

Lisaks gaasitorude ehitamisele on kindlad plaanid olemas ka veeldatud maagaasi ehk LNG terminali ehitamiseks. Kõige kaugemale on terminali rajamisega jõudnud Leedu, ent energiajulgeoleku seisukohalt pole vahet, millises Balti riigis terminal on. Sellega on omakorda tehtud tüng Venemaa impeeriumiunistustele. Venemaa võib taguda Nord Streami niipalju miljardeid kui tahab, ent mingit poliitilist mõju ta sellega ei saa ei Poola ega Balti riikide üle, sest ühtses Euroopa gaasivõrgus olemine võimaldab vajadusel sama Vene gaasi kasvõi Saksamaalt tagasi pumbata. Natuke keerukamasse olukorda paneb Nord Stream Ukraina, ent Ukraina probleemid on suuresti Ukrainas põhjustatud ja neid saab lahendada vaid Ukrainas endas.

Nii BalticConnectori, Amberi kui LNG terminali rajamisega edasiminek on selge võit Euroopa Liidule, mis viib kindlalt ellu 2008. lõpus vastu võetud Läänemere piirkonna riikide energiasüsteemide ühendamiseks mõeldud BEMIP plaani osasid. Just BEMIPist tulevad nt nimed BalticConnector ja Amber ja suuresti just Euroopa Liidu rahadega ehitatakse need projektid praeguste plaanide kohaselt valmis.

Eestis arvatakse tihti, et Euroopa Liit on teovõimetu, sest selle juhtide suust ei tule mahlakaid kalambuure ega kõlavaid hüüdlauseid, ent BEMIPi elluviimine näitab, et efektiivset poliitikat on võimalik ellu viia ka tagasihoidliku retoorikaga.

One more reason to default

2010-08-24T08:58:00.000-07:00

Sovereign debt crisis is still lurking around and there is another reason to think that if not now then 20-30 years from now plenty of countries will be defaulting. Ambrose Evans-Pritchard discovered recently something Edward Hugh wrote already some time ago, namely that Spain is increasingly investing its pension reserves in Spanish government debt. But other countries are doing the same, cautioned Evans-Pritchard.

We're inclined to believe that sovereign debt owned by citizens is better then debt owned by foreigners. Savers usually trust their government more then foreign governments and for governments its harder to cheat its own people then foreigners. But it may just be an illusion.

Let's think again what is really happening in places like Italy or Japan, where its own citizens fund huge mountains of sovereign debt. There is debt because governments are spending more then they are earning from taxes. Citizens on the other hand have opted to take the goods, but they refuse to pay as taxes the full costs. Instead, both the rulers and the ruled have decided to tax the future generations via debt.

But what happens when future generations refuse to pay those taxes? Well, then the present day savers will discover that their savings are no more. The inevitability of default in places like Japan means that debt can really be considered a tax, it is just in the form of bonds. Taxes are easier to pay when tax-payers think they are actually saving money. In dishonest societies like Italy it's also an easy way of getting round tax-evasion.

I already assume that present-day debt is really tax for present generations. It's of course possible that the initial idea of taxing future generations instead of present ones really works, but I doubt it. Why would anyone want to pay bills sent them for goods they didn't receive? Diminishing population makes it very unlikely that future generations could, or would be willing to pay the forwarded taxes. Instead, they are also likely to default from pension promises, which is just another form of debt.

Taxing citizens with government bonds hits higher income brackets harder, so it has redistributive effects. Nevertheless, its still very inefficient and shouldn't be tried more then once in living memory.

Venemaa okupatsioonivõimetus

2010-08-19T03:21:00.000-07:00

Venemaa viimase kümnekonna aasta käitumine viitab ühele huvitavale fenomenile, nimelt Vene riigi võimetusele kehtestada edukalt oma võimu vaenulikul territooriumil. Sellel on ka olulisi mõjusid Eesti julgeolekule.

Venemaa ei karda kasutada jõudu, see on selge. Samas on tähelepanuväärne, et Venemaa väldib vaenulike territooriumite pikaajalist okupeerimist.

Esimeses Tšetšeenia sõjas suutis Venemaa küll Tšetšeenia okupeerida, kuid sissisõda maha suruda ei suutnud ja oli sunnitud häbistavalt lahkuma. Teises Tšetšeenia sõjas suudeti sissitegevus maha suruda vaid peale pikaajalist pingutust, kusjuures peamine edu tagaja oli venelaste poolele üle tulnud tšetšeenide abile tuginemine. Praegu tagab Tšetšeenias korda suuresti Ramzan Kadõrov oma meestega, sõltuvus Moskvast on suuresti nominaalne.

Ent natuke huvitavam on see, miks Venemaa ei viinud Gruusia sõja ajal lõpuni Saakašvili režiimi kukutamist, mis selgelt oli Putini peaeesmärgiks. Peale Tsinvali lahingut oli Gruusia sõjaväe vastupanu murtud ja liikumine Tbilisi peale oleks olnud üsna lihtne, ent seda ei tehtud.

Tbilisi vallutamine ja Saakašvili võimult ajamine oleks küll oluliselt suurendanud Venemaa mainele välismaal tekkinud kahju, ent see ei pruukinud olla põhiline. Pigem võis olla, et Venemaa kartis perspektiivi, et Gruusia sõjavägi taandub mägedesse, alustab sissisõda ja Venemaa peab hakkama Gruusia territooriumi okupeerima.

Gruusia okupeerimine oleks Venemaale olnud aga oluliselt keerulisem kui Gruusia sõjaväe purustamine. Gruusia territooriumiks on 69 700 km2 mägist maad, seal elab 4,6 miljonit inimest. Gruusia on nii pindalalt kui rahvaarvult oluliselt suurem kui Venemaale palju häda tekitanud Tšetšeenia. Gruusia okupeerimine oleks tekitanud seetõttu palju suuremaid probleeme.

Venemaa suutis Gruusia sõjaväe purustada, sest just selleks on Vene sõjavägi välja õpetatud ja varustatud, ent samas oli neil lahinguväljal vaid paarkümmend tuhat meest maaväge. See tähendab, et Gruusia okupeerimisel oleks olnud üks Vene sõdur kolme Gruusia ruutkilomeetri ja 200 Gruusia elaniku peale. Vene maaväe üksuste hulgas oli ka vägesid mujalt Venemaalt, näiteks Pihkva dessantdiviisist, mistõttu nende kasutamine okupatsioonil oleks nõrgendanud Venemaa sõjaväge teistes piirkondades.

Aastaks 2008 oli USA juba viis aastat sõdinud Iraagis ja seitse aastat Afganistanis ning ometi oli tal suuri raskusi oma võimu seal kehtestamisega. Isegi efektiivse USA võimetus kehtestada sõbralikku režiimi ning Venemaa enda raskused Tšetšeenias muutsid Moskva okupatsiooni osas tõenäoliselt üsna ettevaatlikuks.

Seetõttu ei tasu imestada, et Venemaa kartis Gruusiat okupeerida ning seetõttu oli Moskva sooviks pigem Saakašvilit hirmutada, et ta ise ametist lahkuks või tekitada Gruusias nii suurt pahameelt, et ta lükataks võimult. Kuna kumbagi ei juhtunud, siis polnudki Venemaal enam midagi teha.

Okupatsioonivõimetust suurendab see, et Vene sõjaväge relvastatakse ja õpetatakse vaid vastast hävitama, ent mitte hilisemaks korra hoidmiseks vaenulikul alal. Sel aastal keeldus Venemaa saatmast vägesid Kõrgõstani etnilisi rahutusi maha suruma. Jällegi võis selle taga aimata Venemaa soovimatust saata oma vägesid tegema seda, milleks nad pole välja õpetatud.

Nii Venemaa kui USA raskused okupatsiooni läbiviimisel on tegelikult osa laiemast ülemaailmsest trendist, milleks on sõjavägede isikkoosseisu vähenemine. Okupatsiooni läbiviimine eeldab palju jalaväge tänavatel ja teedel, ent järjest kallimate relvade ostmise vajadus vähendab pidevalt sõjavägede isikkoosseise. Näiteks Britid suudavad praegu hoida Afganistanis 9500 meest, sellal kui I maailmasõja ajal suutsid nad Prantsusmaale saata tipphetkel kaks miljonit meest. Venemaal kirjade järgi küll peaks maaväge olema, ent suure osa sellest moodustavad kehvalt koheldud ja poolnäljas ajateenijad, kelle efektiivsus on kaheldav.

Eesti julgeoleku seisukohalt on see julgustav märk. Balti riigid on geopoliitiliselt ühtne tervik. Oma 200 000 ruutkilomeetrise metsase ja soise territooriumiga ning seitsme miljoni elanikuga on Balti riigid okupeerimise seisukohalt veel keerulisem pähkel kui Gruusia.

Estonia is clearly rebounding

2010-08-13T02:34:00.000-07:00

Estonian economy is clearly back in growth, but it isn't caused by internal devaluation. In fact, hourly wages have been rising in Estonia since III quarter 2009. So how can Estonian economy get back to growth without real or internal devaluation, when hourly wages are rising again?

Lets look at data first. 3,5% yoy growth in second quarter was a result of growing export of manufactured goods and electricity. Retail trade, finance and construction all fell, so it looks like an export led recovery with internal consumption still weak.

External trade has a persistent deficit, but positive balance in services compensates it. Current account has a small surplus, manufacturing is growing rapidly, but perhaps most important is the fall in unemployment. Second quarter unemployment numbers are unfortunately three months old, but according to latest registered unemployment numbers real unemployment may have fallen to around 16,4% from its peak of 19,8% in the first quarter. Only some of this fall is seasonal.

All this may be just a dead cat bounce and the 3% growth predicted for next year for all Baltic states by Capital Economics may be just a small rebound, but there are two reasons to believe the opposite, at least for Estonia.

