Eesti ajakirjandus viie aasta pärast. Visioon

See artikkel pole utoopia ega düstoopia, vaid lihtsalt minu isiklik arvamus sellest, kuidas Eesti ajakirjandus viie aasta pärast välja näeb.

Päevaleheäri tema praegusel kujul on läbi

Nii Eesti Päevalehe, Õhtulehe kui Äripäeva nimi sisaldab vihjet selle igapäevasele ilmumisele, mistõttu nende ilmumistsükli harvendamise idee kõlab juba a priori natuke imeliku ettepanekuna, ent tõenäoliselt on see millalgi juhtumas niikuinii, kuigi see ei pruugi toimuda selle viie aasta sees. Kõige tõenäolisem on päevalehtede muundumine nädalalehtedeks, kuigi ilmumine 2-3 korda nädalas on ka põhimõtteliselt võimalik.  

On selge, et päevalehtede äri on pöördumatul langustrendil, mille murdmine on keeruline, et mitte öelda võimatu, sest lugejate eelistused liiguvad onlaini. Lehtede katsed selle vastu võidelda on rapsivad ning läbimõtlematud. Oma ärimudeli põhjaliku läbitöötamise ja ümbermõtlemise asemel on kasutusele võetud paar loosungit analüüsivast ja taustu avavast ajakirjandusest, nagu päevalehtedes poleks taolist kraami varem olnud. Analüüsiva, uuriva ja taustu avava ajakirjanduse tegelik elluviimine eeldab aga rohkem aega, suuremaid toimetusi ja kogenumaid ajakirjanikke, mis kõik maksab ja seetõttu seda kõike pole. Seetõttu täidetakse endiselt üsna suures mahus lehti eilsete uudistega, mis lugejaid enam väga ei huvita.

Mitte, et neid soovitud lugusid ei ilmuks ka praegu, aga neid ilmub liiga vähe ning nende kontsentratsioon lehes on liiga hõre, jättes lugejale kerge pettumuse maigu suhu. Hoopis teistsugust ajakirjandust üritatakse lihtsalt teha vanamoodsa, eilsetele uudistele keskendunud ajalehe struktuuriga, vaevumata või suutmata lehe struktuuri sisuliselt uuendada vastavaks väljaande uuele suunitlusele.

Ent probleemid ei piirdu vaid sellega. Lehtede juhtkonnad pole suutnud ka kohandada lehtede ülesehitust muutunud ühiskonnaga, vaid on jäänud kinni kes teab mis ajast pärit tarkusesõnade juurde. Parimaks näiteks selle kohta on tervishoid. Lehe esiosa headel külgedel on lood tervishoiu rahastamisest, ehitustest, üldistest arengusuundadest, suurtest skandaalidest ja väikestest inimlikest sigadustest. Sellega vähemalt sama suure või isegi suurema lugejahuviga lood omaenda tervise hoidmisest, levinumatest haigustest ja nende ärahoidmise ja ravimise viisidest ja muust taolisest on aga lükatud lehtede tagaotsa, kus lugeja ei leia neid üles ja kus töötavad ajakirjanikud saavad vähe tagasisidet ja on seega alamotiveeritud. Taolisel lugude paigutusel puudub ratsionaalne selgitus, selle ainsaks põhjuseks on väide, et nii on alati olnud. Keegi pole lihtsalt mõelnudki, et võiks teisiti olla. Samal põhjusel puuduvad lehtedest täiesti või on küüditatud tagakülgedele populaarsemaid hobisid puudutavad asjad. Tuhanded eestlased tegelevad hobi korras näiteks fotograafiaga, ent õpetussõnasid ja uudiseid fotograafia maailmast ei leia fotohuviline lehtedest kusagilt. Kastist väljaspool mõtlemine on ka üks järjekordne tüütu loosung, ent ühiskonnaga koos arenemine ja selle peegeldamine on küll vajalik.

Lehtede ilmumistiheduse langetamine toob kaasa tiraazi olulise languse, seda pole mõtet salata. Reporterite arv peaks püsima sama kui praegu või isegi kasvama, muidu pole sellel mõtet. Seega peab väljaande müügihind olema omajagu kõrbe, mis kahjuks toob kaasa ühiskonna kasvava lõhestumise informatsiooni omavateks ja mitteomavateks inimesteks.

Positiivne on selle juures aga, et vähemalt saavutavad väljaanded väiksema ilmumistiheduse juures mingigi stabiilsuse, mis võimaldab tegeleda sisu ja mitte vaid paanitsemisega. Selleks, et lugeja oleks valmis seda hinda maksma, on vaja pikemaid, põhjalikumaid, paremini kirjutatud ja hästi kujundatud lugusid. Taoline lugu läheb väljaande jaoks nii kalliks, et internetireklaami eest pole kuidagi võimalik seda raha tagasi saada ja seega neid lugusid tasuta netti lihtsalt ei panda.

