Reformierakonna nõuanded ajakirjandusega suhtlemiseks

Reformierkonna sisedokument, mis õpetas 2009. aasta kohalikel valimistel kandideerinuid, sisaldas ka lühikest õpetust, kuidas ajakirjanikega suhelda. Mõned ajakirjanikud ja avalike suhete inimesed suhtusid sellesse dokumenti küll mõnevõrra põlglikult ja ütlesid, et see käsiraamat vaid kordab üle lihtsaid käibetõdesid, aga ma siiski märgiks, et ajakirjanike ülesandeks pole mitte kirjutada neile, kes juba teavad, vaid neile, kes veel ei tea. 

Alljärgnevas õpetuses pole ka minu jaoks midagi üllatavat, seda kõike oli niikuinii võimalik juba ammu aimata. Aga ikka on tore lugeda, et keegi on selle kõik ka niimoodi kirja pannud. Panen selle siia üles, et vajadusel oleks sellele võimalik viidata, et näe, see on ju punkt 6, aga see hoopis punkt 4. Numeratsiooni olen lisanud mina, aga järjekord on sama, mis originaaltekstil. Siin ta siis on - Reformierakonna 11 soovitust ajakirjanikega suhtlemiseks. 

11 punkti, mida pidada silmas ajakirjanikuga suhtlemisel:

1. Ära muutu liiga avameelseks - ajakirjanik kirjutab iga sinu öeldud sõna üles, ka nn teemavälised kommentaarid.

2. Räägi kõigile üht ja sama - kui räägid ühele ajakirjanikule ühtemoodi, siis ära muuda oma juttu teise ajakirjanikuga vesteldes. Tihti eksitakse selle vastu näiteks vene meediaga suheldes.

3. Sea endale eesmärk- mida tahad öelda? Millest tahad, et ajakirjanik sinu ja konkreetse teemaga seoses kirjutab? Räägi ainult sellest, sest iga üleliigne informatsioon võib tunduda ajakirjanikule huvitavam ning nii võib sinu soovitud sõnum uudisest välja jääda.

4. Ebameeldivatele või olulistele küsimustele vasta kirjalikult - nii saad lisaaega oma vastuse läbimõtlemiseks ning rõhutada ainult enda sõnumit.

5. Esita peamised väited ja ideed kujundlikult - kujundlik kõne jääb paremini meelde. Näiteks Lennart Meri rõhutas põhiseaduse tähtsust nii: "Põhiseadus on meie riigi luustik."

6. Väldi enda ja/või erakonna jaoks ebameeldivaid teemasid - kommenteeri ainult positiivseid uudiseid, väldi enda seostamist halvamaiguliste teemadega. Kriisi puhul küsi abi peakontorist.

7. Valmista end alati ette ajakirjanikuga suhtlemiseks- enne ootamatut intervjuud küsi endale 5-10 minutit aega, mille jooksul mõtled läbi võimalikud küsimused ning sead endale eesmärgi, kuhu suunad intervjuu. Kindlasti vaata üle ka oma välimus.

8. Ära räägi sellest, millest sa midagi ei tea!

9. Võimalusel seo iga küsimus ja uudis oma põhilubadusega!

10. Ära valeta- valel on lühikesed jalad 

11. Kui sa ei ole endas kindel ja sul on veel küsimusi, siis konsulteeri erakonna avalike suhete juhiga!

"Isegi kui te meile kõik ausalt ära räägite, ei maksa loota, et lugu sellisena ilmubki" - Priit Pullerits

Kohalikus vene poliitikas on saabumas mõõdukuse aeg

Tundub küll kummaline ennustada mõõdukate poliitikute võidukäiku siinses vene poliitikas ajal, mil Yana Toom on võitluses vene keelega ennustanud eesti keelele ja rahvale kadu. Toom ja tema mõttekaaslane Mihhail Kõlvart pälvivad küll praegu oma tegude ja sõnadega palju tähelepanu, aga mõne aasta pärast võime rääkida hoopis teistest kohalikest vene poliitikutest.