Firstly, boom in Baltics started after EU accession in 2004, while in Southern Europe it started after joining euro in 1999. That means Baltics had less time for booming and therefore less structural damage was done. During boom there were plenty of stories of manufacturers who had to turn down orders from abroad because there was no labor for manufacturing the goods. During the crisis they got their workers and had a chance of concentrating on the real thing, that is producing stuff, not worrying about workers running away to construction sites.

Secondly, fairly big state budget in Estonia acted during the crisis as a little-noticed automatic stabilizer.

About a third of Estonian GDP this year ends up in state budget, while in Lithuania the same percentage is less then 20%. With EU subsidies and savings Estonian state budget is more then 40% of GDP. That's bigger then either in Latvia or Lithuania.

When individuals and companies are not spending then a bigger state budget acts as a well-hidden automatic stabilizer. When this budget is also made up of own money and not borrowings then it won't also scare the markets. Size of EU subsidies is also remarkable, for the Baltics EU already is a transfer union.

In the long run bigger budget and a fairly efficient public administration is probably a comparative advantage in Estonia compared with Latvia or Lithuania. All ex-communist nations have to invest heavily in education, science and infrastructure and in those countries it can only be done with public money.

I don't intend to say that Estonian method can be emulated abroad, I'm rather making an argument about Estonian exceptionalism. For more about it, read this and this. Estonian government could do whatever it pleased without having to worry about how it impacts the wider economy of the world or even the neighboring countries. And we also should realize that internal devaluation basically didn't happen here.

Why war in Afghanistan is useless

2010-08-03T03:02:00.000-07:00

West urgently needs to scale down its involvement in Afghanistan because West is not getting enough value for the blood and money it spends there.

I don't advocate a total pullout from Afghanistan, but rather a more limited engagement, especially in Southern Afghanistan, where Western presence should be minimized. There simply is no reason to invest so much resources in Afghanistan in general and especially in Southern Afghanistan.

The selfish reasons for staying in Afghanistan are terrorism and drugs. Avoiding terrorist attacks in the West seems like a good idea for fighting but is fighting in Afghanistan the best way for it? Firstly, let us look at some numbers. UK has lost so far 327 men in Afghanistan, that's much more then UK lost in 2005 terror attacks. US has lost 1216 soldiers, but if one adds also KIA in Iraq then US has also lost more lives fighting terrorism then due to terror attacks. Both have suffered bigger casualties fighting terrorism then due to actual terror attacks. Of countries that have suffered serious terror attacks only Spain has lost less soldiers fighting terrorism then from attacks themselves. Fighting terrorism has caused more deaths to Western nations then terrorism itself.

Sacrificing so many lives in war might be reasonable if we could say that it helps to avoid new terror attacks against civilians but I'm not sure if that is the case. Has anyone learned of a terror plot that soldiers fighting in Afghanistan discovered? I haven't. The discovered plots were all discovered by police or secret services, not soldiers.

So what do we get for those thousands of sacrificed lives? A hope that Afghanistan doesn't host any other al Qaeda training camps? But al Qaeda already has Pakistan, Sahara and Yemen and anyway - al Qaeda is mostly an ideology now. And when Western presence is maintained in Northern Afghanistan then those camps can be destroyed with much smaller sacrifices.

Wars are also very costly. If money saved from engagement in Afghanistan would be spent for security services in US and Europe then it would probably do a better job at saving lives then spending it for a war in Afghanistan. And because law enforcement is much cheaper then war much money would be left for investments in health care, road security and all other life-saving areas that need heavy investment.

And when it comes to drugs then they are produced, because there is demand for them, not the other way around. Heroin can be produced also in other regions outside Afghanistan and there are plenty of substitutes for heroin. Western forces are not even fighting drug production in Afghanistan.

Retreating to Northern Afghanistan has several advantages. It needs less money and men, it will decrease allied casualties and still helps to influence events in South. With less expenses and corpses long term engagement in Afghanistan becomes feasible, because with current rate of combat deaths public opinion won't tolerate an engagement in Afghanistan for the time it is really needed. Afghanistan needs decades to be fixed, so when we can't fix whole Afghanistan, then we should concentrate on North Afghanistan that is simpler to do.

Kroon on teist värvi euro

2010-07-29T08:43:00.000-07:00

Ja ei midagi muud. Euro ülevõtmise vastased peaksid mõistma, et praegusel kujul pole kroonil suuremat mõtet ning krooni säilitamiseks tuleb loobuda valuutakomitee süsteemist, mis on eestlastele aga vaat et kroonist kallimgi.

Valuutakomitee mõte on, et Eesti kroon on sisuliselt sama mis euro ja jääb selliseks tähtajatult ehk me loobume iseseisvast valuutast hoolimata sellest, et rahatähed näevad eurost erinevad välja. Eesti sõnumiks on, et krooni ja euro kurss püsib samana igavesti, Eesti kroon on sama usaldusväärne kui euro ja seetõttu kroon peaaegu igas mõttes ongi välisinvestori jaoks sama, mis euro.

Euroopa Keskpank kahjuks ei nõustu meie väitega ja ütleb, et kroon pole euro ning krooni devalveerimine on täiesti võimalik. Taolises olukorras mõistagi usutakse Euroopa Keskpanka enam, mistõttu kui me igas mõttes tahame sama rahapoliitikat mis eurotsoonis, siis tasub ka rahatähed ära vahetada päriseurode vastu, sest peale esteetiliste küsimuste ei räägi miski krooni poolt.

Selleks, et kroonist iseseisva valuutana ka tegelikult mingit tolku oleks, peaks Eesti hakkama iseseisvat rahapoliitikat ajama. See tähendab valuutakomiteest loobumist ning ka praegusest vahetuskursist loobumist. Põhimõtteliselt tähendab see krooni kursi täiesti vabalt ujuma laskmist, mis krooni praeguse ülehinnatuse juures tooks kindlasti lühemas plaanis aga kaasa krooni kursi üsna suure languse. Krooni kursi vaba muutumine üles-alla aitaks vastavalt majandustsüklitele majanduse probleeme leevendada.

Ka kroonilaenude intressimäära kaudu saaks keskpank majandust mõjutada, ent kuna kroonilaenude intress jääks niikuinii üsna kõrgeks, siis sellest majanduse juhtimiselt suurt tolku pole. Ja valuutakomiteest loobumine annaks vabaduse raha trükkida ja selle abil inflatsiooni mõjutada, ent jällegi, Eesti väiksus paneks siin tõsised piirid ette. Ka iseseisva rahapoliitikaga Eesti jääks ikka naabruse suuremate mõjutada. Eesti rahapoliitiline iseseisvus tekitab sama küsimuse kui väide, et Eesti on välispoliitiliselt iseseisev, nimelt "mida sa selle all nüüd täpselt mõtledki?" küsimuse.

Era of deflation is coming

2010-07-23T00:39:00.000-07:00

The current economic crisis may be already the second deflationary crisis in the world, the first being (maybe) Japanese crisis, but many more are sure to follow.

Deflation is fairly rare occurrence because mostly prices tend to grow, thus creating inflation. Inflation is sometimes defined as too much money chasing too few goods. But it could also be defined as a growing number of people chasing limited goods. But what happens when the number of people is diminishing, not growing? Will we still get inflation or will it be deflation?

As I argued recently about real estate market, its likely to be deflation. Less young people will diminish demand for real estate and with both inflexible demand and supply price movements can be big. Falling real estate prices will destroy a large part of the construction industry and for a big part of consumers and companies falling real estate prices mean huge loss of wealth.

But falling population also means a falling pool of workers and consumers, thus creating steadily diminishing output and consumption. Investment will be slow because existing capacity is not fully used. In such an environment good investment ideas are hard to find so we will probably experience steady destruction of capital.

All this will probably create steady deflation with deflationary expectations and deflationary crises. What I call deflationary crises are really crises caused by falling demand, because the number of people producing and consuming products is falling. An other characteristic of those crises will be the failure of quantitative easing, because in the absence of good investment opportunities nobody will want to borrow. But when lending people money for free doesn't work, then money has to be given them for free.

To use Eurozone for example, ECB needs not only an upper bound of slightly less then 2% for maximum inflation rate, but also a lower bound of, say, 0,5% should be put to place. Then another rule should say that when economy has been in deflation for, say, two consecutive quarters, then ECB will print money and simply give it to government for spending until inflation is back in desired range.

This has several advantages. It gives governments money for stimulus spending, it should get economy back to inflation so that unit prices of products will grow and it will also avoid the word "debt" with its negative connotations of "sin" and "guilt". But nothing can save real estate markets from diminishing demand and sticky supply.

Take only women

2010-07-15T12:02:00.000-07:00

Immigration can help to alleviate problems caused by aging population, but only when done correctly. Here are some rules how to manage immigration to the benefit of the recipient country.

1. Take only women, if you can.Women have several advantages compared to men, most important of them is their obediency of law. Men are about ten times as likely to end up in prison then women and that is so in all countries in all times. Crime is one big disadvantage of immigrants so accepting only women is a good way around it. Women are also more adaptable and one can find women to do practically all jobs that a modern economy requires.

2. Avoid ethnic ghettos. When a country has a big community of immigrants from a particular ethnic group then its reasonable to avoid taking more people from that group even if they are women. Immigrant communities integrate and assimilate over time but continued influx of people from the old land helps to keep the community isolated. Accepting only women also helps, because when women don't have men with the same ethnic background then they have to intermarry, thus helping them integrate.

3. Prefer educated people. Modern economy has no need for people who can hardly write their names so one should prefer people with at least a high school degree, but college education should be preferable. Exceptions should be made for well-educated men even if they come from the same region where problematic immigrants arrive, because educated people usually make money and have no time for making trouble. Also, in some professions like IT or engineering finding qualified women might be complicated.

4. Actively manage immigration. When you only want women who don't have a huge community of compatriots waiting for them then you actually have to work to get the desirable result. Europe's immigration woes mostly comes from leaving doors wide open and then looking what happens. Getting good results requires government officials searching for women in their early 20s in countries that haven't sent a lot of immigrants to their country. It requires a certain amount of advertisement, selection of suitable immigrants and helping them in their new country.