Trükitud kujul püsib see ajakirjandus veel pikalt, ent tõenäoliselt saavad tellijad koos tellimusega ka salasõnad internetiväljaandele, kus artiklit lugeda saab. Praegune poliitika, kus paberlehe lugude eest küsitakse lehe tellijatelt internetis raha, on arusaamatu. Toodangu internetti paiskamine ei anna sellele veel mingit lisaväärtust, mille eest küsida raha inimestelt, kes korra juba lehetellimuse eest maksnud on. Paberlehed ei müü paberit ja internetiportaalid ei müü internetti, vaid mõlemad müüvad sisu ning infokandja on tegelikult vaid vahend.

Tavatarbija läheb internetti

Paberlehed vs internet on vale vastandus, õige vastandus on tasuta vs tasuline ajakirjandus. Tasuline ajakirjandus käib alla ja peab muutuma, mistõttu selle lugejate arv tõenäoliselt langeb, kuigi tasuline, põhjalik ning hea ajakirjandus kindlasti säilib mingil kujul. Enamik inimesi aga maksta ei taha ja jäävad lugema vaid internetti.

Internetiajakirjandus viie aasta jooksul tõenäoliselt oluliselt ei muutu, selle ajakirjanduslik mudel on enamvähem paigas. Küll muutub järjest tähtsamaks portaali ajakirjanduslikku sisu ümbritsev ökosüsteem, mis pakub lugejale lisavõimalusi oma aja portaalis veetmiseks või võimaldab talle midagi müües lisaraha teenida. Ajakirjanduslik sisu jääb endiselt portaali südameks, mis toob sinna kliendi. Heaks näiteks ökosüsteemist on kohtamisteenused, mis on nii Delfi kui Õhtulehe kodulehel. Äripäev on ajalehtede maailmas juba aastaid oma lugejatele igasugu lisasid müües head raha teeninud.

Tõenäoliselt ei suuda mitte ükski portaal pakkuda samal tasemel ajakirjanduslikku omauudist kui päevalehed oma parimatel päevadel suutsid, sest toimetused pole piisavalt suured ja enam suurt ei kasva. Ajalehtedel põhinevatel portaalidel võib probleemiks kujuneda hoopis tasulise ja tasuta ajakirjanduse järjest kasvav eristumine, mistõttu portaalide majanduslik iseseisvumine võib olla väga valus koos kõigi negatiivsete mõjudega kvaliteedile.

Tõenäoliselt jääb Delfi internetiportaalidest kõige suuremaks, sest Postimehega võrreldes on Delfil rida plusse ja vaid mõned miinused. Uusi tulijaid turule eriti ei mahu, pigem võib keegi ära kukkuda. Suurimaks üllatajaks võib aga kujuneda ERR, millel on kõik eeldused tubli kasv internetis läbi teha, kui nad õigeid otsuseid teevad.

Nimelt on ERRi eelarve võrreldes internetiportaalidega üüratu. Uudisteportaalile läheb sellest küll vaid väike killuke, ent nii televisiooni kui raadio vallas toodab ERR palju head omatoodangut, mida saab kasutada ka portaalis. Ent ERRi peamine tugevus on hea kvaliteediga meelelahutus, mida hoolimata kõigist raskustest ERR siiski toota suudab.

Nimelt huvitavad tõsised teemad inimesi vaid hooti, siis kui midagi on halvasti. Pronksööde järel huvitas neid integratsioon, majanduskriisi ajal makromajandus, praegu eurotsooni käekäik jne. Ent kui elu on rahulik, tahavad nad meelelahutust.

ERRi probleemiks on küll eri internetikeskondade killustatus, ent kui nad suudaksid luua ühe keskse portaali, kust lugeja saaks kätte nii uudised kui meelelahutuse, siis suudaksid nad tekitada oma portaali massilisema külastamisharjumuse. Siis saaksid inimesed lugeda tõsiseid uudiseid, kui neid on ja kui pole, siis vaadata meelelahutust.

Praegu takistab selle visiooni täitumist ERRi juhtkonna ja ka suure osa arvamusliidrite seisukoht, et hea ajakirjandus peab olema igav. Miski ei saaks olla ekslikum. Hea artikkel peab olema vaimukalt kirjutatud, hästi illustreeritud, korralikult toimetatud ning sellel peab olema ka tabav pealkiri. Praeguse kursiga ei jõua ERR kuhugi. Meelelahutus pole vaenlane, meelelahutust ei tasu põlata.

Televisioon käib vaikselt alla

Telekanalite vaatajaskond pigem langeb, mistõttu erakanalid vähendavad omatoodangut veelgi. Tõenäoliselt teevad ka telekanalid katseid minne internetti. Samas tean ma televisioonist liiga vähe, et sellest pikemalt kirjutada.