Valged jõud on lõplikult võitnud

Keskerakonnas käiv jõuline juhivõitlus tähendab muude asjade hulgas, et Eestis 20 aastat kestnud võitlus "valgete" ja "mittevalgete" jõudude vahel on lõppenud valgete lõpliku  võiduga. Edgar Savisaar võib ju seekord isegi võita, ent see lükkab olulised muutused tema erakonnas lihtsalt mõned aastad edasi, ent ei muuda enam asjade käiku.

Osasid erakondi nimetatakse Eestis valgeteks, neid konkreetselt nimetamata ja täpselt defineerimata, mida see sõna "valge" ikka tähendab. Olemasolevaid andmeid kasutades üritan ma siis natuke olukorda selgitada. Valgeteks erakondadeks peetakse IRLi, Reformierakonda ja sotse. Valge tähendab siinjuures puhast, õilsat, ent võib sisaldada ka vihjeid Vene kodusõja aegsetele parempoolsete jõududele.

Mis värvi on mittevalged, pole keegi kunagi öelnud. Punased? Mustad? Ma kasutan sõna "mittevalged". Rohelised kui uus erakond ei mahu päriselt kummagi alla ja nad ise üritavad taolistest vastandustest hoiduda, ent pigem võib nad kanda ikkagi selgelt valgete jõudude nimekirja.

Valgete ja mittevalgete jõudude vahel on rida erinevusi, mis tulenevad Eesti ajaloost ja ülemineku eripäradest. Mõistagi pole vastandus nii mustvalge kui ma siin lihtsuse mõttes esitlen, ent ma ikkagi väidan, et järgnevas on oluline annus tõtt. Järgneva paremaks mõistmiseks pole mõtet mõelda praegusele poliitilisele olukorrale, vaid pigem taasiseseisvumise ajastule ja sellele järgnenud mõnele aastale, sest siis sai kõik alguse.

Suhtumine Nõukogude minevikku ja selle pärandisse
Valged jõud on sellesse selgelt eitavad ning eelistasid uue ühiskonna loomist kas esimese vabariigi säilinud jäänustest või täiesti nullist lääneriikide abiga.

Mittevalgete jõudude suhtumist iseloomustavad pigem mõned näitlikud tsitaadid. "Me ei saa terveid põlvkondi hukka mõista", "Ära sülita vanasse kaevu, enne kui uus valmis pole", "Ega see kolhoosikord polnudki nii halb", "liigume samm-sammult".

Suhtumine Venemaasse
Valgete erakondade suhtumine on selgelt eitav.  Isegi kui Venemaast sõltuvuse vähendamine tõi lühiajalist teravat valu, peeti selle ärakannatamist siiski vaeva väärivaks.

Mittevalgete erakondade suhtumine on kõhlev. "Põhjatu Venemaa turg" ahvatles. "Venemaa saab ilma meieta hakkama, aga meie ilma Venemaata hakkama ei saa". "Ei saa me suure Venemaa vastu".

Suhtumine liitumisse Euroopa Liidu, NATO ja ülejäänud Lääne organisatsioonivõrgustikuga
Valged jõud toetasid seda täielikult iga hinna eest.

Mittevalged jõud olid kahtlevamad. "Kes meid sinna Euroopasse ikka tahab?", "tea, kas tasub?", või eriti ülbe "neil on meid vaja enam kui meil neid," koos seisukohaga, et reeglite täitmine on lollidele ja küll kuidagi ikka saab.

Suhtumine korruptsiooni
Valged jõud olid selgelt eitavad ning suurema osa ajast on nad ka suutnud edukalt korruptsiooni vastu võidelda ja oma särgiesise  puhtana hoida, kuigi on olnud väiksemaid kõrvalekaldeid, eriti teravalt erakondade rahastamise küsimuses.

Mittevalged jõud: "Mina pesen sinu kätt, sina pesed minu kätt. Kas selles on midagi halba?"

Ideoloogiline selgus
Valged jõud olid väga ideoloogilised, kuigi nende ideoloogiad olid tihti Lääne sõsarparteide loosungite vaimuvaesed tõlked. Sotsid olid kolmest valgest erakonnast kõige vähemideoloogilised, justkui häbenedes oma vasakpoolsust, ent viimase paari aasta jooksul on nende ideloogiline teravus oluliselt kasvanud, mis minu hinnangul on neile ka toetust juurde toonud. IRLi ja Reformierakonna ideoloogiline teravus on viimastel aastatel pigem langenud.