Toomi ja Kõlvari tegude mõistmiseks tuleb aru saada, et ka kohalikud vene poliitikud konkureerivad omavahel. Kuna suurem osa neist on praeguseks kogunenud Keskerakonda, siis ei ole Keskerakond vene küsimuses sugugi ühtne, vaid seal on esindatud kõik kohaliku venekeelse kogukonna esindajad Eesti patriootidest suurvene šovinistideni ning peaaegu umbkeelsetest vanakestest eesti keelt vene keelest paremini rääkivate noorteni. Toom ja Kõlvart on selles konkurentsis ennast positsioneerinud suurvene šovinistide tiiba, kes on endiselt skeptilised nii Eesti riigi kui eesti keele püsimajäämise suhtes.

Ent  Toomi, Kõlvartit ja teisi nendesarnaseid ei võeta Eestis kunagi valitsusse. Nende karjääri tipuks jääb riigikogu lihtliikme koht, kus nad saavad ülemuste käsu järgi nuppu vajutamas käia. Kui peale 2015. aastat tuleb Eestisse Keskerakonna ja SDE koalitsioon, hakkavad kiiret karjääri tegema hoopis teised venekeelsed poliitikud.

Keskerakond peab oma valijaid arvestades valitsusse välja käima vähemalt 1-2 vene poliitikut, ka sotsid võivad omalt poolt ühe venelase ministriks panna, sest Jevgeni Ossinovski näol on neil tugev kandidaat, kelle peamiseks nõrkuseks on ta noorus. Just peamiselt eestlastest toetajatega sotsid hakkavad otsustama, millised Keskerakonna venelased teevad karjääri ja millised mitte.

See toob esile hoopis teistsugused vene nimedega Keskerakonna poliitikud. Julgen kohe välja käia, et koalitsioonivalitsuses oleksid vastutavatele kohtadele  kõigile partneritele vastuvõetavad näiteks sellised inimesed nagu Andrei Novikov ja Mihhail Korb. Nemad on eemale hoidnud rahvuslike konfliktide õhutamisest, samuti ei ole nad erinevalt paljudest parteikaaslastest sattunud korruptsiooniskandaalidesse.

Ometi on Keskerakonna pink valitsusse minekuks väga lühike. Koalitsioonivalitsuses tuleks neil täita umbes kuus ministrikohta ja viis riigikogu komisjoni esimehe kohta. Need inimesed peavad olema kompetentsed ja hea mainega. Kuna Keskerakonnas on selliste inimeste hulk kiirelt vähenenud, siis võimegi näha peale 2015. aasta valimisi tähtsatel kohtadel veel tundmatumaid inimesi kui Novikov ja Korb.

Onu Heino vaated homoseksuaalsusele

Veel 5-6 aasta eest oleks olnud raskelt mõeldav, et Erki Noole seisukohad homoseksuaalsuse osas oleksid sellise tormi põhjustanud nagu sel nädalal puhkes. Oli ka neid, kes sotsiaalmeedias avaldasid Noolele toetust ja ütlesid, et arvavad sama. Minu jaoks oli aga kõige huvitavam Noole pooldajate ja vastaste jaotus vanuse kaupa. Noole suhtes olid väga kriitilised peale 1975. aastat sündinud inimesed, vanemad inimesed kippusid teda pigem kaitsma.

Eelmisel aastal kirjutasin ma suurest põlvkonnavahetusest Eestis. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tõi kaasa väga järsu katkestuse. Üks ühiskonnakord asendus mõne aastaga hoopis teistsugusega. Katkestus oli ka nii kiire, et üksteisele vanuselt üsna lähedased inimesed kasvasid üles hoopis erinevates maailmates ja on seega ka hoopis erinevad inimesed. Just suhtumine homoseksuaalsusesse on tihti heaks lakmuspaberiks, mis annab vihje, mis ajast inimene pärit on. Nagu kõikjal maailmas, on ka Eestis noored homoseksuaalsuse suhtes tolerantsemad kui vanemad inimesed. Erki Nool on sündinud 1970. aastal, mistõttu tema kujunemisaastad jäid ebatolerantsesse nõukogude aega ja järelikult ei tasu tema vaadete üle imestada.

