Mart Laarist ehk lahkuda tuleb, kui oled tipus

Just siis, kui ma hakkasin Mart Laaris juba tõsisemalt kahtlema, suutis ta oma erakonna esimehe kohalt lahkumise teatega oma maine vähemalt minu silmis taastada. Üsna mitme viimase aasta jooksul jättis Laar mulle mulje lapsest, kes ise oma mänguasjaga mängida enam ei taha, aga teistele ka ei anna. Mänguasjaks siis IRLi esimehe koht, mida Laar pidas omajagu tujutult, ent millest ta hoidis senini ka kinni.

Laar küll jätkab kaitseministrina ja võibolla kandideerib ka mõnel valimisel, ent erakonna esimehe kohast lõplikult loobumise teadet võeti õigusega poliitikast loobumise teatena, sest poliitik, kes ei püüdle pidevalt veel kõrgema koha poole, pole enam päris poliitik.

Lahkumise otsus tuli Laari jaoks õigel ajal, sest ta lahkub ajal, mil ta on veel tipus. Sellega väldib ta erakonna esimehe koha külge klammerdumist ja sellega erakonna endaga kaasa tõmbamist, millega tegeleb hetkel ühe teise erakonna juht.

Laari praeguse positsiooni nimetamine tema tipuks on muidugi suhteline, sest ajalukku läheb ta siiski oma esimese peaministriajaga, mida on tagantjärele hakatud järjest kõrgemalt hindama. Ka tema teise peaministriaja jooksul saadeti korda palju olulist, ent isegi Euroopa Liidu ja NATOga liitumise kiirendamine ja ID kaardi kasutuselevõtmine on tagantjärele tarkusega vähem oluline kui Laari esimesel valitsusajal tehtu.

Peale teist ametiaega ei säranud Laari täht enam endiselt, sest tema kolmas tulemine 2007. aastal ei suutnud väärata Andrus Ansipi tähelendu ning ka 2011. aasta valimistel oli IRL tulemus tubli, ent mitte hiilgav. 2007. aastal esitas Laar väljakutse Edgar Savisaare valimisringkonnas ja 2011. aastal Ansipi valimisringkonnas ja jäi mõlemal korral selgelt alla. Ka 2015. aasta valimistel poleks Laari juhitaval IRLil mingit  põhjust eeldada, et neil oluliselt paremini läheks. Antud olukorras uuele inimesele koha vabastamist tuleb vaid tunnustada, kuigi uus algus tuleb kahtlemata raske.

Laar lihtsalt ei olnud enam tipp-poliitikast väga huvitatud, üsna kaugele paistis välja, et ta istuks pigem kusagil metsatalus ja kirjutaks raamatut. Ja miks peakski veel elujõuline 50. aastates mees huvituma poliitikast, kui ta saavutas oma suurimad saavutused juba 30. eluaastates?

Ma nüüd loodan, et Laar leiab endale tegevuse, mis talle meeldib ning et IRL suudab sujuvalt leida endale sobiva uue juhi. Laari vabatahtlik lahkumine mõjub Eesti poliitilisele kultuurile selgelt positiivselt ja aitab Laaril kindlustada endale ajaloos häid arvustusi.