Mittevalged jõud olid üsna mitteideoloogilised. Nende loosungid  koosnesid headest soovidest ja mõtteteradest, millega sai vaid nõustuda, ent mille poolest erinesid need kõigist teistest, jäigi ebaselgeks. Kõik katsed anda oma ideedele natuke sügavamat teoreetilist selgitust jäid natuke naljakaks.

Valgete ja mittevalgete suurem vastuseis jäi natuke varasematesse aegadesse, sest 90. aastatel oli ikka selgelt õhus küsimus, milline leer jääb peale. Päris Ukraina või Venemaa saatus meid vist ei ähvardanud, ent tänapäevane Läti oleks meist natuke kehvema saatuse korral võinud saada küll.

Mittevalged jõud olid Eestis ka neli aastat järjest võimul aastatel 1995-1999, mil riigikogus  oli kõige mõjuvõimsamaks jõuks KMÜ nimeline valimisliit. See koosnes maaerakondadest ja Koonderakonnast, mis oli 90. aastatel üks mõjuvõimsamaid poliitilisi jõude ja mille kaks peaministrit, Tiit Vähi ja Mart Siimann, valitsesid Eestit kõik need neli aastat.

Koonderakond varises kokku üksteisele järgnenud korruptsiooniskandaalides, mis hävitasid täielikult nende toetuse ja erakond saatis end laiali. Mitmest maaerakonnast pandi omakorda kokku praegune Rahvaliit, millel läks sel kümnendil millalgi isegi üsna hästi, ent nad ei suutnud kunagi päriselt vabaneda maaerakonna mainest, ent maarahvastik on teatavasti kahanemas. Villu Reiljani kohtuasjad, väiksemad korruptsiooniskandaalid ja lihtne ebakompetentsus on selle erakonna praeguseks sisuliselt hävitanud.

Keskerakond on säilinud ainsa võimsa mittevalge jõuna, ent sedagi suuresti venekeelse valija toel. Ebaõnnestumine nendel valimistel aga annab selgelt märku sellest, et praegune suund on ummikusse sattunud ning midagi peab muutuma. Isegi noorema põlvkonna venekeelsed poliitikud Keskerakonnas ei taha tihti enam Savisaarest midagi teada, mistõttu põhimõtteline muutus Keskerakonnas on paratamatu, tuleb see siis praegu või paari aasta pärast.

Ja jällegi on peamiseks muutuse põhjuseks praeguse Keskerakonna liigne korruptiivsus. Liigne venemeelsus ei meeldi ka paljudele, ent samas on seisukoht heade suhtete tähtsusest Venemaaga demokraatlikus ühiskonnas igati legitiimne poliitiline arvamus. Ent varastamist ei salli keegi. Poliitikule andestatakse palju, ent kui valija ikka näeb, et tema valitud poliitik pistab rahvale kuuluvat vara oma taskusse, ajab see nad tigedaks.

Mittevalgete jõududega on seega kõik, mingu nende kadumise või valgeteks muundumisega aastat kaks või neli. Sellel on Eesti ühiskonnale vaid head tagajärjed. Esiteks muutub Keskerakond senisest palju koalitsioonikõlbulikumaks, sest Koonderakonna või Rahvaliidu saatust ma neile küll ei ennusta. Sellega lõppeb ka Reformierakonna kägistav võim kõigis võimukoalitsioonides.

Kasvab ühiskondlik konsensus mõningates põhimõttelistes valikutes, mida valgete ja mittevalgete jõudude vastandumine on seni natuke seganud, näiteks võitlus korruptsiooniga või euroatlantiline poliitiline suund.

Tekib reaalne võimalus vasaktsentristliku valitsuse tekkeks. Eestis imestatakse, miks valitsevad Eestit peaaegu eranditult parempoolsed. Raivo Vetiku selgitus identiteedipoliitika valdkonnast on osaliselt kindlasti korrektne, ent ma lisaks ikkagi pidevalt korduva valiku valgete ja mittevalgete jõudude vahel. Ka vasakpoolsed valijad eelistavad tihti selgelt Lääne kultuuriruumi kuuluvat ja vähekorruptiivset poliitilist jõudu ning kui nn vasakpoolne Keskerakond ei suuda seda kvaliteeti pakkuda, siis lähebki veel üks hääl Reformierakonna või IRLi poolt.