Tegelikult on see põlvkondade konflikt Eestis juba üsna vana teema. 2002. aastal lavastatud Andrus Kiviräha "Eesti matus" on üks esimesi, mis kajastas okupeeritud ja vabas riigis kasvanud eestlaste erinevat suhtumist ning sellest tulenevaid konflikte. Vabas riigis kasvanud noored ei saanud enam aru, miks peab ennast tööga tapma kartuleid kasvatades ja puid tehes, kui seda kõike on palju lihtsam poest osta. Vanade ja keskealiste jaoks on see arutluskäik võibolla isegi arusaadav, aga ikkagi vastuvõetamatu.

Aastavahetuse Tujurikkujas lõi aga laineid onu Heino sketš, mille laialdane tagasiside näitas, et tegijad tabasid hella kohta. Onu Heino on küll karikatuurne kuju, aga väga paljudes keskealistes ja vanemates meestes on vähemalt natuke onu Heinot. Homoküsimuses on onu Heino kindlalt Erki Noolega samal arvamusel. See, et nii paljudele noortele tunduvad paljud vanema põlvkonna mehed pooleldi karikatuursete tegelastena näitab lihtsalt, kui tõsine on antud põlvkondade erinevus.

Mis edasi saab? Looduse paratamatu ringkäik tähendab, et nõukogude aega mäletavaid vanu inimesi jääb järjest vähemaks ja peale tuleb uusi inimesi, kes on kasvanud keskkonnas, kus homoseksuaalsus pole kuritegu, patt ega isegi mitte hälve. Ent see ei juhtu ilma tülita, järgmise kümne aasta jooksul näeme me arvatavasti veel palju taolisi skandaale, mille mõistmiseks on vaja teada, mis aastal peategelased sündinud on.

Postkommunistlik poliitika hakkab Eestist lõpuks kaduma

Praeguse poliitilise kriisi juured on paljuski selles, et Eesti riigijuhid teevad endiselt postkommunistlikku poliitikat, viidates pidevalt nõukogude okupatsioonile ja sellele, mida me sellest "õppinud oleme". Paljud praegu dogmaks muutunud poliitilised otsused said kunagi vastu võetud kiirustades, nende peamisteks ajenditeks polnud mitte põhjalik analüüs, vaid pigem soov saavutada võimalikult radikaalne katkestus nõukogude ajast.

Rahva kasvava rahulolematuse üheks põhjuseks on noorte inimeste mõistmatus, miks võideldakse enam kui 20 aastat peale Nõukogude Liidu lõppu ikka kommunismi tontidega. Praeguse valitsuse vastu meelt avaldavate inimeste jaoks pole probleemiks enam kommunismi pärand, vaid praeguse Eesti puudujäägid. Eeskujuks pole mitte ammukadunud esimene vabariik ega ka mingi parempoolne utoopia, vaid pigem Lääne-Euroopa ning eriti Skandinaavia. Reformierakonna langev populaarsus pole mitte ajutine nähtus, vaid märk ühe ajastu möödumisest Eesti poliitikas.

Selle kõige juured on aga 90. aastates, mis oli kõige muud kui stabiilne ja igav kümnend. 90. aastatel toimus oluline intellektuaalne võitlus erinevate mõttevoolude vahel, mille tagajärjel kujunes välja miski, mida ma nimetan Washingtoni konsensuse eeskujul 90. konsensuseks. See 90. konsensus, mis esialgu oli vaid üks mõttevool teiste seas, on praeguseks kujunenud karmiks dogmaks, mida valitsuserakonnad kompromisse tegemata jõustavad ja mille õigsuses kahtlemist peetakse heal juhul lolluseks, halval juhul riigi reetmiseks.

1991. aastaks oli kujunenud olukord, kus iseseisvus oli käes ja saabus aeg täita see tegeliku sisuga. See ülesanne oli palju raskem kui lihtsalt nõukogude võimu vastu võitlemine, sest lammutamise asemel tuli pakkuda positiivset programmi.

Teatud määral lihtsustades tekkis 90. aastate alguses kaks leeri, kellest ühed soovisid võimalikult radikaalset katkestust nõukogude ajaga ja teised soovisid säilitada nõukogude elukorralduse teatud aspekte. Esimeste seas olid praegused IRL, Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond koos paljude liitlastega meedias ja arvamusliidrite seas, teisel pool maaerakonnad, vene erakonnad ja ka Keskerakond kõigi oma liitlastega.  Mõistagi on taoline jaotus natuke lihtsustav, sest need leerid polnud seesmiselt väga ühtsed ja radikaalse  katkestuse idee oli retoorikas alati jõulisem kui päriselus. Ometi saab välja tuua rea vastandusi.