It also requires putting into place ruthless bans for undesirable immigrants. No family reunions. No immigrants to strengthen existing ghettos. No uneducated people.

Are Muslims taking over Europe?

2010-07-12T01:46:00.000-07:00

Well, no. The numbers simply don't support that thesis although there are still plenty of people who talk about Eurabia. Let's start from the basics. EU has no more then 20 million people of Muslim origin, that's about 4% of the total. Any serious take-over would require that number to rise about ten times.

So where are those new Muslims coming? Simply having more babies can't do it. Muslim women in Europe do have more children then native-born women, but this difference gets smaller over time. With just 4% of Muslims in EU it will take centuries for Muslims to become a majority. So immigration will have to do it.

Well, EU had 1,8 million immigrants in 2006 with non-EU citizenship. But if one looks at the top-10 non-EU citizenships then there are only three Muslim nations: Morocco, Albania and Turkey. EU doesn't provide a breakdown of immigrants by religion but by citizenship and regions one can assume Muslims make up less then half of all immigrants. For any takeover it has to be more.

Demographic transition also makes questionable if large scale Muslim immigration is sustainable even if Europe would open its doors. Total fertility rate (number of children per woman) has already fallen below two in Turkey and is falling fast in Morocco as well. In fact, fertility is falling all over in North Africa and Middle East. There may not be enough Muslim immigrants to make Europe a Muslim land.

Eurabia theorists and islamists have one thing in common - they both think that anyone with at least one Muslim parent is always first a Muslim and then come other identities. Reality tends to be different, because some Muslims are very well integrated in Europe, others less so and a small minority adheres to militant Islamic teachings.

Economist wrote a few years earlier that a quarter of Muslim women in France are married to non-Muslims but this clear sign of integration gets much less attention then violence and riots that plague some mostly Muslim neighborhoods in Europe. In fact, they are two sides of the same coin.

Women want successful men who don't treat them like dirt so unemployed Muslim youths from suburbs are not that attractive to them. Shortage of women on the other hand further encourages antisocial behavior of men. Muslim takeover of Europe requires the existing Muslims to create viable sub-societies in until further reinforcements come from abroad. When even in France with its large and segregated Muslim population they are unable to create viable communities then they can't do it anywhere. Here, women are the key.

So far Muslims also have very little success influencing policy in Europe. They have been unable to stop even bans on minarets, headscarfs and lately also of burkas, let alone achieve more lenient immigration policies. When Muslims can't even influence policy in matters that directly influences them we shouldn't also ascribe Europe's policy abroad to Muslim influence.

Rise and Fall of Estonian Real Estate Market

2010-07-08T04:27:00.000-07:00

Its all about supply and demand. Real estate priced raised rapidly in Estonia until they crashed a few years ago. Its mostly blamed on greedy Swedish banks and stupid borrowers in Estonia but there is also a strong demographic element in play.

Only young people who buy or rent their first home create new demand in real estate market and only the old who die create new supply. People who only switch places don't create new demand or supply.

Estonian real estate boom coincided with a large surplus of young people on the real estate market compared with the pieces of real estate that were left from the deceased. But from 2018 the number of 25-year old people will fall far below the number of the dying. This will create a strong surplus of supply with the inevitable push for ever-lower prices.

Oversupply will be even stronger when we will take account of migration patterns. In Estonia migration may not be such a big issue (but it will be in Latvia and Lithuania), but internal migration will complicate matters. Already now in some rural regions of Estonia some forms of real estate (apartment blocks) are almost worthless, while moving to bigger cities increased inflationary pressures there. In the future real estate owners in Tallinn and Tartu can only hope that people from other regions will still move there because only this can save value of their real estate.

Dictatorship of the dying

2010-07-05T03:55:00.000-07:00

European politics these days is like a horror movie where the undead try to drag all the living down with them to the underworld. I mean of course the repeating pattern when governments cut spending on the young but try to save spending for the old, thus sinking Europe ever deeper into the demographic sinkhole.

Let's start from Estonia. Despite 14% GDP drop last year government still raised pensions 5% last April although they cut spending from pretty much everything else. As a journalist Sulev Valner counted, at least five family benefits were cut, some were totally eliminated. Government is thinking about ways of cutting child benefits even more while prime minister Andrus Ansip is already talking about raising pensions again.

In Latvia Constitutional Court last December struck down cut in pensions as anticonstitutional. Last month Romanian Constitutional Court did the same. I'm no expert of Latvian or Romanian constitutions, but it strikes me as very weird that cutting everything else is constitutional, but cutting pensions is not.

In Spain one of the first things to get the axe was the 2500 euro baby-check, while retirees only had to accept a suspension of pension rises. Gee, how antisocial.

In UK the drastic cuts also minimize pain of retirees. Health care (disproportionately used by the elderly) is one of the few areas that won't be cut, while education probably will get some cuts. Exact details about British cuts are not out yet.

In Hungary opposition even managed to organize and win a referendum against health-care fees while cutting the time of maternity leave almost by half a bit later created no such backlash.

There really is no explanation to pampering the old at the expense of the young except the political influence of the old. The old sometimes explain that they care a lot of the young but when it comes to voting, they prefer politicians who offer them more. In a world of limited resources when the old get more then the young must get less.

While its unclear how effective cash benefits are to raising births one can still be quite clear that cutting benefits doesn't help either. So what is waiting for us when the old dominate and the young are marginalized?

Moldova may offer us a good opportunity to see the future. Last year Moldova experienced serious riots due to dissatisfaction with election results when the ruling Communists won again. Vladimir Socor counts 10 reasons why Communists won easily and honestly, but I have a theory, why it was followed by rioting.

Moldova is very poor by European standards and therefore it has seen massive emigration with as much as a third of its labor force working abroad. Add to this low birth rate and you have a society dominated by old people.

The old people may dominate the political life, but the young usually have the monopoly of violence. So when young people without a future in Moldova were faced with an indifferent political system that didn't care about them they starter rioting. And guess what, Moldova held new elections and Communists were thrown out of office. Violence worked where voting didn't. With populations in Europe aging fast more and more countries may soon see a similar conflict between the old who dominate political system and the young who dominate the streets.

Eesti alternatiivajalugu

2010-07-02T03:21:00.000-07:00

7. juunil 1939 võttis Adolf Hitler vastu kindral Kurt von Hammersteini kutse külastada Siegfriedi liini Saksa-Prantsuse piiril. Ühte punkrit külastades toimus plahvatus, mis tappis Hitleri, teda saatnud Heinrich Himmleri ja ka von Hammersteini. Plahvatuse põhjus ei selgunud kunagi, ent arvestades von Hammersteini natsivastasust liikusid oletused, et ta korraldas ise plahvatuse, et Hitler tappa.

Ilma juhita jäänud natsiparteis algas juhtidevaheline võimuvõitlus, kuni 9. juulil korraldas sõjavägi riigipöörde. Võimule saanud sõjaväehunta liikmed olid küll enamasti konservatiivsete vaadetega sakslased, ent kuna sõda lääneriikidega nad ei soovinud, siis alustasid nad pingete langetamist.

Sügisel 1939 sõlmis Saksamaa Inglismaa ja Prantsusmaaga kokkuleppe, mille kohaselt kevadel okupeeritud Tšehhimaa sai iseseisvuse tagasi, ent ilma Sudeedimaata. Slovakkia jäi iseseisvaks riigiks. Poola koridori osas pinged säilisid veel kümmekond aastat, kuni 1949. aastal korraldasid kindralid Saksamaal esimesed demokraatlikud valimised ja uued riigijuhid võtsid naabritega suhetes veelgi pingeid maha.

Hitleri surm oli Stalinile halb uudis. Kui Saksa kindralitel oli Inglismaa ja Prantsusmaaga midagi ühist, siis selleks oli kommunismivastasus, mistõttu Stalin pidi oma unistused läänesuunalisest laienemisest maha matma. Selle asemel suunas ta oma energia Nõukogude Liidu mõju laiendamisele Hiinas ja Lähis-Idas.

Eesti riigijuhtidele oli Hitleri surm kergendus. 1939. aasta pinged muutsid Pätsi ja Laidoneri ettevaatlikuks, mistõttu toimus teatud lähenemine Nõukogude Liidule. Nõukogude saatkonna agressiivset luuramist taluti, kommunistidel lasti suhteliselt vabalt tegutseda ja Eesti üritas Nõukogude Liiduga kaubavahetust arendada. Kui esialgu proovis Eesti kaubelda metsamaterjali ja metallitoodetega, siis peatselt avastati, et kaubandusvisiitide ajal Tallinna külastanud venelastele pakkus palju suuremat huvi Tallinna poodide ja restoranide palju parem valik ja kvaliteet. Kuna Nõukogude Liidu poolenisti paariastaatus maailmas säilis, siis kujunes Eesti kiirelt Venemaa kommunistide puhkusekohaks.

Nõukogude Liiduga hästi läbisaamist peeti paratamatuks, sest Eesti ise oli sõjaliselt üsna nõrk. Kaitseväe varustust ei suudetud piisava kiirusega uuendada ning koostöö naabritega lonkas, mistõttu olulist sõjalist heidutusvõimet ei suutnud Eesti aastakümneid Nõukogude Liidu vastu tekitada.

Pätsi ja Laidoneri paarisrakend valitses Eestit kuni Pätsi surmani 1956. aastal. Selleks hetkeks oli ka Laidoner väga vanaks jäänud ning ühest järglast polnud neile võtta. Toimus natuke poliitilist tõmblemist, kuni 1958. aastal kiideti rahvahääletusel heaks uus, senisest demokraatlikum põhiseadus. Maailmas tervitati seda kui Eesti naasmist demokraatlike riikide perre.

Majanduslikult oli Eesti 40-50. aastatel endiselt üsna mahajäänud ning majandus põhines endiselt paljuski põllumajandusel. Ärimeestele pakkus palju võimalusi ka kasvav äri Nõukogude Liiduga, ent kommunistliku majanduse ebaefektiivsust arvestades ei aidanud see Eesti majanduse konkurentsivõimet kapitalistliku maailmaga võrreldes muuta.

