Lõhenev eurotsoon tekitab Eestile vastikuid valikuid

Ma usun endiselt, et Eurotsoon ei lõhene ning Euroopa Keskpank lahendab praeguse võlakriisi raha juurde trükkides. Ent on saabunud õige aeg mõelda ka natuke vähem tõenäolise võimaluse  peale, nimelt sellele, et Eurotsoon laguneb. Kuna meie oleme sama rahaliidu liikmed, siis me lihtsalt peame mingi seisukoha võtma.

Kõigepealt muidugi õel märkus, et kui ma oleksin Andrus Ansip või Jürgen Ligi, siis ma tunneks end jube lollilt, et ma Eesti sellisesse Eurotsooni viisin. Aga see on lihtsalt pealiskaudne vastikus. Probleem on tõsine ja küsimus jaotub kaheks. Esiteks on võimalik, et Eurotsoon jaotub kaheks, Lõuna Tsooniks ja Põhja Tsooniks. Teiseks on võimalik Eurotsooni täielik lagunemine ja rahvusvaluutade uus käibelevõtmine.

Esimene ja natuke tõenäolisem jagunemine kaheks valuutaliiduks toob hulga probleeme, näiteks selle, et kuhu meie jääme. Me tahaks muidugi Põhja Tsooni Saksamaa ja teiste kõvade kuttidega, ent me vist ei kujuta ette, kui karmid tegelased nad on ja kui kõva tempoga nende tsiklid kihutavad.

Selgituseks natuke teooriat. Eurotsooni lõhenemise ennustamise sügavamaks põhjuseks on seisukoht, mille kohaselt Eurotsooni põhjapoolsete riikide konkurentsivõime on lõunapoolsematest palju suurem. Lihtsa näite pakuvad autod. Fiat võib olla töökindel ja hea hinnaga, ent Mercedese või BMW kvaliteet ja maine on selline, et Saksa autotootjad võivad küsida oma masinate eest rohkem raha ja klient lihtsalt maksab, sest ta tahab just seda masinat. Saksamaa on harjunud sellega, et nende valuuta kogu aeg kallineb, ent sellest pole midagi, sest üks tubli bemmivend vaatab auto kasvanud hinda, nutab natuke, paneb lapsed oakonserve sööma ja ostab oma bemmi ikka ära. Ja Saksa majandus on täis taolisi firmasid, mis toodavad BMW vasteid oma valdkonnas.

Põhja Euro teooria põhineb pealiskaudsel eeldusel, et ka teised Põhja-Euroopa Eurotsooni riigid on sama tegijad kui Saksamaa. Siinjuures ei hakka ma sellele vastu vaidlema, vaid küsin, kas ka Eesti ettevõtted ekspordivad tooteid, mis oma valdkonnas on sama mainekad kui BMW autode maailmas? Tahtmata olla Eesti suhtes liiga kriitiline, tuleb siiski öelda, et neid pole vist palju.

Analüütikute üksmeelsel hinnangul kallineks Põhja Euro Lõuna Euro suhtes  kohe 20-30 protsenti või enamgi. Eeldades, et Põhja Eurosse jääksid Saksamaa ja Soome, tähendaks see, et kogu meie eksport näiteks Rootsi, Venemaale, Poola ja mujalegi kallineks kohe tublisti. Kas meie eksportööride konkurentsivõime on ikka piisav, et seda välja kannatada?

Veel üheks probleemiks on Läti ja Leedu käitumine. Praegu on nad juba aastaid sidunud oma valuutasid euro külge, mistõttu ükski riik kolmest pole saanud teise ees konkurentsieelist valuuta devalveerimisega. Kõik kolm tõrjusid möödunud kriisi ajal ennastohverdavalt devalveerimist, ent seda vaid põhjusel, et oli üksainus euro, millega oma raha seoti. Kui nüüd Eurotsoon lõheneb, siis tekib küsimus, kumma euroga seovad Läti ja Leedu oma valuuta? Kui nad üldse kinnitavad seda kummagi euroga.

Lätil ja Leedul võib tekkida kiusatus siduda oma valuuta Lõuna Euroga, mis langeb hoogsalt, mistõttu Läti ja Leedu eksport saaks tiivad alla, tööpuudus langeks ja majandus õitseks. Taoline majanduskasv tuleks samas meie arvelt, kes me oleksime Põhja Euros, kus meie konkurentsivõime langeks ja  me  nutaks valusaid pisaraid kasvanud tööpuuduse käes.

Põhja Euroga oma valuuta sidumise vastu räägib see, et Põhja Euro kallineks kiirelt ja nii kaotaksid Läti ja Leedu konkurentsivõimet võrreldes Venemaa, Poola või Valgevenega ja neid ähvardaks uus majanduskriis. Oluline erinevus võrreldes eelneva kriisiga on see, et eelmise kriisi ajal pidid Läti ja Leedu lihtsalt säilitama oma olemasolevat valuuta seost euroga, ent Eurotsooni lõhenemine lihtsalt sunnib neid võtma seisukohta, kus tuleb valida Põhja Euro, Lõuna Euro või ujuva valuutakursi vahel.

Läti ja Leedu kolmas valik olekski ujuv kurss, mis oleks  Eestile jällegi ebameeldiv valik, sest kui meie oleksime Põhja Euros, ent meie olulised kaubanduspartnerid Läti ja Leedu oleksid ujuva kursiga, siis meie konkurentsivõime lõunanaabritega võrreldes langeks kõvasti.

Ent kui Eurotsoon laguneks täiesti pilbasteks ehk uuesti eraldiseisvateks rahvusvaluutadeks, siis on Eestil küsimus, kas siduda uus kroon uuesti Saksa margaga, mõne teise valuutaga või lasta ujuma? Mina isiklikult toetan taolises olukorras ujuvat valuutat. See on muidugi ebamugav, ent vähemalt ei pea Eesti majandus ohverdama ühtegi töökohta millegi nii labase nagu valuutakursi hoidmiseks. Sel juhul valuutakurss kõiguks vastavalt meie majanduse käekäigule.

Reformierakonna ideoloogid tahaksid tõenäoliselt aga valuutakomitee taastamist, mistõttu tuleks mõelda, millise valuutaga oma valuuta siduda. Esimene mõte oleks muidugi Saksa mark, ent see ei ole kuigi mõistlik. Esiteks kallineks Saksa mark väga kiiresti ja sellega kaoks ka Eesti konkurentsivõime. Ent teiseks on Eesti kaubandus Saksamaaga tegelikult üsna väike.

Palju mõistlikum valik meie jaoks oleks Rootsi kroon. Rootsi on erinevalt Saksamaast meie väga oluline kaubanduspartner, Rootsiga omakorda on tihedalt seotud Soome ja Läti ehk kaks teist meie olulist kaubanduspartnerit. Kui me peame tõesti uue valiku tegema, siis pole mõtet korrata vanu vigu, vaid on mõistlik lasta valuutakurssi ujuma. Ent kui me ikka peame vanu vigu kordama, siis  kordame seda natuke lahjemas vormis ja seome  oma valuuta Rootsi krooniga.