• Kas majandussuhetes püüelda tihedamate kontaktide poole Läänega või jääda lootma idaturule?
• Kas lammutada kolhooside süsteem või proovida seda mingil kujul säilitada?
• Kas liikuda selgelt NATO ja Euroopa Liidu ja teiste Lääne organisatsioonide liikmelisuse poole või jääda neutraalseks ehk otsida häid suhteid Venemaaga?
• Kas Eesti kodakondsust jagada vaid esimese vabariigi aegsete kodanike järeltulijatele või võtta kasutusele mõni leebem vorm?
• Kas rakendada võimalikult vaba kaubandust või kaitsta mingil määral erinevate tõketega kodumaist tootmist?
• Kas rakendada majanduspoliitikas võimalikult puhast laissez-faire'i või on vaja riigi selgemat sekkumist majandusse?
• Kas vähendada maksimaalselt igasugu suhtlust ja sõltuvust Venemaast või otsida Venemaaga heanaaberlikku suhet, et teenida tulu võimaliku koostöö kohtade pealt?
• Kas korruptsioon väärib vaid halastamatut väljajuurimist või võiks teatud küsimustes silma kinni pigistada?

90. konsensus kujunes välja, kui praeguse IRLi, Reformerakonna ja sotside ja kõigi nende liitlaste lai koalitsioon saavutas teise leeri üle võidu ja asus oma visiooni Eestist ellu viima. Ülaltoodud nimekirjas toetasid ka ennast valgeteks jõududeks nimetada armastavad IRL, Reformierakond ja sotsid alati esimest seisukohta, mida on Eestis ka selgelt jõustatud. Otsustavaks pöördepunktiks olid siinjuures 1999. aasta riigikogu valimised, mil Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukat  (praeguse SDE eelkäija) teatasid juba enne valimisi oma soovist võimalusel moodustada ühine koalitsioon. Nad ka saavutasid võidu, mis oli küll üsna napp, ja asusidki oma visiooni ellu viima ning sellest ajast saadik pole Eesti riigi kurss oluliselt muutunud.

Enne 1999. aasta valimisi oli kõik aga lahti ning kogu selle pika kümnendi jooksul peeti ägedat võitlust eesti rahva südamete ja mõistuse pärast. Seda võitlust peeti suuresti meedias, mille mõju oli praegusega võrreldes ilmselt suurem, sest võimud polnud suutnud koguda piisavat kogemust ja ressurssi avaliku arvamusega manipuleerimiseks. 

90. konsensuse iseloomulikuks tunnuseks ja suurimaks probleemiks on, et tegemist on vastusega väga konkreetse olukorra probleemidele. Peale taasiseseisvumist oli küsimus, kuidas edasi ning 90. konsensus polnud mitte pikaajaline arengukava, vaid pigem lühiajaline nõukogude ühiskonnast lahtimurdmise plaan. Teatud ulatuses iseloomustas seda ka emotsionaalne katse maksta kätte nõukogude korrale, Venemaale ja kohalikele venelastele 50 aastase okupatsiooni eest. Tüüpiliseks näiteks on kõige vasakpoolse halvustamine, sest Nõukogude Liit nimetas end vasakpoolseks jõuks.  

90. konsensuse edu näitab seda jagavate erakondade saadud riigikogu kohtade arv valimistel. 1999 oli see 53, 2003. aastal juba 60 ja 2007. aastal 66, kui lisada 90. konsensust jagavate erakondade sekka ka Rohelised ja Res Publica. 

Suurem osa praegusest eliidist ja ka arvestatav osa rahvast toetab 90. konsensust. Samas on kogu aeg olnud tunda ka rahulolematust 90. konsensusega, mille üheks märgiks oli juba Arnold Rüütli presidendiaja alguses tekkinud algatus luua uus ühiskondlik leping. Praegu paljusid inimesi vaevava paine põhjuseks on kasvava hulga inimeste soov teha 90. konsensusele teatav värskenduskuur, lubada tuppa värsket õhku. Praegu riiki valitsevatel koalitsioonipoliitikutel pole selle järgi mingit isu kahel põhjusel -- milleks rikkuda korda, mis on hoidnud Reformierakonda võimul juba 14 aastat ning teiseks peavad paljud praegused võimupoliitikud endiselt isiklikku võitlust kommunismi ja nõukogude korraga ning soovivad seda võitlust jätkata kompromisse tegemata.