1957. aastal kirjutati Roomas alla lepingule, millega loodi Euroopa Majandusühendus. Lepinguga liitusid Prantusmaa, Saksamaa, Belgia, Luksemburg, Holland ja Itaalia. Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) loomine oli üks järjekordsetest sammudest Euroopas valitsenud poliitiliste pingete maandamiseks, erilist aktiivsust näitas selle juures üles veel hapra demokraatiaga Saksamaa.

Eestis pälvis Rooma lepingu allakirjutamine ja sellele eelnenud läbirääkimised vaid vähest tähelepanu. Kui kuuekümnendatel hakati Euroopa Majandusühenduses tegelema ühtse põllumajanduspoliitika loomisega, siis see tekitas Eestis juba suuremat huvi, sest Eesti eksport oli endiselt tugevalt põllumajandusekeskne. Huvi tekitas ka Taani ja Suurbritannia soov EMÜga liituda, mis aga Prantsusmaa vastuseisu tõttu ära jäi.

Eesti integratsioonikatseid EMÜga pidurdas ka Eesti erakondade seas valitsev konsensus vajadusest säilitada Nõukogude Liiduga häid suhteid. Demokraatia taastamise järgset Eesti poliitikat domineerisid vasakpoolsed erakonnad, kes suhtusid kahtlustavalt EMÜ aluseks olevasse vabakaubanduse põhimõttesse.

Samas hakkasid kuuekümnendatel toimuma Eestis olulised muudatused. Tööhõive põllumajanduses langes ja rahvas kolis järjest enam linnadesse. Linnades tekkis hulk edukaid väikeettevõtteid ning esmakordselt hakkas Eesti lääneriikidesse eksportima suuremas mahus tööstustooteid. Oluliseks kaubanduspartneriks kujunes Rootsi, mille suurtele autofirmadele tehtav allhange oli paljude eksportööride jaoks esimene samm välisturgudel.

Muutustega majanduses kaasnesid muutused ühiskonnas. Poliitiline elu liikus selgelt vasakule, sest linnastumisega kaotasid konservatiivsed maaerakonnad järjest oma valijaid. Streigid muutusid järjest tavalisemaks, Rootsist toodi sisse heaoluühiskonna mõiste.

Seitsmekümnendatel need protsessid jätkusid, ent sellele lisandus uusi külgi. Hakati rääkima nähtusest nimega feminism ning esimesed homoseksuaalid tulid kapist välja ning hakkasid rääkima oma õigustest. Laienes ka eestlaste maailmapilt ning eestlased hakkasid muretsema Aafrika ja Aasia maade vaeste ja viletsate pärast. Kui Euroopas oli seni Eesti jaoks kõige olulisemad riigid olnud Skandinaavia maad ja Saksamaa, siis nüüd laienesid isiklikud ja kultuurikontaktid ka Lõuna-Euroopasse.

Majandus jäi aga endiselt naabritega kaubaduse keskseks, kusjuures Nõukogude Liit mängis ekspordis suuremat rolli kui eestlastele meeldis tunnistada. Kaheksakümnendatel aga hakkas eestlaste ostujõud esmakordselt jõudma Euroopa rikkamate riikide elanike taseme lähedale, kuigi kõige rikkamate hulka Eesti ei jõudnud.

1991. aastal varises Nõukogude Liit oma sisevastuolude tõttu kokku ja Eesti idanaabriks sai Venemaa. Idasuunalise ekspordi ärakukkumine tekitas tõsise majanduskriisi, ent samas kaldus Eesti poliitiline elu oluliselt enam paremale. Avalikkuses tekkis esmakordselt arutelu selle üle, kui õigustatud ikka oli aastakümnetepikkune poliitika, kus Nõukogude Liiduga tehti koostööd inimõiguste rikkumisele silma kinni pigistades.

Samas muutis kommunismi kokkuvarisemine võimalikuks liitumisläbirääkimised nüüdseks Euroopa Liidu nime saanud organisatsiooniga. Eesti eliidis oli huvi organisatsiooni vastu kasvanud juba kaheksakümnendatel, kui ELis toimus uus integreerumislaine, ent avalik arvamus oli tollal veel äraootaval seisukohal. Eesti liitus koos Läti, Leedu, Soome ja Rootsiga 1995. aastal Euroopa Liiduga. Juba enne meid olid ELiga liitunud Kreeka, Portugal, Hispaania, Suurbritannia, Taani, Iirimaa, Tšehhi, Poola ja Jugoslaavia.

Venemaa taganemine

2010-06-26T10:32:00.000-07:00

Venemaa Kontrollkoja esimees Sergei Stepašin ja tema Eesti kolleeg Mihkel Oviir panid täna hommikul koos pärgi sõdades hukkunute mälestuseks. Ma ei tea, kas sellest tasub mingit erilist sümboolikat otsida, ent viimaste kuude arengud tekitavad siiski mõtteid.

Peterburi majandusfoorumil teatas Venemaa president Dmitri Medveder, et «Venemaa mõistab eesseisvaid ülesandeid ja muudab end iseenda ja ülejäänud maailma nimel.» Selle saavutamiseks lubas Medvedev mitmeid majandusreforme, et meelitada Venemaale väliskapitali ning ka andekaid välismaalasi. Medvedevi unistuseks on Moskva lähedale Venemaa oma Silicon Valley ehk kõrgtehnoloogiliste firmade kasvukeskuse loomine.

See on märk sellest, et reaalsus hakkab Venemaa juhtidele kohale jõudma. Üks märk reaalsuse saabumisest on ka Venemaa rahandusminister Aleksei Kudrini teade, et pensioniea tõus Venemaal on paratamatu. Muidugi võib arutada, kui palju võimu Medvedevil võrreldes peaminister Vladimir Putiniga on, ent see ei muuda Venemaa majanduslikku reaalsust.

Majanduslik reaalsus on see, et venelased armastavad välismaa kaupu, mille ostmiseks tuleb aga välismaale valuuta saamiseks midagi müüa. Venemaa eksport on väga sõltuv aga maavarade müügist ning eriti naftast ja gaasist. Enne majanduskriisi kasvasid kõigi maavarade hinnad maailmaturul hoogsalt, mistõttu Vene riigieelarve tulud kasvasid kiirelt isegi siis, kui ekspordi maht ei kasvanud. See võimaldas Venemaal suurendada kaitsekulusid ning samal ajal jagada oma elanikele raha.

Enne valimisi tõsteti Venemaal hoogsalt pensione, see käis asja juurde. Venelaste rahulolu Putiniga tuli paljuski sellest, et palgad ja pensionid maksti tema ajal õigel ajal välja ja inimeste sissetulekud kasvasid. Selleks aga, et venelaste sissetulekud saaksid kasvada, peab Venemaa pidevalt suurendama oma eksporditulusid, sest muidu ei ole võimalik kasvatada kulusid. Kuna Venemaa ettevõtted suudavad vaid vähestes valdkondades pakkuda venelastele samu tooteid, nagu nt elektroonikat või riideid, mida imporditakse välismaalt, siis ei aita venelaste ostujõudu kasvatada ka lihtsalt rublade juurdetrükkimine ja rahvale laialijagamine, sest sellest tulenev inflatsioon sööb kohe ära kogu tulu, mida pensionär näiteks pensionitõusust sai.

Rahva viha Kremli võimumehed aga kardavad. Venelased võivad ju olla poliitiliselt passiivsed sõnavabaduse või poliitiliste vabaduste teemadel, ent kui asi on neile väga lähedane ja puudutab nende majanduslikku toimetulekut või näiteks siniste vilkurite kuritarvitamist võimumeeste autodel, siis ei karda nad oma vastuseisu ka avalikult välja näidata. Kreml üritab seda aga maha suruda ühelt poolt repressioonide, ent teiselt poolt ka järeleandmistega. Putini populaarsuse taga on siiani rahva elujärje parandamine ja Venemaa stabiilsus sõltub just sellest.

Rahva jätkuv toetus eeldab aga seda, et ka järgmiste valimiste eel suudatakse tõsta pensione ja jagada kingitusi ka kõigile ülejäänud olulistele gruppidele. Et neil kingitustel oleks ka ostujõudu (et nende eest saaks käia Türgis puhkamas ja osta Jaapanist telekaid), tuleb selleks pidevalt suurendada riigis teenitava välisvaluuta hulka, tulgu see siis kaupade või teenuste ekspordist. Kui aga nafta hind ei kasva ja gaasiturgu rikub Gazpromi jaoks kildagaas, siis tuleb kas suurendada ekspordi mahtu või laiendada ekspordi baasi ja hakata eksportima uusi kaupu ja teenuseid. Siin tulebki mängu lääs.

Venemaa on viimasel ajal teinud välismaa suunas positiivseid häälitsusi, sest neil on vaja investeeringuid. Venemaa vajab oma nõukogudeaegse infrastruktuuri moderniseerimiseks umbes ühe triljoni USA dollari (umbes 150 Eesti riigieelarvet) suurust investeeringumahtu, mida Venemaa ise ei suuda kuidagi kinni maksta. Ent välisinvesteeringuid on vaja ka majanduskasvu tootmiseks, et enne igat valimist saaks pensione tõsta. Ükskõik kuidas vaadata, Venemaa vajab hetkel lääne raha oluliselt enam kui Lääs vajab hetkel Venemaad. Selle tõsiasja tajumine ongi muutnud Venemaa juhtkonda sõbralikumaks.

Veel üks tõend Venemaa nõrkusest on nende passiivsus Kõrgõstani küsimuses. Kui hiljutistes rahutustes kukutati eelmine Kõrgõstani president Kurmanbek Bakiyev, siis puhkes Bakiyevi poolehoidjate kantsis Lõuna-Kõrgõstanis vägivald kirgiiside ja usbekkide vahel, kus hukkus ilmselt sadu inimesi. Uus valitsus palus Venemaalt abi, ent Moskva ei liigutanud paljude üllatuseks lillegi, kuigi erinevalt Gruusia sõjast poleks keegi maailmas selle vastu seisnud.

