Ideoloogiatöö tõhustamiseks on Savisaar kasutusse võtnud kõik võimalikud vahendid. Tavameedia talle ei meeldi, sest see ei taha vaid tema sõnumeid edastada, vaid annab ka teistele sõna ja on tema vastu kriitiline. See Savisaarele ei sobi. Seetõttu on Savisaar omandanud aukartustäratava isikliku meediaimpeeriumi, kuhu kuulub Tallinna TV, suur hulk trükiväljaandeid, ent ka Raepress, mida kasutatakse ka üsna varjamatult Keskerakonna agenda ajamiseks. Peaaegu kõik selle maksab kinni Tallinna linna maksumaksja läbi Tallinna eelarve. Sellest kõigest on ka palju räägitud.
Natuke huvitavam on aga küsimus, miks keeldub Savisaar peaaegu kõigist kompromissidest ja taganemistest? Miks ei tunnista ta kunagi kasvõi väikeseid vigasid, vaid võttab igasugust kriitikat isikliku rünnakuna? Igasugu psühholoogilisi põhjuseid võib välja käia, ent mind intrigeerib viimasel ajal võimalus, et vana kommunist pole Savisaares siiski veel päriselt surnud. Kord kommunist, alati kommunist.
Kommunistlik partei oli nimelt oma vigade tunnistamisel äärmiselt kidakeelne, tegelikult vigasid peaaegu ei tunnistatudki, sest leiti, et õigus ongi kommunistidel. Kuna Savisaare karjääri algus möödus kommunistlikus parteis ning tema sulest on ilmunud rida raamatuid, siis kas vihje võiks peituda neis raamatutes? Kas Savisaar teostab praegu sedalaadi ideoloogilist võitlust, millest ta 80. kirjutas? See küsimus huvitab mind, ma arvan, et ma hangin raamatukogust Savisaare vanu teoseid ja üritan sellele vastust leida. Klassivõitlus elab endiselt?
0 comments:
Post a Comment