90. konsensuse peamiseks probleemiks on selle ajutine iseloom ning tugev toetumine nõukogude aja kogemusele. Poliitikud ja ka väga erinevat karva arvamusliidrid toetuvad väga erinevaid seisukohti propageerides massiliselt nõukogude aja kogemusele, mis justkui olevat meile kõigile õpetanud ja teinud selgeks mingeid asju.

Nõukogude kogemusele viidatakse väga erinevates kontekstides. Näiteks oktoobri Diplomaatias selgitas Jüri Seilenthal, Eesti suursaadik ÜRO ja teiste organisatsioonide juures Genfis, .inimõiguste teema tähtsust nõukogude kogemusega. "Inimõiguste massilise ja riigipoolse rikkumise kohta on igal täisealisel eestlasel veel hiljutistest okupatsiooniaastatest oma mälestused." Seda tsitaati võiks natuke lahata.

Sel aastal saavad täisealisteks 1995. aastal sündinud inimesed, kellel ei saa kohe kuidagi olla mingeid mälestusi nõukogude ajast. Ja mida me üldse mõtleme nõukogude aja all? Ilmselgelt tähendab see Nõukogude Liitu oma kogu hiilguses. Eestis oli nõukogude režiimi viimane täisväärtuslik aasta 1987, peale seda algas juba allakäik. Ja mis vanusest hakkab inimestel tekkima ühiskondlik mälu, et ta võiks kogeda inimõiguste rikkumisi? Teismelisena? 13-15  aastasena? Sel juhul on kõige nooremad nõukogude ühiskonnakorraldust omal nahal kogenud inimesed sündinud kõige hiljem aastal 1974 ehk nad on praegu juba keskealised.

See ongi 90. konsensuse allakäigu põhjus. Mitte ainult praegustel teismelistel, aga tegelikult ka paljudel täiskasvanutel pole nõukogude ühiskonnakorraldusest mingeid isiklikke mälestusi ja neil on järjest raskem aru saada, miks viidatakse poliitilisi otsuseid tehes rohkem kui 20 aasta vanusele ajale ja selle aja kogemusele.

Mina olen sündinud aastal 1981, olen hetkel 31 aastat vana. Mul pole sisuliselt mitte mingisuguseid mälestusi nõukogude ajast. Laulvast revolutsioonist on mõned ähmased mälestused, mille ehtsuses ma aga natuke kahtlen. Mu esimesed isiklikud ühiskondlikud mälestused on pärit alles aastast 1995, kui võimule tuli KMÜ valitsus. Kogu eelnev aeg on mulle tegelikult sama hea kui kiviaeg, sest mul pole sellest isiklikke mälestusi ja ma pean seetõttu toetuma raamatutele, ajakirjandusele ja teistele kirjeldustele. Isiklikke mälestusi lasteaiast, koolist ja tänavapildist ei tasu siiski pidada mälestusteks, mis kinnitaksid mulle, et Nõukogude Liit oli halb koht. See teadmine tuli hiljem ajakirjandusest, raamatutest ja muudest allikatest.

2012 - a year of discontent in Estonia

2012 was supposed to be a boring year in Estonia. There were no elections and at the beginning of the year Reform Party was the most popular party, as it had been for years. It looked like the government would just spend the year quietly implementing its political agenda.

At the end of the year practically everything has changed. Opposition has become more popular than the coalition of the Reform Party and IRL. Estonia has seen unprecedented street protests and the once  almighty Reform Party has been mired in scandals, with popularity falling like a stone.

Was internal devaluation in Estonia really a success?

In English-speaking media Estonian example is often used in disputes about austerity. For both, supporters and opponents of austerity, Estonia is often the poster-child of successful austerity-based economic recovery. Outsiders wondered, why were Estonians taking all those cuts and tax rises so patiently. Nevertheless, most of the malaise Estonian society is experiencing right now have its origins in less than successful recovery from the crisis of 2008-2010.