Briti ajakiri Economist viitas Venemaa sõjaväe asjatundja Aleksandr Goltsile, kelle sõnul pole Venema taoliseks asjaks lihtsalt võimeline. Vene sõjavägi koosneb peamiselt halvasti toidetud ja veel halvemini koheldud ajateenijatest, keda ei saa lihtsalt saata kuhugi rahu valvama, sest neil pole selleks sobivat väljaõpet. Erinevalt sõjast Gruusias on Kõrgõstan ka geograafiliselt Venemaast nii kaugel, et logistiliselt on seal pikema maismaaoperatsiooni korraldamine üsna keeruline. Lisaks maksab see ka palju raha, ent nagu sai juba mainitud, siis seda on Venemaal vähe.

Seetõttu ei saa teha muud kui nõustuda president Ilvesega, kelle sõnul elab praegu Eesti oma ajaloo kõige julgemal ajahetkel. Venemaa võib ju aegajalt teha kurja häält, ent see ei kaota ära väga tõsiseid probleeme, nagu kiirelt langev rahvaarv, korruptsioon, konkurentsivõimetu majandus ja sõjavägi, mis elab endiselt paljuski nõukogudeaegse varustuse ja relvastuse peal, mis on moraalselt juba aegunud ja mis kaotab iga aastaga järjest kasutuskõlblikkust.

L'heure est venue de passer à l'action

2010-06-21T01:56:00.000-07:00

Premierement paru dans le Monde de 21. Juin 2010.

Vahur Koorits, journaliste au quotidien estonien "Postimees"

Il faudrait tout d'abord établir une masse critique pour déclencher une réaction en chaîne qui rassemblerait les pays européens l'un après l'autre dans une Fédération européenne, ne laissant ainsi de côté que quelques fervents adversaires de principe.

Le besoin d'établir une Fédération européenne est clair. La crise économique actuelle ne fait que souligner ce besoin. Il faut par la même occasion avouer que le rapprochement qui se fait actuellement à la suite des nouveaux accords européens se trouve dans une impasse, dû au fait que les différences d'opinion sur le rôle futur de l'Europe sont trop vastes de pays en pays. Quelques-uns des pays sont fondamentalement opposés à l'unification européenne et tous les efforts pour trouver des compromis sont tombés à l'eau. L'ambition nécessaire pour faire passer les accords européens est disparue et on trouve à sa place un barrage de paroles bureaucratiques et incompréhensibles.

Il faut trouver un tout nouveau moyen de se rapprocher. Il faudrait offrir aux pays européens qui sont sceptiques, l'occasion de s'éloigner de la fédération future sans que l'on soit obligé de prendre en considération leurs souhaits en formulant de futurs projets d'unification de l'Europe, mais plutôt de les laisser à l'écart de la fédération pour pouvoir ainsi, par la suite, conclure des accords séparés avec eux et établir une collaboration à leur goût.
Malheureusement, jusqu'aujourd'hui les gouvernements des pays européens qui mènent le débat sur l'unification européenne ont été assez passifs en ce qui concerne les questions européennes, ce qui n'entraîne qu'une augmentation du pouvoir destructeur des sceptiques en matière de l'Europe. Or, si les gouvernements ne veulent pas mener le débat en faveur de l'unification européenne il faudrait que la communauté elle-même prennent en main cette tâche.

Pour nous sortir du marasme actuel il faudrait établir une assemblée de vingt à trente membres et les charger d'écrire une nouvelle Constitution fédérale pour l'Europe. Il faudrait que les membres de cette assemblée soient des fédéralistes convaincus et qu'ils représentent les diverses régions de l'Europe, qu'ils proviennent de différentes professions et qu'il y ait un nombre égal d'hommes et de femmes.
Il faut que la constitution établisse les institutions nécessaires pour faire fonctionner une Europe fédérale et il faut établir des lois distinctes pour définir les étapes nécessaires à l'adoption de la nouvelle constitution.
Il faudrait que la constitution soit aussi brève que possible tout en restant claire et minimaliste afin de la rendre facilement lisible aux gens. Il est à présumer qu'il y aura un vote populaire à ce sujet dans chaque Etat membre de la Fédération européenne et pour ce faire il est nécessaire que la constitution soit facile à comprendre. Il faudrait que la constitution comporte une provision permettant de la modifier à l'avenir sans nécessiter que la modification soit approuvée par chaque Etat membre.
GAGNER L'APPUI DU PUBLIC
Une fois le projet de constitution terminé, il pourra être introduit au public dans le but d'y trouver son appui. L'appui public existe présentement pour l'aggrandissement du territoire de l'Europe comme par exemple en ce qui a trait à la politique extérieure et à la défense militaire. Or, l'appui public ne vaut pas grande chose si les citoyens n'ont pas de projet concret pour voter pour ou contre. Voilà pourquoi il faut faire un projet de constitution même s'il faut le faire en dehors du gouvernement afin de pouvoir le présenter au public comme projet concret sur lequel faire son opinion.

Une telle initiative prise en dehors du gouvernement pourrait gagner l'appui des gouvernements ou les inspirer à être plus ambitieux dans leurs actions à l'égard de l'unification de l'Europe. Or, même si les gouvernements détournent le projet, celà ne voudra pas dire la mort de la constitution. Dans ce cas il faudrait mettre en marche des campagnes d'information à l'intérieur des Etats membres afin de gagner l'appui du public vis-à-vis de la réalisation de la Constitution européenne. Si nous réussissons à gagner l'appui incontestable du public pour la création d'une constitution fédérale il s'en suivra que les politiciens donneront leur accord.

Et ceci nous ramène à la question : quelle devrait être la dimension de la masse critique nécessaire à la mise en marche de la Fédération européenne? Le nucléus de l'Europe fédérale devrait être formé des pays suivants : la France, l'Allemagne et au moins trois autres pays. L'idée derrière ceci est de faciliter aux Etats qui forment le nucléus de la masse critique de la fédération future de créér la Fédération européenne à eux seuls et sans avoir recours aux autres Etats membres.

Or, la fédération n'est pas nécesairement limitée à seulement cinq Etats. Si la France, l'Allemagne et trois autre pays mènent la barque, il est probable que les autres pays de l'Union européenne les suivent, voulant eux aussi participer au processus et s'associer ainsi à la fédération. Chaque nouvel associé va entraîner les autres à le suivre créant ainsi une réaction en chaîne. Et ceux qui ne favorisent pas une Europe unie vont être écartés et ils ne pourront pas entrâver le travail des autres qui veulent avoir une Europe unie.

La rédaction de la constitution est simple en soi. Les institutions européennes existantes et l'exemple fourni par les autres Etats fédéraux du monde fourniraient l'appui nécessaire. Or, la plus difficile des tâches sera de gagner l'appui nécessaire pour la création de la masse critique nécessaire à l'unification de l'Europe. Et voilà où la France peut jouer un rôle décisif car la France est un pays incontournable en matière de l'unification de l'Europe. De plus, il existe en France une forte tradition de mobilisation de la société et cette tradition pourra servir à faire adopter la constitution. L'heure est venue de passer à l'action.

Vahur Koorits, journaliste au quotidien estonien "Postimees"

Euroopa Liidu igikasvav muresfäär

2010-06-14T00:35:00.000-07:00

Kõrgõzstani kaos on viinud selleni, et hulk organisatsioone, nagu ÜRO, OSCE ja ka Euroopa Liit on saatnud sinna oma esindajad probleemiga tegelema. Euroopa Liidu jaoks tähendab see ühenduse muresfääri järjekordset kasvu.

90. alguses, kui puhkes vägivald Jugoslaavias, teatati Euroopast, et Euroopa tund on nüüd tulnud. See lõppes piinlikult, sest tegelikult tuli hoopis NATO tund. Ent 15 aastat hiljem olid NATO relvad ja ELi abirahad Balkani poolsaare suuresti rahustanud ning praegu loivavad kõik sealsed veel ELi mittekuuluvad riigid erinevate kiirustega ikka liikmelisuse, rahumeelsuse ja igavuse poole.

2008. aasta suvel puhkes ootamatult sõda Gruusias ning Brüsseli mõningaseks üllatuseks järgnes sõjale kiirelt avalikkuse meelepaha selle üle, miks Euroopa Liit ei tee piisavalt vaenutegevuse lõpetamiseks. Brüsselis oldi muidugi kuulnud, et Gruusia tahaks ka liikmeks saada, ent enne sõda mingit tõsisemat Euroopa Liidu kohalolu seal polnud. Peale sõda saatis Brüssel sinna oma vaatlejad ning abiraha, iroonilisel kombel aitas sõda Euroopa Liidu kohalolu Gruusias suurendada.

Nüüd on siis Euroopa Liit saatnud oma esindajad Kõrgezstani ja kes teab, mis sealt välja tuleb. Kui Euroopa Liidu mõjusfäär Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse veel laienenud pole, siis ELi muresfäär on küll sinnasuunas kiirelt kasvamas. Muresfääri iseloomustab, et Euroopal on seal palju vastutust, ent väga vähe volitusi. Mõistagi on see valem läbikukkumise ja frustratsiooni tekitamiseks.

Ent mõistagi ei piirdu muresfäär vaid postkommunistliku maailmaga. Euroopa muresfääris on kindlalt suurem osa Aafrikat, Palestiina piirkond ning muresfäär on otsapidi laienemas isegi Afganistani. Balkanil muutus ELi muresfäär aja jooksul ELi mõjusfääriks ning seal on saavutatud juba üsna häid tulemusi, näis, mis teistes ELi muresfääri riikides saab.

Kas Arctic Sea on provokatsioon?

2010-06-11T06:20:00.000-07:00

Nüüd on see siis tulnud. Venemaal toimuva kohtuistungi ajal teatas Arctic Sea kaaperdamises süüdistatav Dmitri Savins, et kaaperdamise tellis talt lunaraha pärast Eerik Niiles Kross. Krossi seos Savinsiga oli teada juba septembris, ent taolist süüdistust tollal ei tulnud. Veel enne oli teada, et hulk kaaperdajaid olid Eestiga seotud.

