Londoni rahutused on lihtsalt noorte meeste testosteroon

Londoni massirahutused on suurepärane näide sellest, et Inglismaal integratsioonipoliitikas pole kõik sugugi halvasti, sest mustanahalised, moslemiusku ja valgenahalised pätid märatsevad Londoni tänavatel liigutavas üksmeeles, vennalikult külg külje kõrval nagu Martin Luther Kingi kuulsas Georgia punaste väljade kõnes.

Islami süüdistamine kõigis Euroopa hädades on niikuinii natuke kahtlane, sest näiteks 2005. aasta Pariisi rahutustes osalenud immigrandipäritolu noored olid pigem vähem kui rohkem mošees käivat tüüpi. Integratsiooniprobleem on Euroopas tõsine, islamismioht aga pigem ülepaisutatud. Ent taolised rahutused ei tulene mitte mõnest ühiskondlikust probleemist, vaid üsna suures osas hoopis noorte vihaste meeste enda väljaelamise vajadusest.

Mulle tulevad meelde huvitavad päevad 2007. aasta pronksööde ajal, mil politsei veekahuri eest ärajooksmine mulle palju meelekõdi pakkus. Ajakirjanikuna tänavarahutusi kajastades olin ma üks väheseid, kellel oli mässu teisel ööl tänavatel käimiseks ka mingi legitiimne põhjus ja kuna ma olin fotograafi tegevuse käigus kaotanud politseiaheliku taha, sulandusin ma sujuvalt tavaliste märatsejate seltskonda.

Teisel õhtul oli Lätist kohale jõudnud veekahur. Õhtu alguses oli rindejoon Kaarli puiestee alguses, ent politsei võttis mingi aja  jooksul Vabaduse väljaku enda kätte ja lõi uue rindejoone seda ümbritsevatele tänavatele, Pärnu maanteest siiski eemale hoides. Just sellest hetkest pärinevad mõned mu kõige eredamad mälestused.

Märatsev rahvas sõimas politseinikke  ja üritas neid kõige  kättesattuvaga pilduda, ent rohkem tegeleti sellega, et välditi politsei veekahurit. Veekahur sihtis aegajalt liiga lähedale tükkinud tegelasi ja üritas neid kaugemale ajada. Harju tänaval olles nägin ma ootamatult, kuidas veekahur sõitis politsei ahelikust läbi, suundus otse minu poole ning kui ma teiste tänaval tolgendanud tüüpidega piki linnamüüri äärset tänavat Suur-Karja tänava poole jooksin, märkasin ma oma ehmatuseks, et veekahur pööras meile järele ja hakkas meid taga ajama, selle käigus ohjeldamatult vett kõigi ettesattujate kaela saates.

Üheks hetkeks tabas mind paanika, ma jooksin piki tänavat, kuni märkasin Valli baari, kus tuled põlesid. Ma tormasin sinna sisse ja nägin tihedalt täissuitsetatud ruumis tülpinud nägudega tegelasi, kelle pilgud ütlesid mulle "kao ära, tibla!". Tubakasuitsu tõttu vaevu läbipaistev ruum tõmbas jooksmisest niigi kurnatud organismil hinge  täiesti kinni ja ma leidsin, et veekahur on tõenäoliselt minu vastu leebem. Õnneks oli minu väljumise ajaks veekahur juba kvartalile ringi peale teinud ning minu ümber olid vaid tavalised märatsejad, mis tol hetkel mulle suurt kergendust valmistas.

Pronksööd andsid mulle tohutult teravaid emotsioone, mida muul ajal on peaaegu võimatu saada. Nii  pronksööde kui väga paljude teiste tänavarahutuste väga oluliseks osaks on rahvajõugu võitlus politsei ja teiste õiguskaitseorganitega. Taoline võitlus on tänapäeva linnades elavate noorte meeste jaoks kõige lähem võimalus elada üle füüsiliselt pingutavaid ja ohtlikke olukordi, milleks pidev sõdimise ja jahipidamise vajadus on meeste organismi evolutsiooniliselt ette valmistanud.

Ja ärge imestage selle üle, miks kokk Zenja putkast naiste hügieenisidemeid röövis. Peale võidukat lahingut või edukat jahti saagi endale krabamine on samuti väga inimlik, oli tal neid hügieenisidemeid siis vaja või ei. Läbi aegade on naised valinud oma laste isaks edukaid sõjamehi ja kütte ning Zenja tagasihoidlik sületäis oligi tema vastus vajadusele tõestada naistele oma väärtust.

Vägivaldsete tänavarahutuste ja rahumeelsete demonstratsioonide vaheline joon on üsna hägune ning tihti toidab neid sama soov, nagu tunnistas üks kunagine USA vasakpoolne demonstrant.

Hard as it is to believe, I was a loser in high school. It wasn't just that I was unpopular. I lacked all sense of political passion. That changed when Reagan became president, back in my college years when American students were still liberal. Anything he did--from claiming that the ketchup in school lunches qualified as a vegetable to illegally funding the Nicaraguan contras--sent us scurrying to the College Green decrying the end of civilization. "U.S. out of Grenada!" I screamed when American troops invaded the tiny Caribbean island that had fallen under Marxist sway. "Bonzo goes to Bitburg!" I yelled when Reagan laid a wreath at a Nazi cemetery in West Germany. "Build homes, not bombs!" I shrieked when Reagan claimed that homeless people slept on the street "by choice."

It may sound as though I were passionate about my country but, really, I was just trying to get laid. Every "Rally on the Green" was another chance to sidle up to a comely coed and see if the anger we shared about apartheid would lead to a shared bed. Not to brag, but while Nancy Reagan was telling girls to "just say no," I managed to get more than a few to say yes.

Mõistagi ei taha ma öelda, et vaid testosteroon juhib taolisi mässe, ent ärme omista poliitikale või ühiskonnahädadele suuremat rolli kui neil tegelikult on. Inimeste kehades toimuvad keemilised protsessid kontrollivad meie käitumist oluliselt rohkem kui me tunnistada tahaksime.