Due to high inflation (remember, Estonia was about to recover competitiveness with lower, not higher wages and prices) and mostly stagnant wages, purchasing power has been steadily diminishing. Real wages have started to grow again, but growth is slow and reaching pre-crisis levels will take years. Wage growth was stronger in some sectors, while others, like public sector, lagged behind. Unemployment has decreased fast, but declining purchasing power of a big part of the Estonian population is a considerable factor in the unrest described later.

A year of demonstrations

2012 saw some of the biggest street demonstrations in Estonia during the last 20 years. The year started with a big anti-ACTA demonstration that was fueled by derisive comments of prime minister Andrus Ansip.  March saw a big demonstration of striking teachers, then came a big demonstration of trade unions and the year ended with several demonstrations against the Reform Party itself. All those demonstrations were large, considering Estonian population and previous history.

A year of strikes

In March most teachers in Estonia started striking. For 1-3 days most schools closed their doors. Teachers believed that before parliamentary elections in 2011 they were promised pay increases, but the budget of 2012 didn't include any. After the strike government compromised and promised them an 11% pay rise.

In October doctors started striking. Again, almost a  month of striking ended with a pretty good deal for the doctors.

In 2011, government made a promise to freeze all public sector wages indefinitely, so any pay rises had to come from improved efficiency. This policy was unreasonable from the beginning and due to 4-5% inflation a year, protests about that policy forced the government to back down. Next year public sector workers across the board will get 4,4% pay rise.

These pay increases have had marginal impact on budget deficit. State budgets will stay tight for the foreseeable future. It's mostly because of decisions made during crisis that postponed some expenses up to 2017. This severely limits government's ability to spend money to keep people happy.

The Reform Party hasn't lately lived up to its name, because it has been very unwilling to risk  with unpopular, but necessary reforms. There is a growing understanding in the society that the current government of Andrus Ansip is leading Estonia into a dead end. Social Democrats, now in opposition, were offering increasingly popular alternative policies to those of the Reform Party. Stage was set for a serious revolt against the Reform Party.

A horrible year for the Reform Party

This year has been very bad for the Reform Party. Uproar over Ansip's remarks about ACTA treaty and the upcoming strike of teachers forced Ansip to declare in February that he will not form the next government. It took pressure off  for a few months.

In May Silver Meikar, a former member of the parliament from the Reform Party and a long-time critic of Ansip, admitted to taking part in an illegal party financing scheme. Meikar admitted that his large donations to  the Reform Party  in 2009-2010 were in fact a part of a larger illegal financing scheme, organized by Kristen Michal, who at that time was secretary general of the Reform Party. In May Michal was already minister of justice. Meikar said that the money was given to him in cash by current member of the Parliament and other member of the Reform Party, Kalev Lillo. Meikar was told to donate given money to the party as if it was his own.

The Reform Party has constantly denied that Meikar's story is correct. However, they admitted that there may have been unspecified cases of illegal financing. Most opinion leaders found it hard to believe, how can the Reform Party not know, whether or not they were illegally financed. Public opinion has therefore trusted Meikar's story more than Michal's story.

There was a criminal investigation about Meikar's statements. It ended in October, when the prosecutor decided not to take this case to court. Documents published after it threw new light on the inner life of the Reform Party and its financing. Although most interrogated members of the Reform Party denied all wrongdoing, their explanations to their big donations were ridiculous. Meikar was soon expelled from the Reform party and a pro-Meikar demonstration in front of the Reform Party's headquarters was avoided by using a  trick borrowed from modern Russia - they registered a fictional demonstration in front of their own headquarters.

All this ended in several large demonstrations against the Reform Party. People were getting tired of a feeling that politicians are arrogantly lying to them. Actions of the Reform Party were increasingly compared to those of the Center Party - a political pariah due to its ties to Moscow and a penchant for corruption.

To finish a really bad year, minister of economy, Keit Pentus-Rosimannus and her husband, Rain Rosimannus, got involved in a scandal about a company called Autorollo, which was owned by Keit Pentus-Rosimannus' father Väino Pentus. There's a suspicion that the Rosimannus family used their influence in the Reform Party to get a state guarantee for a Swedbank loan to Autorollo. Due to several weird loans and bad investments Autorollo went under and there was almost nothing left to pay debts with. There's also a suspicion of forgery. It's unclear, how involved Pentus-Rosimannus and Rosimannus were at running the company, when suspicious activity took place, but published emails show us that they were at least somewhat involved in running the company. This scandal is still continuing.