Juba tollal pani imestama, et Arctic Sea juhtumit ei kasutanud Venemaa ära eestivastaseks propagandaks. Samuti ei tehtud eelmisel suvel ja isegi peale Krossi seose ilmsikstulekut mingit katset piraatlusjuhtumiga selgitada vajadust suurendada Vene laevastiku kohalolu Läänemerel. Arvestades Venemaa pidevaid propagandarünnakuid Eesti suunal ning katseid oma sõjalist kohalolekut Läänemere piirkonnas taastada, oli see enam kui imelik.

Nüüd on siis tulnud süüdistus, et Kross on kaaperdamisega seotud. Enne spekulatsioonide juurde asumist kordaks veel üle mõned faktid. Eerik Niiles Kross on Eesti võimudele lähedalseisev endine luurekoordinaator, ta tegutses vahepeal aktiivselt Gruusia nõustamisega ja praegu on ta kurat teab millega tegelev ettevõtja.

Arctic Sea oli aga venelastest meeskonnaga Alžeeriasse puidulaadungiga teel olnud kaubalaev, mis väidetavalt kaaperdati eelmise aasta 24. juulil Läänemerel. Vene sõjalaevastik vabastas Arctic Sea augusti keskpaigas Aafrika looderanniku lähistel ning lennutas nii röövlid kui meeskonna tagasi Venemaale.

Venemaa ei teinud sisuliselt mingit koostööd laevaröövi uurimise rahvusvahelise komisjoniga ja mõistab praegu ise röövlite üle kohut. Just sellelt kohtuistungilt tulebki Savinsi väide. Laevameeskonna liikmeid ei lastud ka peale vabastamist pikalt nende omaste juurde, meediast rääkimata.

Laeva vabastamine Aafrika loodekalda lähistel sattus ajaliselt väga sobivale ajale, sest vabastamise viis läbi parasjagu Mustalt Merelt läbi Vahemere Läänemerele sõitev Vene fregatt Ladnõi, mis suundus õppusele Zapad 2009, mille käigus harjutati Balti riikide vallutamist. Kui kaaperdamine oleks toimunud mõned nädalad varem või hiljem, poleks Venemaa nii lihtsalt suutnud Arctic Sea päästmiseks laevastikku kohale saata.

Kuna Savinsi väide, et Krossi huvitas raha, on ilmselgelt jabur, siis nüüd tulevad kaks spekulatsiooni selle kohta, mis selle taga tegelikult olla võib.

1. Üks laeva kaaperdamise ajal levinud teooria oli see, et venelased üritasid puidulasti all Iraani vedada S-300 õhutõrjerakette, mis muudaks Iisraeli või USA jaoks Iraani tuumaprogrammi ründamise väga veriseks. Iisraeli salateenistus Mossad sai sellest haisu ninna ja organiseeris laeva kaaperdamise, et rakettide Iraani jõudmist takistada.

Selle teooria kohaselt on Krossi osalus igati loogiline, sest tegemist oli Lääne luureteenistustele tuttava inimesega, kelle abi Mossad võis vajada, et siinkandis kaaperdamismeeskond kokku ajada. Avaliku häbi vältimiseks võttis Venemaa laeva kaaperdajatelt tagasi ja teeskles, et tegemist oli puhtalt raha teenimiseks suunatud piraatlusega, millel pole rakettidega mingit seost.

Selle teooria poolt räägivad laeva kaaperdamise ja tagasivõtmisega seotud veidrad asjaolud ning see, et Venemaa hoiab loos madalat profiili ja ei ürita seda oma propagandas Eesti vastu ära kasutada. Ent sel juhul on arusaamatu, miks oli vaja kohtuistungil Krossi nimi välja käia? Tegemist pole suure tõenäosusega ausa kohtuprotsessiga ja kui ka oleks, siis saaks kohtuasja kinniseks teha ja kogu tundliku info kinni hoida. See viib meid teise teooria juurde.

2. On võimalik, et kogu laevakaaperdamise lugu on luuraja Putini stiilis kaval eripoeratsioon, et diskrediteerida Eestit, Lätit ja läbi Krossi ka Gruusiat ning legitimiseerida Vene laevastiku suuremat kohalolu Läänemerel. Just igasugu erioperatsioonid on Putini ajal muutunud Venemaa kaubamärgiks ja see oleks neist üks suurejoonelisemaid.

Erioperatsioonile viitab ajastus, sest Arctic Sea sattus Vene laevastiku kätte just sel ajal, kui venelastel oli Gibraltari kandis korralik mereväeüksus. Praegusel ajal ei satu Vene merevägi sinnakanti üldse väga tihti. Samuti viitab erioperatsioonile Venemaa poolne ülim salastatus ja keeldumine rahvusvahelisest koostööst. Eesti poolne rahvusvahelise uurimisgrupi juht Lavly Lepp juba teataski, et Krossi seosed kaaperdamisega ei leidnud kinnitust.

Erioperatsiooni korral pandi Savins juhiks, et luua seos Krossiga. Selle seose kohta tilgutati juba septembris varakult info meediasse. Seejärel hangiti käputäis vene päritolu pätte Eestist ja Lätist, keda kaaperdajatena näidata. Reaalselt olid Savins ja teised pätid lihtsalt statistid, keda kohtusaalis näidata ja erioperatsiooni eesmärkide saavutamiseks kasutada.

Operatsioon korraldati sel ajal just seetõttu, et siis oli võimalik laevastik nn päästmiseks kohale saata. Nii röövijate kui päästetute kinnihoidmine oli vajalik, et panna neid rääkima, mida vaja. Kohtuprotsess algas nüüd tõenäoliselt seetõttu, et praeguseks on ütlused ühtlustatud ja stsenaarium läbi mängitud. Märkida tasub, et Krossi süüdistas Savins kirjalikus ülestunnistuses, mis kohtus lihtsalt ette loeti. See vähendab oluliselt selle usutavust.

Kui tegemist on eripoeratsiooniga, siis järgneb peatselt suur propagandarünnak kas Vene riigiametnike või riigi kontrollitud meediakanalite abil. Rünnak ei pruugi kohe alata, ent selle venimine viitab sellele, et Venemaal on veel üllatusi varus ja stsenaarium pole veel lõpuni mängitud. Näiteks võib Venemaa Krossi tagantselja süüdi mõista ja tekitada skandaali sellest, kui Eesti Krossi välja ei anna.

Putinile võivad erioperatsioonid meeldida, ent nii keeruka operatsiooni läbiviimine on parajalt keeruline, mistõttu on Venemaa skeem karjuvaid küsitavusi täis ja seetõttu on rahvusvaheline meedia olnud selle suhtes üsna skeptiline. Putini eesmärki ehk Balti riikide diskrediteerimist eesmärk ei saavuta, pigem diskrediteerub Venemaa ise veelgi enam, ent ometi võib meile sellest veel palju jama tulla.

Tankid ja rumalus

2010-06-07T06:29:00.000-07:00

Kui vanasti lõppes inimestel mõistus raudteel, siis praegusel ajal lõppeb mõistus otsa tanke nähes, vähemalt tundub see nii olevat mõnede ajakirjanike puhul.

Raimo Poom Päevalehest on igatahes saanud hakkama teosega, kritiseerides mõtet tanke osta. Taustaks kõigepealt niipalju, et kavas on osta kas tanke või jalaväe lahingumasinaid (need on erinevad asjad) siis, kui selleks raha jätkub, mis tähendab, et nende ostmine pole kindel ja kui nad ka tulevad, siis võtab nende saabumine omajagu aega, sest enne on vaja valmis saada laod ja polügoonid ja õpetada välja inimesed neid hooldama ja nendega sõdima. Ehk siis, masinate ost pole otsustatud ja samuti pole kindel, kas tulevad tankid. Norras õppuste vaatamine ei tähenda veel millegi otsustamist.

Vaataks aga nüüd natuke Poomi argumentatsiooni:

On täiesti põhjendatud arvata, et äkkrünnakuga alustav vaenlane teeb esimesed käigud õhust, ja Eesti tankid on esimesed, mille kasutuks rauahunnikuks muutmise käsk tuleb ellu viia. Meie endapoolse kaitseta õhust on nende kasutegur nullilähedane.

Õhukaitse raketisüsteemid, mida kavatsetakse kasutusele võtta, on küll toredad mõningaks heidutuseks, kuid üksnes selleks. Eesti on nii väike ja vaenlase luuresüsteemid enam kui piisavad, et tagada esmase üllatusmomendi piisav mõju. See tähendab peamiste sihtmärkide kiiret ja kohest hävitamist ning nendeks liigituvad tulevased tankide parkimisplatsid või -angaarid. Raketisüsteeme ei jõuta selle ajaga isegi kuurist välja ajada.

Kui nüüd vaadata kaitseväe kümneaastase arengukava teksti, siis seal on eelhoiatuse ja luure küsimus kõige esimene prioriteet, sellal kui tankid on kusagil kõige lõpus. Seda just seepärast, et Eesti edukas kaitsmine eeldab kasvõi mõnetunnist eelhoiatusaega, et kaitsevägi jõuaks end mobiliseerima hakata. Ilma selle eelhoiatusajata juhtub see, et vaenlane pommitab kaitseväe laod ja kasarmud puruks ning mobilisatsioon kaotab oma mõtte, sest mobiliseeritavatele pole anda ei varustust ega relvi. Sel juhul pole vahet, kas tankid on või mitte.

Ent mis puudutab vaenlase võimet ootamatu rünnakuga hakkama saada, siis siin on Poomi väide enam kui kaheldav. Esiteks algasid mõlemad Tšetšeenia sõjad kui Gruusia sõda eelneva poliitilise pingetekruvimisega, mis andis puhkevast sõjast piisavalt märku. Teiseks eeldab vähegi edukas sõjategevus edukaks rünnakuks piisava hulga sõjaväe koondamist. Mida tugevamaks suudab Eesti oma sõjaväe muuta, seda suuremat hulka sõjaväge on Venemaal meie vastu vaja koondada ning seda raskem on täielikku üllatusrünnakut saavutada. Tankidega või ilma, ent tugevam Eesti kaitsevägi aitab ka Venemaa rünnakuplaane varem märgata. Arvestada tuleb, et Venemaa kõige võitlusvõimelisemad üksused on koondatud Kaukaasiasse ja nende siiatoomine peaks ideaalis meie või liitlaste luurele silma paistma.

