Kuidas tappa vabakonda? Võta aktivistid riigi palgale

President Toomas Hendrik Ilves võttis hiljuti tööle Uue Maailma kogukonna aktivisti Madle Lippuse oma vabakonna nõunikuks. See sai enamasti positiivset vastukaja, ent minu mõte läks hulkuma ning mulle tulid meelde kunagi Tallinnas toimunud homoparaadid.

Kui homoparaadid 5-6 aasta eest algasid, olid nad osadele pühaduseteotus, teistele märk Eesti lähenemisest Euroopa standarditele, ent mulle isiklikult oli see lihtsalt lõbus meelelahutus, millest mulle kirjutada meeldis. Homoparaadide korraldajana sai tuntuks kena blond tüdruk nimega Lisette Kampus. Homoparaadid toimusid mitu aastat, kuni aastal 2008 läks Kampus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna heaks tööle ja sellega lõppesid ka homoparaadid. Kas Kampuse lahkumine poliitilisele tööle oli ka tegelikult homparaadide lõppemise põhjus, ma ei tea, aga see poleks esimene kord Eestis, kui peakorraldaja ärakukkumise tõttu kaob kogu üritus.

Niisiis, just siis, kui meedia oli hakanud harjuma Uue Maailma seltsi tegevustega ning hakkas tekkima lootus, et sealt jõuab eeskuju ka mujale Eestisse, võeti aktivist riigi palgale. Enam pole tema tööks kogukonna elu korraldamine, vaid kõnede pidamine vabakonna tähtsusest, riigi bürokraatiamasinas hammasrataste ringi ajamine ning juttude rääkimine sellest, kuidas kunagi sai ägedat asja tehtud.

Kindlasti soovis president selle sammuga vaid head teha, ent samas võimendus jällegi Eesti kodanikeühiskonna tüüpiline häda, nimelt liigne sõltuvust avalikust sektorist. Suurem osa Eesti vabakonnast variseks kokku, kui riigi rahastus neilt ära võtta. Suur osa Eesti vabakonnast on üles ehitatud fundamentaalselt valele pinnasele, sest nad sõltuvad kas Eesti riigi, Euroopa Liidu või välisriikide valitsuste rahastusest. Seda tehes aga kohanduvad nad ka tellija soovidele, mistõttu tavainimeste soovidele hääle andmise funktsioon kipub kaduma.

Päris suur osa Eesti nn vabakonnast on tegelikult varjatud avalik sektor. Kas näiteks aastaid sotsiaalministeeriumi või TAI rahadest elatuvad AIDSi ennetajad on ka tegelikult mittetulundussektori töötajad või tegelikult riigipalgalised, keda lihtsalt ei nimetata riigipalgalisteks? Ja miks nimetame me vabakonna liikmetena Eesti Euroopa Liikumist ja Eesti NATO Ühingut, mis hangivad oma raha pea eranditult välisriikidest ja tegelevad antud organisatsioonide promomisega? Kas neil on üldse midagi ühist Eesti inimeste igapäevamuredega, et me paneme nad samasse patta näiteks Supilinna seltsiga?

Eesti keeles on antud sektori kohta kasutuses rida termineid, mis kõik on praeguses olukorras eksitavad. Neid nimetatakse mittetulundusühinguteks, kuigi ka MTÜdes on võimalik teenida palkade, päevarahade, kuluarvete ja isegi lihtlabase varastamisega head tulu. Vanasti nimetati neid kolmandaks sektoriks avaliku ja erasektori kõrval, kuigi Eestis sõltub see sektor väga tugevalt avaliku sektori rahastusest, olles seega avaliku sektori ripats. Ka sõna vabakond on samal põhjusel vale. Ka sõna kodanikeühiskond on ekslik, sest sõltuvus riigi rahastusest muudab nad sõltuvaks riigi, mitte tavakodanike prioriteetidest.

Sõltuvus riigi rahastusest on Eesti vabakonna pärispatt, mis ei võimalda neil tegeleda sellega, millega nad peaksid tegelema, nimelt kodanike huvide esindamisega riigi ja erasektori suhtes. Kes maksab, see tellib muusika ja sõltuvus riigi rahastusest tähendab, et Eesti kodanikeühiskond on tegelikult riigi käepikendus, et natuke varjatult ellu viia riigi prioriteete.

Vaid vabanemine riigi rahastusest võimaldab vabakonnal olla tõeliselt vaba. Ei pea tegema kalleid projekte ja koolitusi, ei pea üürima kontoreid noorte tibidega arvutite taga. Rahanappuse vastu aitab see, kui aktivistid on valmis oma vaba aega ja ka natuke oma raha kulutama. Praeguste mittetulundusorganisatsioonide kulust väga suur osa läheb iseenda aparaadi ülalpidamiseks, tegelikult riigist sõltumatut MTÜd on võimalik teha palju odavamalt, kui aktivistid on valmis kulutama oma aega ja kõigest natuke oma raha.

Praegu väändub vabakonna loogika Eestis kohe alguses, sest esimese asjana õpetatakse aktivistidele, kuidas kirjutada avaldust riigi raha saamiseks. Ja sealt saab alguse vabakonna olemust väärastav keskendumine riigi prioriteetidele. Sellega kaasneb suutmatus end kehtestada olukorras, kus riik pole huvitatud MTÜ eesmärkidest, sest MTÜdele õpetatakse riigi prioriteetidega kohanemist, mitte neile vastu hakkamist.

Tegelikult on Eestis olemas väga hea näide tõeliselt vabadest MTÜdest, milleks on ülipilasseltsid ja korporatsioonid, millest ühe liige olen ka mina. Minu igakuine liikmemaks on kümme korda suurem kui paljude tavaliste MTÜde aastamaks. Mina ja paljud mu kaaslased on kulutanud mitte päevi, vaid pikki nädalaid ja kuid oma elust korporatsiooni asjade ajamisele, sellele ebaglamuursele mustale tööle, mida vajab edukas organisatsioon.

Ent selle tulemuseks on tegelik sõltumatus riigi prioriteetidest. Akadeemilised organisatsioonid on Eestis ühed vähesed tõeliselt sõltumatud MTÜd, sest nad ei sõltu riigi rahast. Kui jätta välja uhked majad Tartus, ei paista nad eriti välja, ent seda pole ka vaja, sest nende eesmärgid pole poliitilised ega ühiskondlikud, vaid suunatud liikmetele endile. See on täiesti OK, sest on järjekordne valearvamus mõelda, et MTÜd peaksid tegelema vaid poliitiliste, ühiskondlike või kogukondlike murede lahendamisega. Ent kui akadeemilised organisatsioonid tahavad, on nad väga mõjuvõimsad, sest nad ei sõltu riigi rahastusest ja suudavad üsna efektiivselt koondada oma arvukat liikmeskonda. Ent reeglina nad seda ei taha, sest neil pole selle järgi mingit soovi. Sest nad on vabad ise otsustama, kuidas käituda.