End of an era?

The local elections next autumn are very important in this context. The Reform Party has a danger to lose power in Tartu, where Ansip once built up his political career as a popular mayor.  The Center Party could also lose its absolute majority in Tallinn, which could mean a life in opposition. Social Democrats could get the mayor's seat in both towns.

The Reform Party has been in power since 1999, but it's likely that they will lose next parliamentary elections in 2015. This opens up the possibility of making some serious changes that the Reform Party has blocked. It also means a turn to the left - both the flat tax and 0% tax rate for reinvested profits may be scrapped.

It's also a change of generations. Ansip was born in 1956. Sven Mikser, leader of the Social Democrats and the likely prime minister after the next elections, was born in 1973. Policies during the last 20 years in Estonia were a reflection of what the Soviet occupation supposedly "told us" - opposite policies of supposed soviet policies. This soviet influence is disappearing. A new generation of people have role models in Scandinavia, Western Europe and the US, they don't care much about failings of the central planning in the Soviet Union and what we should "learn from it".

Reformierakonnal on uus skandaal, aga vanad dilemmad

Just siis, kui Kristen Michali maha võtnud rahastamisskandaal hakkas vaibuma, tabas Reformierakonda Autorollo skandaal, mis on juba tugevalt kahjustanud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse ja tema abikaasa Rain Rosimannuse mainet. Jälle on Reformierakond sama dilemma ees - kas toetada skandaali sattunud ministrit ja riskida rahva vihaga või loobuda ministrist ja tunnistada sellega kasvõi kaudselt tema süüd skandaalis.

Autorollo skandaal on alles  algamas. Käimas on kriminaalasi ja kohtusse on esitatud tsiviilhagi. Mõlemad toovad tõenäoliselt selle teema kohta veel piisavalt uudiseid ja teema püsib üleval. Lisaks on ka ilma õiguskaitseorganite tegevuseta välja ilmunud piisavalt infot, et kahtlustada perekond Pentus-Rosimannuseid firma paljaksvarastamises, millega tekitatud kahju maksab osaliselt kinni maksumaksja rahaga tegutsev asutus Kredex.

Juba praegu on kriis nii tõsine, et Keit Pentus-Rosimannusest vähemalt esialgu Reformierakonna esimeest ei saa. Selle võimaluse taastekkimiseks tuleb tal oma süütust veenvalt tõestada ja see võtab aega, seda eriti kriminaalmenetluse ja tsiviilkohtumenetluse aeganõudvuse tõttu.

Reformierakonnale on see järjekordne halb uudis, mis on lõpetamas neile väga halba aastat. Praeguste populaarsusnäitajate kohaselt saaks Reformierakonna ja IRLi koalitsioon riigikogu valimistel natuke üle 40 koha ehk kaotaks suurelt Keskerakonna ja SDE koalitsioonile. Ja kui koalitsiooni toetus tõusebki, siis pigem IRLi kasvava toetuse najal, mis ähvardab võtta Reformierakonnalt peaministri kohta.

Esialgu tundub, et Reformierakond on võtnud juba tuttava kõike eitava seisukoha ja on asunud Pentus-Rosimannust kaitsma. Antud olukorras see pigem ei ole mõistlik seisukoht, sest avalikkuse huvi Autorollo skandaali vastu on suur ja Reformierakonna maine on niigi palju kannatada saanud. Autorollo skandaal ähvardab pikendada ka järgmisse aastasse Reformierakonna tüli avalikkusega. Järgmisel sügisel tuleb aga Reformierakonnal teha kohalikel valimistel hea tulemus, alternatiivi pole.