Ent Poomil oli veel üks mure.

Kaheldavate otsuste sünd kattub üsnagi ärevaks tegevate suundumustega kaitsevaldkonna juhtimises. Eriti hakkab silma kaitseväe tsiviilkontrolli süstemaatiline erosioon. Juba pea pool aastat täidab kaitseministeeriumi kantsleri ehk kõrgeima vastutava ametniku rolli tegevteenistuses olev sõjaväelane.

Poom mõtleb kõrgema sõjaväelase all Lauri Tummi, kes jah juba pea pool aastat täidab kantsleri kohuseid, sest kantsler Riho Terras on välismaal õppimas. Ent tuleb mainida, et ka Terras ise on kaitseväelane, kelle minister Aaviksoo tõi kaitseministeeriumisse ning tõenäoliselt läheb ka Terras mõne aja pärast kaitseväkke tagasi mõnele olulisele kohale.

Tummi kohta tuleb aga öelda, et mõne aasta eest möllanud kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahelises sõjas oli Tumm üks neist, keda kaitseväelased kirglikult vihkasid, tema on üks neist, keda Leo Kunnas nimetab endiselt "kaitseministeeriumi tippametnikeks" ja kelle kaela ajab Kunnas suurema osa kaitseväe arenguprobleeme. Kaitseväe ja ministeeriumi sõja viimases faasis kujunes see minister Aaviksoo ja kaiteministeeriumi kantsler Lauri Almanni vaheliseks isiklikuks võitluseks, kus just Raimo Poomi kaudu liikus avalikkusse palju Aaviksoo suhtes negatiivset infot. Kui Poom ja Kunnas mõlemad kiruvad Tummi, siis tundub, et tegemist on suhteliselt neutraalse ametnikuga.

Tööpuudus ongi lahendus

2010-06-06T08:25:00.000-07:00

Kriis on kestnud juba kaks aastat ning kuigi riikide võlakriis jätkub täie hooga, on samas võimalik juba mingeid kokkuvõtteid tegema hakata. Hispaania ja veel mitmete Euroopa riikide kogemus näitab, et majanduse ergutamismeetmed töötasid üsna viletsalt, sest majandus langes ja töötus kasvas, sellal kui riigivõlg kuhjus hirmutava hooga. Ka valuuta suur odavnemine ei aidanud neid riike nagu Ühendkuningriik, mis pole euroalaga liitunud, sest Suurbritannia kaubandusdefitsiit kasvas, mitte ei langenud. Ühesõnaga, keynsianism töötas väga halvasti.

Võttes õppust Suure Depressiooni kogemusest jagavad keskpangad peaaegu tasuta laenuraha, ent ka see pole eriti aidanud. Helikopterilt raha loopimine oli Milton Friedmani teooria põhiseisukoht ning ka selle edukusega on, nagu on.

Balti riikides on katsetatud uut lähenemist, mida nimetatakse nii sisemiseks devalveerimiseks kui hindade ja palkade deflatsiooniks. Leedus ja eriti Lätis on selle tulemused olnud üsna kehvad kõiki kategooriaid vaadates. Üheks oluliseks probleemiks on, et hoolimata väga suurtest palgakärbetest, kus näiteks Läti avalikud teenistujad saavad praegu vaid 64% oma tippaegsest palgast, on üldine hinnatase langenud vaid üsna vähe. Tootjahinnad olid selle aasta jaanuaris langenud vaid 6,6% võrreldes aastataguse ajaga. Hästi palju valu oli tekitanud vaid üsna vähe tulu ja nii ongi Läti majandus veelgi langemas.

Nüüd vaadata Eesti I kvartali 137 000 töötut. See on muidugi hirmutav number, ent selle nägemise asemel probleemina tuleks seda näha probleemi lahendusena. Meie majanduskriisi põhjuseks on eelnev buum. Buum on aga halb sellepärast, et buumi ajal tehakse väga palju kehvasid majandusotsuseid.

Tüüpiliseks näiteks kehvast majandusotsusest on buumi ajal kooli pooleli jätnud poiss, kes läks ehitusele abitöölisena suurt raha teenima. Praegu on ta töötu, tal pole haridust ja ühtegi vajalikku oskust, millega tööle saaks. Just sobiva hariduse või oskuste puudumine on kõige tõsisem probleem, mis töötutel on.

See töötu noormees, kellesarnaseid olen ma töötukassa ukse taga palju näinud, peab nüüd oma elus tegema struktuurse muutuse. Kuna ehitusel teda enam vaja ei lähe ja oskusteta tööjõu järele on vajadust majanduses vähe, siis peab ta uuesti korralikule tööle saamiseks omandama kas kas hariduse või ametioskused, mida tööandjad otsivad.

See eeldab poolelijäänud haridustee lõpetamist ja vajadusel ka täiesti uue hariduse omandamist. See võtab omajagu kaua aega, ent ilma selleta on tal vähe lootust uuesti järje peale saada. Kui me nüüd laiendame selle ühe noormehe juhtumit kogu majandusele, siis tehti buumi ajal kogu Eesti (ja ka Hispaania, Suurbritannia, USA ja paljude teiste riikide) majanduses palju valesid otsuseid, mida tuleb nüüd parandama hakata ehk tuleb muuta nende riikide majanduste struktuuri, et majandused toodaksid neid kaupu ja teenuseid, mida tarbijad tegelikult tahavad. Üksikisikute tasemel tähendab see, et inimesed peavad vahetama töökohta, mis tihti tähendab kahe töökoha vahel tööta olemist.

See ongi aeglane protsess, ent nagu näitab praegune kriis, siis selle protsessi edasilükkamine valitsuse kulutamise, valuuta devalveerimise või kasvõi palgakärbete abil ei päästa midagi, sest kui ikka majanduse struktuur on probleemiks, siis tuleb just seda probleemi ka lahendada. Kõrge tööpuudus on siin paratamatus, mida tuleb lihtsalt mõnda aega taluda, pakkudes samal ajal töötutele võimalusi uue elukutse omandamiseks ning teiselt poolt peab riik kulutama raha töötuse mõjude leevendamisele, mitte töötuse kui sellise pidurdamisele.

Ulu koos huntidega?

2010-05-30T09:50:00.000-07:00

Rohelised on omavahel vaherahu sõlminud ja valitud on ka uus juhatus, kus vahepealse verelaskmise tõttu on väga palju uusi nägusid. Praegu tegelevad kõikvõimalikud arvajad aga roheliste tuleviku ennustamisega ja neile nõu jagamisega. Kõige huvitavam neist on Andrei Hvostovi arvamus, kes leiab, et rohelised peaksid oma ülesehituselt rohkem sarnanema teiste erakondadega ja vähem lihtsalt sõpruskonnaga, kellena rohelised tema hinnangul käituvad.

Hvostov tõi sõjamaailmast palju näiteid selle kohta, kuidas organisatsioon vajab edukuseks ühte tugevat liidrit. Üldse jäi mulle mulje, et Hvostovi hinnangul rohelised lobisevad liiga palju ja tegutsevad liiga vähe. Ma pole aga kindel, kas Reformierakonna või Keskerakonna sarnane juhikeskne ja ülalt juhitav mudel tooks ikka rohelistele kasu.

Eesti valijaskonnas on tubli veerand inimesi, kes on olemasolevates parteides pettunud ja hääletavad seetõttu Indrek Tarandite ja Res Publicate poolt. Suuresti pole nende meelepaha põhjuseks mitte Eestis tehtava poliitika sisu kuivõrd poliitika tegemise viis, järelmaitse, mis jääb suhu peale otsustetegemises osalemist või selle jälgimist.

Just see on roheliste jaoks üks võimalus. Euroopa rohelised on enamasti ka oma organisatsioonikultuuri poolest üsna teistsugused ja just see võlub valijaid. Saksa rohelised olid oma algusaegadel üsna puhas anarhistide jõuk, ent ometi läks neil valimistel hästi ja läheb ka praegu järjest paremini. Just taolise alternatiivse organisatsioonikultuuri arendamine võib olla ka Eesti roheliste võimalus. Ma siinjuures ei mõtle kohtu teel võimu haaramist ja teisitimõtlejate väljaviskamist, vaid just intelligentse ja salliva mõttevahetuse foorumi loomist.

Quality bias in Estonia

2010-05-23T12:29:00.000-07:00

There has been a surprising interest in Estonian society and culture following Estonia's success on the road to euro accession and the apparent stoicism of Estonians when faced with crisis. This and this are just some examples.

Estonian protestant heritage is sometimes used to explain this but religious explanation would also need to explain why Latvia with a similar protestant background has been unable to repeat Estonian success. I think that the source of Estonian difference is rather the peculiar quirk of Estonian nationalism as it emerged in late 19. century.

Estonian nationalism emerged during the Estonian renaissance and was heavily influenced by German nationalism because Estonia and Latvia at the time had a German-speaking upper class with close ties to Germany. At the time nationalism in Europe was about different nations explaining why they are better then others and therefore why they deserve the land of others. It put a strong emphasis on size of both territory and population. It had a quantity bias.

Estonian nation was born of Estonian-speaking population in present day Estonia. Because Estonians defined themselves by language and this language was remarkably different from neighboring languages it put a low limit to the potential number of Estonians. When Estonians counted their numbers they discovered that they were vastly outnumbered by neighboring Swedes, Finns and even Latvians and Lithuanians, let alone the gigantic German and Russian nations. Emphasizing size was not a possibility in Estonia.

