IRLi juhiks kandideerijad saavad vaid võita

Praeguseks on välja ilmunud juba kolm IRLi esimehe kohale kandideerijat - Liisa Pakosta, Eerik-Niiles Kross ja Erki Nool. Erinevatel põhjustel võivad kõik kolm nime  panna kulmu kergitama, ent tegelikult on neil kõigil ja ka IRLil kandideerimisest võimalik võita. 

Esiteks võiks meelde tuletada ütlust USAst, mille kohaselt kandideerimine võib lõppeda kaotusega, ent kandideerimata jättes on kaotus  kindel, järelikult tasub kandideerimine ära. Senine erakonna esimees ei taha jätkata ja kõige prominentsemad alternatiivsed kandidaadid kas ei taha või ei sobi kandideerima - järelikult on värav teistele kandidaatidele pärani  lahti. Taoline olukord ei pruugi ühe poliitiku karjääris enam korduda, mistõttu sellest võimalusest tasub vähegi ambitsioonikatel inimestel kindlasti kinni haarata. Kandideerimist võiks julgelt soovitada ka teistele, kellel on marssalikepike paunas. 

Muidugi saab võita vaid üks, aga ka kaotajatel ei pruugi minna halvasti. Erakonna esimeheks kandideerimine toob neile mõneks ajaks ebatavaliselt palju tähelepanu ja kui nad suudavad seda hästi ära kasutada, võib sellest edaspidi kasu olla. Lõppude lõpuks elavad poliitikud nime tuntusest. Jällegi võiks ka teistele kandideerimist  soovitada, muidu saavad Pakosta, Kross ja Nool kogu kuulsuse endale. Kindlasti peaks oma kandidaadi esitama kampsunite fraktsioon. 

Mõistagi võidab ka IRL, mis saab end näidata tegelikult demokraatliku ja avatud erakonnana. Üks korralik sisevalimiste kampaania erakonna esimehe kohale on miski, mis võib erakonna mainet oluliselt parandada, kui see hästi välja mängida. Samuti on lootus saada nii parim võimalik erakonna esimees.

Jutte uue esimehe kogenematusest või vähesest tõsiseltvõetavusest ei tasuks liiga üle tähtsustada. Keegi ei jõua tippu ühe hooga ning enamikku tippu jõudnud poliitikuid on kunagi iseloomustatud noorte, rumalate, broilerite, kergekaallaste ja muude  taoliste omadussõnadega. Ent mõistagi on erakonna jaoks oluline juht uuesti välja vahetada, kui ta jõuab oma ebakompetentsuse tasemele. 

Ent kõigi kolme ja tõenäoliselt ka teiste kandidaatidega tekib üks oluline küsimus peale võitja selgumist. Nimelt pole võitjal silmatorkavat ametikohta, kus ta saaks kogu aeg pildil olla ja rääkida, see on aga suur miinus. IRL on koalitsioonierakond ja seetõttu on neil rida häid ametikohti, nagu enamik ministri kohti, ent ka riigikogu esimehe koht. 

Üheks kõige tõenäolisemaks kohaks oleks siseministri koht, kui surve Ken-Marti Vaherile kasvab liiga suureks. Ent miks mitte ka kaitseministri koht, kui Mart Laar on valmis seda uuele juhile vabastama. Ent tegelikult oleks minu soovitus riigikogu esimehe koht. Hetkel  hoiab seda Ene Ergma, ent tema ei jõua poliitikas enam kuhugi, mistõttu ma tõesti ei saa aru, miks IRL teda seal hoiab. Kui võibolla mõeldakse, et ta oleks tubli presidendikandidaat, siis mõelge  über -  Ergma ei ela vähegi võistlevat kampaaniat üle.  Riigikogu esimehe koht on erakonna esimehele tema profiili tõstmiseks igati sobiv töökoht. See omakorda paneb valimistel kehvemasse olukorda Krossi, kes pole  riigikogu liige ja keda on ka ministriks ausalt öeldes varavõitu panna.