Autorollo skandaalil on veel üks huvitav kõrvalmõju. Nimelt on see löönud rivist välja Rain Rosimannuse, kes on Reformierakonna peamine strateeg. On ebaselge, kui neutraalselt suudab ühiskonnas toimivat analüüsida Rosimannus, kes peab samal ajal võitlema tsiviilkohtuasja ja võibolla ka kriminaalasjaga, et päästa oma mainet. Rahastamisskandaal lõi rivist välja Michali ehk teise olulise inimese Reformierakonna ajutrustis. Michali lahkumisteade justiitsministri kohalt viitas selgelt, et ta kavatseb pühendada oma energia kätte maksmiseks vaenlastele, nagu prokuratuur. Järelikult ei saa ka Michal olla Reformierakonna jaoks see teejuht, kes nad praegusest soost välja viib.

Ükskõik, kuidas ka ei vaata, Reformierakonna lood on halvad ja kusagilt ei ole näha ühtegi märki, et midagi paremaks läheks. Vähemalt üks suur probleem on Reformierakonnal veel ees - nimelt peavad nad leidma Andrus Ansipile väärika asendaja. Ka see on suur peavalu, aga sellest juba kunagi hiljem.

Minust ja Merlis Nõgesest

Tundub, et väikest kommentaari vajab minu suhe sellise inimesega nagu Merlis Nõgene. Tegin suvel ühe pressiteate refereeringu, mis puudutas tema tööandjat Eesti Energiat. Selle käigus võtsin BNSist natuke tausta ja muutsin pealkirja, et tuua välja natuke asja tegelikku olemust. Asi puudutab neid saastekvoote, mille andmine võimaldab Eesti Energial rahastada uute põlevkivikatelde ehitamist.

Eesti Energiale minu pealkiri ja juhtlõik ei meeldinud ja järgnes rida telefonikõnesid, milles nad tahtsid pealkirja muutmist. Ma ei pidanud seda põhjendatuks ja keeldusin. Sellele järgnes minu artikli kaebamine pressinõukogusse. Kaebuse sisu oli absurdne, näiteks kirjutas EE, et saastekvoot ei ole õigus saastada ning saastekvoodiks nimetatud asi on tegelikult investeerimiskvoot, kuigi esialgne Euroopa Komisjoni pressiteade ei kasuta sõna "investeerimiskvoot".

Pressinõukogu otsustas EE kasuks ühel väga lihtsal põhjusel - toimetuse sisestel põhjustel kuulsin ma sellest kaebusest alles siis, kui vastuseks oli liiga hilja ja Pressinõukogu ei võtnud mu koostatud vastust arvesse. Kui Nõgese arvates on see hiilgav võit ja tema õiguse tõestus, siis olgu nii.

Kuulsin siis täna, et Nõgene käib mööda linna ringi ja eputab, et on mulle ära pannud ja ähvardab, et paneb ka teistele ajakirjanikele samamoodi ära, kes tema spinni ei usu ja kirjutavad seda, mida õigeks peavad. Kuna EE avalike suhete strateegia on olnud väga agressiivne ja nad on varem teisigi ajakirjanikke käsutada proovinud ja igasugu asjadega ähvardanud, siis võtsin Skype kasutades Nõgesega eraviisiliselt ühendust, rääkisin, kuidas tema võit tegelikult saabus ja ütlesin talle muude asjade seas välja ka selle, mida ma temast arvan.

Kuuldavasti jagab Nõgene oma Facebooki seinal sõnumit, mida ma talle privaatselt saatsin. Kui ta tahab meie kahe omavahelisi asju avalikult arutada, siis olgu. Ka mine ütlen siis avalikult välja, mida ma sellest kõigest arvan.

Mul on Merlis Nõgesest suhteliselt ükskõik ja ega Eesti Energia saatus mind ka väga ei huvita, energeetika pole kunagi minu lemmikteema olnud. Küll pean ma ütlema, et avalike suhete töötaja jaoks on tema peamiseks väärtuseks ajakirjaniku jaoks tema nunnuväärtus ehk see, kui väga tema kõne või meil nunnumeetri liikuma paneb. Avalike suhete töötajal ei ole demokraatlikus ühiskonnas võimu ajakirjanikku käsutada, kamandada ega ka hirmutada, katsed seda teha head avalikku kuvandit ei loo. Ajakirjanike ja avalike suhete töötajate suhteid iseloomustab alati teatav konflikt, aga enamasti suudetakse konfliktid kas lahendada või vähemalt maandada. Nõgene otsustas konflikti eskaleerida selle avalikuks viimisega. Pole enam poisike, ju ta siis teab, mida teeb.