So when a theologian Jakob Hurt said that because Estonians can't become great in numbers they should get great in spirit it become popular in Estonia. A quality bias in Estonian nationalism was born. One consequence of it was emulating Western Europe and Scandinavia which started more then a century ago and hasn't still ended.

When Estonia become independent in 1918 it grabbed some pieces of land from Russia where people didn't speak Estonian, but attitude to minorities was very liberal for the age, because quality bias in Estonian nationalism was already then firmly in place.

Then came the Soviet occupation and when it finished all three Baltic states were confronted with the need to rebuild their countries. In 1992 Estonians voted for Mart Laar who governed two years and introduced radical free market reforms that become the foundation of later success. But Laar was not elected for his promise of radical economic reforms, he was elected for his promise of plats puhtaks that could be translated as clean sweep to English. That meant purging the state apparatus from old communist party hacks and replacing them with young guys strait from university and this is exactly what he did.

Laar was elected for his nationalist program but unlike nationalism in many other nations in Estonia the quality bias meant that superiority of Estonian nation was measured in GDP per capita, rankings in different lists and the general quality of institutions. Again the presence of hostile Russia next door meant that Balkan style violent nationalism really wasn't possible for small Baltic nations. But deeply entrenched quality bias among Estonians meant that GDP growth or getting EU accession talks a few years earlier then Latvia or Lithuania gave Estonia a simple substitute while Latvia, Lithuania and many other postcommunist nations spent 10-15 years just drifting because of a total absence of goals and values. Only EU later gave a direction and aquis communautaire to replace absent values.

Estonian success compared with Latvia and Lithuania created a lot of really ugly shadenfreude among Estonians while in Latvia and Lithuania it created a reflex of copying Estonian solutions. I don't intend to say that it's a bad idea but without knowing why Estonia succeeded it can get difficult to copy the feat.

Nelja erakonnaga riigikogu

2010-05-21T01:53:00.000-07:00

Praegu tundub juba täiesti reaalne, et nii Rahvaliit kui Rohelised ei saa järgmisesse riigikogusse, mis jätaks sinna vaid neli suuremat ehk Reformierakonna, Keskerakonna, IRLi ja Sotsid. Sellel oleks kaks suuremat mõju: esiteks jääks ripakile 12 kohta riigikogus, mille neli erakonda enda vahel ära jagavad ning teiseks väheneb oluliselt kombinatsioonide arv koalitsiooni moodustamiseks.

Ripakile jäävast 12 kohast suurema osa ehk 7-8 saaksid tõenäoliselt Reformierakond ja Keskerakond. Kuna nende toetus on pidevalt üsna võrdne, siis tähendaks see neile mõlemale umbes 33-34 kohta riigikogus. Ülejäänu jagaksid siis IRL ja Sotsid. Rahvaliidu ühe osa ühendamine ja osade pettunud roheliste nende poolt hääletamine võib küll tõsta Sotside toetust, ent kui palju, on küsitav.

Kui Reformierakond ja Keskerakond saavad üsna võrdselt kohti, siis ongi kõige olulisem küsimus, milline erakond saab suuruselt kolmanda saagi, sest sellest sõltub võimukoalitsiooni loomine. IRLil ja SDE-l lähheb jagamisele kahe peale ka umbes 34-35 kohta ning valitsuse loomisel saab otsustavaks, kumb saab rohkem kohtasid. Seda mõistagi eeldusel, et Kesk ja Reform saavad sisuliselt sama tulemuse. Seni on IRL kogu aeg olnud natuke tugevamal positsioonil, ent see pole kindel, sest sotsid võivad ka üsna hea tulemuse teha.

Väikeerakondade kadumine vähendab ka koalitsioonikombinatsioonide arvu. Sisuliselt kristalliseerib see vastanduse, kus Reform ja IRL on paremal pool ja Kesk ja SDE vasakul ja oluline on, kumb kombinatsioon saab enam kohti. Seda muidugi seni, kuni ei sünni kõige huvitavamat kombinatsiooni, nimelt IRLi ja Keski liitu.

Ent nelja parteiga riigikogu on pikemas plaanis Eestile ebaloomilik. Riigikogusse saamine vajab kõigest iga kahekümnenda inimese häält, seda pole väga palju. Eesti valimissüsteem lubab rahulikult riigikokku 5-6 erakonda ja kui ka ajutiselt jääb sinna neli erakonda, siis aastal 2015 saab sinna uuesti 5. ja võibolla ka 6. erakond. Nendeks võib olla näiteks taassündinud roheliste erakond või mõni praegu vaid kellegi mõtetes mõlkuv projekt.

Julgeolekugarantii OECDst ja Euroopa Kosmoseagentuurist?

2010-05-10T11:47:00.000-07:00

Täna tuli siis teade, et Eesti sai kutse liitumiseks rikaste riikide klubi OECDga. Ent Eesti juba on liitunud ka näiteks Euroopa Kosmoseagentuuri ja paljude teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega ning nüüd soovib ka eurotsooni liikmeks saada, kusjuures Eesti riigi ametlikuks poliitikaks on istuda võimalikult paljude laudade taga. Lisaks paljudele praktilistele kasudele kõikjale kuulumisest selgitavad eestlased seda tihti julgeolekukaalutlustega, ent mis julgeolekut vaenuliku Venemaa vastu tagab Eestile kuulumine näiteks Euroopa Kosmoseagentuuri, kui see organisatsioon sõjapidamisega ei tegele, imestavad vahel nii eestlased kui välismaalased?

Sellel kõigel on siiski vägagi reaalne põhjus, nimelt muudab see Venemaa jaoks vägagi keerukaks Nõukogude Liidu taastamise ehk puhta Balti riikide allaneelamise nagu 1940. aastal. Just toonaste sündmuste vältimiseks üritabki Eesti istuda iga laua taga.

Kujutame ette Venemaa katset inkorporeerida Eestit enda üheks oblastiks, kui samal ajal on maailma suurimates pealinnades Eesti eksiilesindused, mille esindajad istuvad Euroopa Liidu, eurotsooni, OECD ja veel väga paljude organisatsioonide otsustamislaudade taga. Isegi, kui eestlased igal võimalusel ei sõima Venemaad, on nende kohalolek ikkagi probleemi pidev meeldetuletamine. See muudab Eesti iseseisvuse ohustamise Venemaa jaoks oluliselt keerulisemaks ja tekitab klassikalise heidutusefekti. Heidutus ju just seda tähendabki, et tülinorimine muutub agressori jaoks liiga kulukaks ja seetõttu ta hoidub sellest.

Praegune olukord erineb oluliselt II Maailmasõja järgsest olukorrast, kus Eestil olid küll eksiildiplomaadid olemas, ent peale mõnede kokteiliõhtute neid kuhugi ei kutsutud ja nende mõju oli pigem sümboolne. Kahe maailmasõja vahel olid rahvusvahelised organisatsioonid palju vähem arenenud ja olulisim neist, Rahvasteliit, kadus sõja käigus. Nii polnudki Eestil ühtegi olulist lauda, mille ääres eksiildiplomaadid istuda saaksid.

Balti riigid on juba nii tihedalt seotud rahvusvaheliste suhete võrgustikuga, et isegi ilma NATOta oleks Venemaa katse meid uuesti inkorporeerida äärmiselt ebatõenäoline. Pigem on Moskva praeguseks sooviks muuta postkommunistlikud riigid Varssavi pakti taoliseks mõjusfääriks, kus Venemaa sõna maksab teistest enam ja kus Moskvale tundub, et "temast peetakse lugu", ent eraldi riik juriidilise kehana säiliks. Ka taoline areng on Eestile vastuvõetamatu, ent see erineb siiski 1940. aasta variandist.

The Geopolitics of Crisis

2010-05-05T06:32:00.000-07:00

This crisis will have longer term impacts and already now we can predict the first consequences. The above graph from autumn 2009 Eurobarometer shows Europeans perception of their countries future.

Predictably people in Eastern Europe and in other peripheral countries like Malta or Portugal think the most that their children would be better off emigrating. In worst hit countries like Lithuania or Latvia those numbers also increased quite a bit compared with autumn 2008. This raises the prospect that peripheral countries will experience continued emigration that will slow down their growth and thus contribute to further economic distress as populations get older.

Also quite predictably people in Northern European and core countries like Germany and France were quite confident in their country's future. But the stark exception to this is UK, in which full 39% of people thought that for their children emigrating is better then staying. Autumn 2008 the same number in UK was 49%, the question was not asked before.

It may be accidental, but trust in country can also be measured by trust in local institutions. In UK trust in national parliament and government was only 19% in autumn 2009, compared with 34% and 30% respectively in autumn 2007. Trust in political parties fell from 15% to 9%. British trust in political institutions is similar to Eastern European levels, but trust in other institutions like judiciary or army has remained stable.

The British seem to have at least a mild loss of confidence in their country and this may change their geopolitical status in Europe. In 2008 Eurostat predicted that by 2060 UK would be the biggest country in EU with a population of 77 million. With total fertility index (children per woman) of 1,66 this growth relies heavily on immigration. UK had a big immigration wave in last decade and Eurostat's projections are based on continued immigration. But if this immigration flow would dissipate or it would be offset by increased emigration of the British, then British population would probably grow much less.

This would probably benefit France, the other great power in Europe. With a total fertility index of 1,98 its growth is much less dependent on immigration. France is predicted to grow to 72 million by 2060, which is bigger then in Germany, French population will also be much younger then in Germany or Italy.

To conclude, this crisis has severely harmed most of Eastern Europe and there is a serious danger that most of the new member states will grow old before they get rich, thus perpetuation their relative poverty. This poverty on the other hand will encourage continued emigration to richer European nations and in those countries immigrants will help to keep up the wealth of richer nations. Only a few of the most successful new member states, like Slovenia or Czech Republic, may be able to escape this vicious circle, but some South European countries like Portugal may go the way of Eastern Europe.

This crisis won't probably affect Germany's continued decline, with just 1,41 children per woman decline is inevitable. The Great Unknown is UK, which was poised to become the biggest country in EU, but this projection depends on continued large scale immigration and modest emigration and those phenomena can change fast.